Pauli päevik: Rahvavaenlane ei maga!

 

Eesti ühiskondlikud ja kultuurilised institutsioonid lähtuvad kliendikesksest ideoloogiast ning sellest tulenevalt on iga ettevõtmise efektiivsuse määravaks kriteeriumiks kliendi rahulolu. Kõige kindlam viis kultuuritööstuses publiku rahulolu tagada on toota kergesti seeditavat ning kiiresti toonust tõstvat meelelahutust. Teatri kontekstis räägitakse siis enamasti komöödiate ning muusikalide lavaletoomisest. Pole kuulnud, et keegi kunagi oleks nõudnud nende lõbusamate žanrite täielikku kõrvaldamist repertuaarist, sest ükski žanr pole iseenesest teistest halvem, kuid aeg-ajalt tuleb ikka küsida, millises proportsioonis ja millise kvaliteediga lisaväärtuseta meelelahutust riiklikes teatrites toota võib. Need on keerulised küsimused, sest et lavastuse väärtus ei sõltu kindlasti žanrist ega investeeritud kapitalist, alati mitte ka soorituse perfektsusest, vaid mingist loojate ambitsiooni ja tulemuse korrutisest.

Teatrikriitikute viimase aja kirjutistest võib välja lugeda põhimõttelisemat muret eesti teatri kommertsialiseerumise, kerge meelelahutuse vohamise ning üleüldise süvenematuse pärast. See protsess on kultuuris üldisem, samas keerulisem ja peenem kui ajalehekäsitlus ehk taluks, kuid vajaks kindlasti ka avalikku diskussiooni ning võib-olla isegi mingit kultuuripoliitilist regulatsiooni. Populistlikult öeldes: see pole mitte kriitikute, vaid maksumaksjate otsustada, millist eesti teatrit või kultuuri me tahame. 

Praegusel juhul on kriitikutest tehtud rahvavaenlased, kes justkui püüaksid pahatahtlikult teatritele kaikaid kodaratesse loopida ning “rahvalt” ära võtta võimaluse omahinnast odavamalt elavat meelelahutust tarbida. Iga professionaalse vaataja ehk kriitiku arvamuse saab pareerida väitega “Aga rahvale meeldib!” ning viidata täissaalidele, fännikirjadele, netikommijatele – ja jutul lõpp! Kui saalid on täis, sest “rahvas” on meil lõbujanuline, siis pole ju teravat vajadust publiku-uuringute või kunsti-juttude järele! Praktika näitab siiski, et “rahvast” on mitmesugust ja teda ei saa vastandada kriitikutele kui friikidele. Leidub palju ka suure teatrikogemusega nõudlikke vaatajaid, kes ei ela näiteks Von Krahli teatri ja NO99 teenindus- või maitsepiirkonnas, kuid kes ikka veel käivad teatris lootusega, et ükskord hakkab midagi looma.

Kunstis pole üht tõde ning demokraatia, massi maitse sabas sörkimine kaugele ei vii. Mihkel Mutt on väitnud, et kunstis on tõde parimate meeste maitse. (Loodetavasti kasutas ta sõna “mees” ainult heakõla huvides, pidades silmas inimest üldisemalt.) Aga nagu kriitikuil, nii on ka igal teisel inimesel õigus oma arvamust teatri kohta avaldada ja mida rohkem arvamusi, seda parem. Kui keegi suudaks veenda, et meelelahutus on eluks hädavajalik (seda ma muide usun!) ning ükski teine meedium (nt televisioon) peale teatri seda vajadust odavamalt ei rahulda, siis toetan seisukohta, et riigiteatrite muusikalide-komöödiate pileteid ei tohiks maksustada suurema kui 5%-lise käibemaksuga. 

Tõin rahateema sisse peamiselt selleks, et jõuda jutuga kultuuripoliitika ja -ministeeriumini, sest see institutsioon näibki tegelevat vaid raha, mitte sisuliste otsustega, või kui, siis väga formaalselt. Kultuuriministeerium on nagu maskiga mees, kes väidab, et teab kõike ja tegeleb kõigega, aga mida ta maski taga mõtleb, seda võib vaid oletada. Samas tunnen neile ametnikele ka kaasa, sest korporatiivses süsteemis nagu Eesti või Eesti teater otsustavate otsuste tegemiseks on vaja julgust, jõudu ja teadmisi. Oleme elanud senikaua ilma konkreetse kultuuripoliitikata, elame ka edasi!

On selge, et teatri metapeegeldus huvitab praegu ehk vaid kitsast kultuurikriitikute ringi. Teatrid ja teatripraktikud osalevad kultuurikeskustelus eelkõige oma töö ja tegevusega (nagu seda tegid nt Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilased “Tuljakut” tantsides), kuid kes kuidas. Verbaalsesse diskussiooni astumast takistab neid enamasti vajadus kaitsta oma mainet, sissetulekuid ja inimesi, siis ükskõiksus ning lõpuks päritud klassiviha kirjarahva vastu. (Pauli alateadvuse igasugused avaldused Sirbis ning näiteks Juhan Ulfsaki artikkel jaanuarikuises Eesti Ekspressis on igal juhul tervendavad, vastastikust mõistmist ja respekti loovad avaldused.) Eesti Teatriliit kui ametiühing seisab vapralt oma liikmete kaitsel, mis ongi tema põhikirjaline kohustus. Hea lugeja võib ise teha oma järeldused, miks see ringkaitse sisse on võetud. Ja kuna “rahvas” on oma isiklike muredega koormatud, siis pole laiemat avalikku mõttevahetust teatrikunsti küsimustes lähiajal oodata. “Tuljaku” juhtum näitab, et tsiviliseeritud mõttevahetus kultuuri teemadel on ühiskonna sidususe huvides hädavajalik, kuid ei pruugi olla selles “kultuuri”-ruumis võimalik.

Sellest, et midagi on fundamentaalselt mäda Taani riigis, annab märku ka juhtum, kus auväärsetest ja tarkadest inimestest koosnev žürii tunnistab aasta parimaks lavastuseks hästi ja nakatavalt mängitud, kuid sisutühja komöödia. Kas teatrikunst paikneb nüüd tõesti kultuurimaastikul iluvõimlemise naabruses? Kas loeb tõesti ainult sooritus? See tõesti ei ole rünnak, vaid küsimus, konsensuse loomise katse!

5. aprillil  

P. S. Selle kirjaga tahan avaldada oma toetust kõigile teatrist ausalt ja süvenemisega kirjutavatele isikutele! Konstruktiivsemalt, poisid ja tüdrukud!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht