Pauli päevik: Suvi ilma teatrita?

 

  Suvi käes. Aga ikka tuleb teha teatrit. Igal suvel ja tundub, et järjest rohkem. Pole isegi sellest “patust” prii. Huvitav, millal me, teatrirahvas siis ise, sellest ära väsime, olen mõelnud. Olen püüdnud endale vahel mõne teatrivaba suve organiseerida, aga paraku pole õnnestunud. Teatrid nõuavad, näitlejad tahavad ja publik ei väsi teatrist. Kas eesti rahval ikka on raha ja jaksu, et kõik suvel pakutu ära tarbida? Ilmselt on.

Muuseas, mõtlesin sellele, et professionaalse suveteatri traditsioon ulatub tagasi möödunud sajandi 20ndatesse aastatesse, kui 1923. aastal esitati Tallinnas Paul Sepa “Kuningas Oidipuse” lavastuse suurejoonelist teatritükki. Ehkki paljud näitemänguseltsid olid jõudnud vabas õhus oma tükkisid mängida juba küll ja veel, ammu enne “Oidipust”. Ja tookord oli suvine teatritegemine publikumenukas. Tegelikult olid ka nõukaaja suvised ringreisid vägagi populaarsed. Nii rahva kui teatritegijate hulgas. Ikka igal suvel olid peaaegu kõik teatrid vähemalt kuu aega ratastel – kas elati nn baasides (mõne linnakese hotellis siis), kust vastavasse regiooni väljasõite tehti. Kuigi siis mängisime enamasti ikka teatri-, kultuuri- ja rahvamajades.  Aga oli ka nii, et sõideti ühe suvetükiga (mis oli tegelikult olemasolevast repertuaarist vabaõhulava tarbeks kohandatud) statsionaarist Eestimaa erinevatesse kohtadesse. Tegelikult oli see päris mõnus, rohkem puhkuse kui töö eest. Mulle meeldisid rohkem need baasides olemise variandid. Kolisime nädalaks näiteks Viljandisse, päeval peesitad rannas, õhtul etendus, pärast etendust mõnus olemine rannakohvikus… Mida sa hing veel igatsed. Hommikusi proove pole, peremuresid ka. Vaba kui lind!

Viimastele suvedele mõeldes on vähemalt minu jaoks sellele suveteatri tegemisele natuke sunnitöö maik juurde tulnud. Kuigi makstakse hästi, eriti kui osaled mõnes projektis, mitte oma teatri lavastuses. Mis tegelikult nii viga – omas teatris jookseb kas palk või puhkuseraha, projektis osaledes saad eraldi nutsu… Kui on väga menukas projekt (mõni komöödiatuur, mis rahvale hästi peale läheb), siis tähendab suveteenistus ikka kopsakat lisatasu. Mäletan, Kivirähk kunagi imestas Päevalehes, et mis ajab teatritegijad suvel nii meeletult teatrit tegema, selle asemel et  puhata ja algavaks hooajaks jõudu ning ideid koguda. Eks ikka raha, mis muud. Aga jah, ikkagi unistan juba mitmendat suve järjest täiesti teatrivabast olekust. Põgeneks oma suvemajja ja ei teeks ega vaataks teatrit mitte kopika eestki. Sest millalgi on vaja end ka laadida, eesti rahvas on juba puhkama õppinud, näis, millal teatrirahvas selle ära õpib. Ega vist midagi juhtuks küll, kui ühel suvel näiteks ükski teater ega projektimees suvelavastust ei teeks. Täiesti teatrivaba suvi? Ega rahvas mässama ikka ei hakkaks.

Aga rahvas on jõukaks läinud ja tahab suvel ka teatrit saada. Mis on ühest küljest ju tore. Suveteatrist on saanud eestlase suvise vaba aja veetmise lahutamatu osa. Teatri juurde käib ju piknik või siis õlu ja õllevorstid. Ja Eestimaa looduse imetlemine. Loodetavasti. Selle nimel neelab publik alla kõik, massikultuurilõhnalise meelelahutuse, aga ka tõsiseltvõetava teatrikunsti, mis, kummaline küll, on hakanud üha enam pärishooaja lavastustele tõsist konkurentsi pakkuma. Rahvas on valmis sõitma pärapõrgusse, müttama kuskil soodes, sõitma saartele ja poolsaartele, kuhu iganes. Huvitav, mida inimesed siis ette võtaksid, kui ühel suvel poleks ei ühtki teatritükki, kontserttuuri ega festivali? Ma ei sõdi loomulikult suvekultuuri vastu. Aga ikkagi huvitav, mida eestlased siis suvel teeksid?

31. mail

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming