Pauli päevik: Me ise iluaia tegijad

 

  Nädalaga pole ilm ilusamaks läinud ja neil, kes juba jõudnud suveteatrites esimest korda ära käia, on arvatavasti vastikult külm olnud. Või ka märg. Igatahes on imetlusväärne see tahtejõud, millega publik ilma trotsib. Aga võib-olla käsitlevadki vaatajad suveteatri külastamist kui ekstreemspordiala ja tüki sisu arutamise asemel ei räägita etenduse järel seltskonniti mitte sellest, mida Tätte meile seekord öelda tahtis, vaid hoopis sellest, kes millist sooja pesu taipas selga panna või kust saab kõige soodsamalt ühekordseks kasutamiseks vihmakeebi soetada. Kuidas ellu jäädi. Ma kahtlen, kas näitleja just sellisest tulemusest unistab ning selle saavutamiseks pingutab.

Vastust küsimusele, mida eestlased teeksid siis, kui suveteatrit poleks, need arutelud ei sisalda. Publiku rännakud Viinistust Lutike ja Soontaganani, “üle Kaarli, Muuga ja Ao, üle Aegade Assamalla, üle Kääpa ja Künnivao” – need on osa globaalsest majandussüsteemist, kus kõik on kõigega seotud. Tähendab, rändav publik, näitlejatest rääkimata, annab oma panuse suurde majanduskasvu. Omamoodi altruismi ilming. Inimene on igapäevatööga oma perele leiva lauale saanud ja nüüd osaleb ta tarbijana selles, et ka loomeinimesel, kelle töö viljad süüa ei sünni, kõht tühi poleks. Selle eest tuleks publikut ainult kiita.

Loodusseaduste järgi on teater meie laiuskraadil siiski rohkem tubane töö. Nagu ta oligi enne tööstusühiskonna siiamaile jõudmist. Talumehe režiim oli lihtne: suvel 14-tunnised tööpäevad, talvel 4-tunnised. Kui sedagi, sest ega siis iga päev ei viitsinud üldse ahju pealt alla kobida. Füüsilisest tööst vabal ajal sündiski suitsutaredes see kultuur, mida ürgeestilikuks peame, mõisahäärberites aga see teine, akadeemiliste härrade kirjapandu, tänu millele oma endisest eluolust üldse midagi teame. Kui mõisnik-suurfarmer oleks tänapäeva kultuuritegelasega samal määral ehk 50 nädalat korda 40 tundi “normkoormusega” rabanud, siis poleks valgustusaeg Eestisse ehk üldse kunagi jõudnud ega Kotzebue kohalikku teatrit rajanud. Poleks aega olnud.

Tööstus avastas, et 14-tunnist tööpäeva saab pidada aasta läbi, mille peale töölised ka massiliselt enne õiget aega ära surid. Sotsiaaldemokraatlikult lähenedes peaks meile suvise näitemängimise eest talvel kõvasti vaba aega antama. Et elaks nagu karud. Publik sellega vist ei lepiks. Sunniks hoopis valitsust teatrite toetusraha vähendama.

Aga võib-olla ka mitte, kui publikule mingi uus kont hambusse visata. Öelda, et kõik näitlejad on hingelt aednikud ja kui nad ei saa suvel sõrmipidi mullas olla, siis ei sünni ka talvisel laval teatriimet. Öelda, et hea inimese tunnebki ära tema iluaia järgi. Kellel lilled kärbuvad, sellel pole ka asja humanistlikke aateid propageerima. Kui taimega hakkama ei saa, mis siis inimesest rääkida! Kui näitlejad kord on iidolid ja eeskujud, siis küllap aiandus teatripubliku hulgas ka moodi läheb, kui näitlejad-lavastajad ees teevad. Ja talvel, võiks siis arvata, pole vaatajad suvistest teatrikatsumustest ära vintsutatud, vaid jaksavad avatud meeltega seda vastu võtta, mida lavalt antakse.

Suveteatri lahutamatu osa on müra. linnas linna-, maal linnumüra. Linnulaul on omaette kunstiliik ja seda tuleks lahus sõnateatri sõnumist ka kuulata. Aga kes suudaks Leigo talumaade ööbikud vaikima sundida? Üldse, kes lindude keeltel vahet ei tee, kas see suudab inimkeele peensusi mõista? Ega vist, kuulamine on keeruline töö ja seda raskem, mida rohkem müra ümberringi on. Nii et – vastus on olemas. Aiandus ja linnulaul võib publiku jaoks imehästi suveteatrit asendada. Vaja ainult näitlejate hulgast eeskuju, see Eesti teatri “esimene aednik” ja “mees, kes mõistis linnukeeli” leida. Kõik muu on puhas müügitöö.

6. juunil

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming