Pauli päevik

 

  Võeti nõuks tänasest minu mõtted teatrist ning selle ümber ja sees toimuvast ka kallile teatrisõbrale ja -vaenlasele teada anda. Kirjutan siiski siis, kui tahan, aga tihedamini kindlasti, kui viitsin. Võib-olla tunduvad mu avaldused vahest mõnevõrra skisofreenilised, aga olen ju teatriinimene…

 

Nad küsivad, et mida ma arvan. Et kas midagi on muutunud? Kas midagi muutub? Kõik ootavad muutust. Vapustavat muutust. Minu vastuküsimus on: mis taustal see vapustus peab toimuma? Maailmateatri taustal? Mis see on? Ajavahemikus kellast kellani? Aga kelle oma see minu arvamus siis oleks? Kas see on narri arvamus? Kas see on preestri arvamus? Kas see on arsti arvamus? Õpetaja arvamus? Teadlase arvamus? Kas see on laborihiire arvamus? Mina, Paul, teatrimees, laborihiir, ja teatriteadlane mind lahkamas. Selline pilt. Kuidas see pilt asetub maailmateatri konteksti? Kas lokaalset vapustust globaalses mastaabis on oodata? Tahe on. Ootus on. Vapustust! Vapustust! Vapustust! Teadlased teritavad… Teatriteaduse puhul siis mida?

Kuidas asetun maailma Paulide konteksti? Mis koha hõivab Väike Paul, mis koha hõivab Suur Paul? Aga Provintsi Paul ja Pealinna Paul? Kuidas kõlab ametiühingu-Paulide hääl? Aga rahvas armastab Pauli. Nad tõusid etenduse lõppedes isegi püsti. Siin ja praegu. Eile ja täna. Tänapäevane teater. Igavene Paul küsimas aina uuenevat vana küsimust: “Mis see on, see tee, millel me kohtame sõda ja armastust?” Mida saab selle kohta arvata? Olgu arv siis või 100. Kui arvamist mõista arvu äramõistatamisena.

Mul suri üks sõber ära. See juhtus teatris, aga päriselt. Ta jõudis enne kustumist taibata, et nüüd see juhtub, joon on all. Teadus tuli appi. Sõber päästeti. Igatahes kui ta haiglas silmad lahti tegi, ei teadnud ta kohe, on ta elus või surnud, või mis üldse on. Siis ta tundis seda mekki. Elu mekki. See voolas ta kehast läbi, puhas elu. Puhta elu nauding oli mu sõbra sõnul vapustav. Mekkis kui ambroosia. Ajapikku kogus sõber rammu ja tema aega tulid tagasi soovid. Mees tahtis juba pead keerata, siis juba voodiservale istuda, siis juba püsti tõusta. Siis juba raamatutki lugeda. Tuua oma ellu tagasi teiste lood. Iga uue soovi täitumine tuhmistas vapustust puhta elu mekist. Hetkel, kui sõber seda taipas, hüüdis ta mõttes “stopp!”. Iga uus vaid tuhmistab. Kuid meil on me mälu.

Kas selline või sellesarnane on me, inimeste tee ka teatris? Igaühel on mingi esimene vapustav teatrielamus ja kõik edaspidine on igatsus selle järele. Kas nii? Nagu lõpetab Peter Handke ühe oma näitemängu peategelase tõdemusega, et muud elus polnud kui kitsed ja ahvid. Kui mälu mind ei peta. Ja Ants Lauteri “oinas”. Vapustav!

Lugesin vastilmunud teatriraamatut ja virisesin, et igav on. Sest kõik on kirjas, aga teatrist pole nagu ridagi. Kõik teatri ümbert ja üle ja alt ja kõrvalt mahub raamatusse, aga teater ise mitte. Ega siin polegi tegijad süüdi ja ega see küsimus “Kes on süüdi?” polegi nii hea teatriküsimus ühti. Igatahes oli teatrit uuritud ja teatrist teadust tehtud. Kuid kas see teadus oli ikka õige laborihiire valinud? Teatris on ju nõnda, et teatrit tehakse ja teater sünnib. Tehakse laval, aga sünnib vaataja hinges, väljendub vapustusena. Muutust peaks ootama sealt? Tahan ütelda, et teatriteadus peaks uurima vaatajat. Siis saaks ehk teatrile ka pihta.

1. veebruar 2006

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht