Pauli päevik: Ikka on liiga hilja!

 

  Vaatasin esmaspäeval Eesti Televisioonist Mikk Mikiverile pühendatud filmi “Mikk”. Südamlik portree, võib-olla oli veidi pühakuoreooliga liialdatud, aga tegelikult hea film. Mõtlemapanev Miku seisukohast: alati nii kaunilt kõnelnud, huvitavalt mõelnud Mikiver jagas elu lõpul kaamerale saatuse uperpalli tõttu väga lihtsalt, oma selguses kuidagi lõplikuna mõjunud mõtteid-seisukohti: “Ema on ema!” või “Elasin mööda, tühjalt natuke aega” või “Kui kõik läheb selgeks, kõik on klaar, siis ilmselt oled surnud. Ja nii ongi!”. Ehkki osa filmist võeti üles Mikiveri eluajal, on see nüüd siiski juba mälestusfilm – inimesed meenutavad olnut, kunagist Mikku. Kuidas ja millest kõnelenuks arvukad intervjueeritavad, kui Mikiver oleks veel elanud?  Kindlasti teisiti, aga küllap sama ausalt, vahest ausaminigi. Kes teab?

Mikiveri filmi väärtus ei seisne ainult ühe looja õnnestunud portrees. Tänu Mikiverile (või tema lahkumise tõttu?) on kaamera ette saadud rääkima paarkümmend eesti kultuuriloos olulist tegijat. Kui lisada veel filmis kasutatud dokumentaalkaadrid, kus vilksatab palju tuttavaid nägusid, oh kui noori, siis saab filmist omaette ajastu- ja kultuuridokument.

Kurb ja kahju hakkas seda vaadates, mõeldes inimestele, kes on meie hulgast läinud, või neile, kes nii tolles filmis vilksatasid, või paljudele teistelegi, kelle isiksused ilmselt jäävadki filmilinale püüdmata. ETV hakkas näitama “Õnne 13” algusosasid. Veider küll, aga needki mõjuvad omamoodi kultuuridokumentidena, sest neis näeme tervet plejaadi eesti näitlejaid 13 aastat tagasi.

Okei, mul pole midagi selle vastu, et tehakse filmi Jan Uuspõllust, kuidas viinavea ja muude pattude pärast Draamast lahti lastud Uuspõld Tallinnast Tartusse läheb. Eks sellest paras šokifilm tule, kui pidada silmas tegijaid Maimikut ja Kilmit. Ja küllap saab sellestki omamoodi ajastudokumentaal. Aga siiski arvan, et meil on teisigi väärt näitlejaid kui ainult Õhtulehe esikaanestaar Uuspõld, kellest filmi vändata. Nimekiri saaks hästi pikk, usun ma. Ja mitte ei tahaks, et läheks nii, nagu sageli läheb, et väärt looja leitakse üles alles siis, kui teda enam meie keskel pole. Mati Undist saanuks ilmatuma uhke filmi, värvikas isiksus nagunii, aga temas oli peidus ka tugev annus kaameralooma selle kõige paremas mõttes. Aga nüüd on hilja, nagu ikka kipub olema!

Vahel mõtlen, et kas peavadki suurtest kultuuristaaridest tegema dokke ainult vanad-väärikad tegijad (kuigi minu lugupidu Mikust filmi teinud Rein Raamatule, Jaan Kruusvallile ja teistele). Usun, et vaatajad oleksid tänulikud sellegi eest, kui meie kalleid loojaid võtaksid üles kas või tudengid, näiteks vastavatud meediakooli kursuse- või diplomitöödena. Vähemalt mingi jälg jääb meie praegusest kultuuriloost ikkagi maha! Muidugi oleks rahvustelevisioonil lausa kohustus ükskord kultuuriloojate portreesaated taastada. Aga selle mõtte korrutamine on juba kui vastu tuult sülitamine.

 

6. september

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming