Pauli päevik: Moskva ikka tõesti pisaraid ei usu

  Käisin koos Eesti Draamateatriga Moskvas, kaasas kümmekond kõva näitlejat, lavastusmeeskond, lavastaja Pedajas, kirjanik Kivirähk ja 8 ruumi puid. Võiks ju arvata, et kõige prominentsemaks sõitjaks meie seltskonnas on Venemaal senini vaieldamatu staari seisuses kõrguv Lembit Ulfsak, aga dudkit, võta näpust. Suurema osa tähelepanust said endale puud. Siredad, edevalt pruunikat värvi ja kõlisevkuivad  neljaaastase lavakogemusega haavad, mis seisavad “Eesti matuse” laval sihvakates riitades. Nende pärast peeti hinge kinni nii siis, kui Venemaa ametkondade poolt põikpäiselt ekspordiartikliks peetud dekoratsioonikoorem (ikka need puud!) üle piiri veeres, ning siis, kui halud-kaunitarid kohtasid tollilaos ametnike maskuliinset jäiselt tõrjuvat vastuvõttu. Ei aidanud selgitused ja anumine, palved ega pisarad. Raha aitas. Krabisevad eurod asendasid litsentse ja sertifikaate (mida puiduveoga mitte tegeleval teatril olla ei saagi) ja panid virgalt tööle pitsatid ning templipadjad.

Aga eks Ulfsak sai ka ikka oma: Kultura ja ORT, programm “Vremja” ning kes kõik veel teda ahnelt fookusesse püüdsid. Legendaarse raadio Majaki eetris, mis ikka piirist piirini levib, pidi Pedajas jälle selgitama eesti ja vene teatritraditsiooni rööbitumisi ja põimumisi. Ühesõnaga, kui puud ühel hetkel aktuaalsuse kaotasid, sai trupp ootamatultki suure tähelepanu osaliseks.Tähelepanu tuli jagada ka kõigi Korraldajatega. Ja kui tegemist nii suure sündmusega nagu Moskva Väikese Teatri (ja kogu Venemaa draamateatri) 250. juubeli festival, siis Korraldajaid juba jagub. Kõik nad on tähtsad, väärikad, oma teotsemislõigu olulisusest teadlikud organisaatorid. Ülemäära lihtsalt ei tohi võtta näiteks väljarännanud eestivenelasest teatri turvameest, kel jätkub teravaid mälestusi eestlaste tegeliku vene keele oskuse kohta. Sama lugupidavalt tuleb suhtuda ka Moskva Väikese Teatri garderoobivõtmete administraatorisse, kes jaotab üheksat inimest nelja ruumi mõõdetud mõttekäikude kaupa terve tunni jooksul.

Aga kõik nad on tegelikult sümpaatsed. Mastaapidest aimuandmiseks olgu niipalju öeldud, et Moskva Väikese Teatri direktsiooni (mitte administratsiooni!) tiib võtab teatrihoonest enda alla terve kolmandiku.

Etendusel käisin ka. Et näha, kuidas ca 850-pealine vene publik Kiviräha absurdirahe all vastu peab. Hästi pidas, kui üksikud erandid välja arvata. Ka need kohad, mis kõnelesid Parteisse kuulumisest ja küüditamisest, võeti kohaliku eestlaste diasporaa poolt naerumöiretega vastu, vene vaataja jäi esialgu äraootavale seisukohale. Minu ees istus noor patsiga vene teatrikooli tudengipoiss, kes saalireaktsioone järjekindlalt eiras, kuni selle kohani, kus Ulfsak elik Tiit Hansen kirjeldab oma viie venna järgsuremist Siberisse jõudes ja kõneleb sellest, et kuuendal päeval ootasid kõik tema surma, aga suri hoopis ema. Vat siis murdus korraga ka tema, pead kätesse peites ja “estonski absurd” pomisedes rappus ta minu ees pikki minuteid.

Ega Moskva pisaraid tõesti ei usu, see saab nüüd selgeks ka festivalil Eesti Draamateatrit välja vahetama sõitnud Hamburgi Thalia teatrile. Nemad vaesekesed kukkusid juba Valgevene piiril kinni, mis siin Vene piirist veel rääkida.

15. novembril