Pauli päevik: Rändkäpikud, Pauli auhinnad

 

  Jälle lõppes üks teatrifestival. Ega Paulil festivalil kerge ole: muudkui jookse ühelt etenduselt teisele, keel vestil, kõhtki jääb tühjaks. Oleks aga vaimutoitu küllaga, küll siis võiks kuuepäevase festivali ilusti üle elada. Aga võta näpust! Paul on juba nii eakas tegija küll, et mõned parematest paladest varasematest teatriskäikudest juba hinge all, ning seetõttu jääbki mõnikord festivali ajal vesine maik suhu.

Kuid alustan algusest. Mis saab olla paremat ideest korraldada eesti teatri aastal “OmaDraama” festival! Näidata rahvale eesti autorite eestiainelisi tükke, sekka ka eesti filme ning päris uute eesti draamatekstide ettelugemisi. Küll on hea idee! Korraldajad otsustasid aga ka naabrid külla kutsuda. Tekkis kaks festivali. Ühe raames võisteldi omavahel ja jagati auhindu, teine ja suurem oli lihtsalt rahvale rõõmuks. Esimest nimetati “Balti Teatrisügiseks”, teist Eesti “OmaDraama” festivaliks. Nende kahe festivali piirid olid ähmased ning paljud ei saanudki üldse aru, millal, kellele ja mille eest auhindu jagatakse.

Balti omadramaturgia festivalil arvestas peen rahvusvaheline žürii auhindade jagamisel kuut lavastust: kahte Leedust, kahte Lätist, kahte Eestist. Seekord pani Eesti pika puuga ära. Mida ei olnudki lavastusi näinuna raske ennustada. Žürii jagas esialgu plaanitud kümne triibulise auhinnasalli asemel välja vaid kaheksa, põhjenduseks festivali nõrk tase. Mis samuti ei olnud üllatus neile, kes võistlevaid etendusi oma silmaga nägid. Raske on lihtsalt uskuda, et ei Leedust ega Lätist leitud kobedamaid omadraamal põhinevaid tükke. Draamafestivali kunstinõukogu (kes lavastusi Eestisse valiski?) koosneb küll paljudest tähtsatest ja tarkadest peene maitsega persoonidest. Kas neil oli valida halva, halvema ja kõige halvema vahel? Olgu, kitsendused võistluslavastustele olid ka päris karmid: välja pidi otsima ühe suure ja ühe väikese lava tüki ning esietendus pidi jääma viimase aasta sisse. Kuuldavasti on nüüd ka žürii mõistnud, et sellised kitsendused ei too midagi head ning edaspidi saavad Balti teatrifestivalile kolmel viimasel aastal esietendunud lavastused.

Kivastiku-Toompere “Põrgu wärgist” sai kõige edukam festivalitükk, kaheksast auhinnast nopiti viis. Ega mul kahju ole, las panevad tegijad oma karikate, vimplite ja diplomite kuhjale otsa veel ka ühe vanaema kootud salli. Külmetavatele kunstnikele pole sall kunagi liiast. “Põrgu wärgi” seltskonnast panid salli lõputseremoonial kaela Mart Kivastik, Hendrik Toompere, Harriet Toompere, Jan Uuspõld ja Margus Prangel. Oli kuulda, et välismaalastest žüriiliikmeid võlusid järjekordselt vinged eesti näitlejad, aga Pauli parema äranägemise järgi oleks hoopis “Misjonärid” pidanud olema n-ö võidulavastus ja kõik auhinnad noppima. No olgu, Margus Prangelilt Tuglase rolli äramärkimist poleks siiski ka mul südant ära võtta, kuid tõdegem, et “Syrrealistides” teeb Prangel ju veelgi võimsamad rollid. Üle baari- ja klubilaua oli aga kuulda, et venelastest žürii- ja delegatsiooniliikmetel oli “Misjonäre” vaadates kops üle maksa läinud: “Lõpetage ükskord selle teemaga tegelemine, see kõik on juba minevik, ja pealegi, Nõukogude Liit pole ju midagi valesti teinud.” Aga meie, eesti teatrivaatajad, ju nii ei arva. Meid puudutas see tükk ja on siililegi selge, et seda lavastust peaksid vaatama kõik Eesti poliitikud ja üldse kõik inimesed. Kas Karusoo on ikka saanud rahvuslike??? teenete eest medali?

Ma ei jõudnud küll kogu võistlusprogrammi vaatama, kuid pärast Leedu ja Läti võistlusetendusi kihas festivali klubi rahulolematusest. Võta üht ja viska teist, öeldi. Kõige tüütuma lavastuse medali kingime lätlaste “Kadunud pojale”, kõlas üksmeelne otsus. Tutvustuste lugemisel põnevaim tundunud Leedu “Poetess” oli samuti tüütu, kuid hingestatud ja emotsionaalne tüütus. Lavastus räägib leedu poetessi Salomėja Nėrise (võrreldakse Anna Ahmatovaga) elust päevikute, luuletuste ja läbi raadiokrapi kõlava kriitika põhjal. Monolavastuse ettekandja sai küll žüriilt ühe triibulistest sallidest, kuid mina ei suutnud kaasa minna sellise emotsionaalse soigumisega. Siinkohal peab mainima muidugi keelebarjääri, sest Nėrise luuletused oli esitatud leedu keeles ning ilma tõlketa. Seega, tegelikult eesti vaataja luuletajast Nėrisest eriti midagi teada ei saanud. Banaalsed armastusest õhkavad päevikukatked ei mõjunud veenvalt.

Eks see sallijagamine üks paras kodukootud värk ole. Ilus ja armas ja soe, aga ega salli “võitmine” kunstnikku paremat kunsti tegema pane. Pigem andke neile ikka “Ela ja sära” stipendiume. Lõputseremoonia ülikooli kohvikus oli päris hoogne ja kodune, just nagu need sallidki koos särtsaka festivalikujundusega. Lõpuõhtu hitiks kujunes auhindamise asemel hoopis NO-kate särgikampaania: “Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes toetaks Rüütlit”. See andis kogu kunstifestivalile sotsiaalpoliitilise maigu.

Välja arvatud mõned üksikud etendused, mille kohta kuuldud arvamused olid üksmeelselt positiivsed (nt aukülaline “Pikk elu” Lätist ning vahest veel ka Draamateatri “Adolf Rühka” ja Theatrumi “Elu sees”), toimus klubi- või kõrtsilaua taga vastuoluline, terav ja elav arutelu. Lisaks korralduslikule kõrgtasemele võib festivali ka ilmselt selles mõttes kordaläinuks pidada, et vaatajad said soovi korral suhelda tegijatega ning tegijad said tagasisidet publikult. Üks vihasemaid arutelusid tekkis ZUGA etenduse “Naine ja hunt” üle. Mina lihtsalt ei saanud aru, miks peab näitama amatöörlikku teatrit eesti draama festivalil. Lavastus tegeleb lavategevuses osalejate sügavalt sisemiste ja sinna sisse ka jäävate probleemidega. Kommunikatsiooni võimalikkus või võimatus. Igavavõitu, kas pole? Veel enam, miks peab õnnetu vaataja taluma Kaja Kanni puuinglise keelt? Vastus uudishimulikele-nõudlikele teatrikülastajatele: esinejat ei huvitagi kommunikatsioon. Esineja vastas umbes nii: “Las taluvad mu jubedat inglise keelt, tean küll, et ma seda ei oska, mis siis. Mul suva.”

Lõpetuseks. Puhub eesti teatri aasta fanfaar. Sobiv hetk on käes anda välja “OmaDraama” festivali PAULI AUHINNAD. Jagamisele läheb kümme paari Pauli Rändkäpikuid.

1. Festivali korraldajatele Euroopa praeguse aja tähtlavastuse, Alvis Hermanise “Pika elu” Eestisse toimetamise eest.

2. “Keeleuuenduse lõpmatu kurv” – noorusliku loomeenergia ja uudse teema eest Anu Lambile ja värskelt lavakooli lõpetanud tudengitele.

3. Karusoo-Lõhmuste “Täna me ei mängi” noorte vene näitlejatega – integratsiooniga alga!

4. Theatrumi “Elu sees” – Saaremaa ainese kunstiliselt kõrgetasemeline kajastamine.

5. Kuressaare Linnateatri “Nulltund” – väikelinnale uue teatrihinge sissepuhumise eest.

6. Risto Kübar nimitegelasena Kiviräha “Adolf Rühka lühikeses elus” – festivali liigutavaim osatäitmine.

7. VAT-teatri “Kalevipoeg” – loomeenergia eest vaimuka füüsilise teatri esitamisel.

8. Indrek Hirv – sisendusjõuliste kommentaaride eest oma uue näidendi “Eller” ettelugemisel.

9. Nõrkade esietenduste preemia – VATi “Elvis oli kapis” ja Vanemuise “Tühirand”.

10. “Kits viiuli ja õngega” vrd “Mr. Kits, a Violin and a Fishing Rod” – tõlkeauhind jaburaima pealkirja eest. Juriidiliselt on kõik korrektne?

13. september

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming