Pealelend: Igor Lõssov, „Naisevõtu” lavastaja

JELENA SKULSKAJA

Vene teatri kunstiline juht Igor Lõssov lavastab teatri suures saalis Nikolai Gogoli komöödia „Naisevõtt, esietendus on 22. novembril.

Gogol inimesi ei armastanud, naisi lausa vihkas: „Tean, miks te koketeerite, itsitate, mõistan täielikult teie salajasi eesmärke”. Kas kavatsete lavastada satiiri?

Mina jällegi ei armasta satiiri, sest see lõhnab revolutsiooni ja seega künismi järele. Mina armastan naisi. Muidugi olen valmis nendegi üle naerma, kuid mitte neid naeruvääristama – naeran nende üle läbi armastuseprisma. Vaadake või, kuidas elab peakangelanna Agafja Tihhonovna: tal on igaks juhuks pulmakleit alati valmis. „Olemas! Muidugi on mul kleit olemas, vastab ta varmalt. See tähendab, et igal hommikul tõuseb ta tulvil lootust: võib-olla juhtub täna midagi oivalist? Kui keegi tuleb mulle kosja, siis ei jää vähemalt asi kleidi taha toppama.

Igaüks, kes armastab naisi, on nende ees ka milleski süüdi? Kas teiega on samad lood?

Ja kuidas veel. Tahangi teha lavastuse, mis meenutaks minu noorust Piiteris, kui sõpradega käisime tüdrukutel külas, flirtisime, kurameerisime, vihjasime, et oleme tulnud kõige tõsisemate kavatustega, kuid pärast lihtsalt kadusime. Mis seal salata: kui läksin omal ajal selle lavastuse kunstnikku Izabella Kozinskajat endale naiseks võtma, siis sundis miski mind äkki peatuma nagu „Naisevõtu Podkoljossinit. See on ju kogu eluks, mõtlesin, see on ju nii, et pärast pole midagi parata. Seisan, vaikin, ei vasta küsimusele, kas olen nõus. Venitasin vastusega nii kaua, et pruudi vend jõudis juba nutma hakata.

Aga Agafja Tihhonovna puhul üksnes tundub, et ta on nõus ükskõik kellele mehele minema. Ta tahaks ühe peigmehe nina panna kokku teise peigmehe huultega, ühelt võtaks ta sundimatuse, teiselt aga asisuse. Võib-olla tahtis Gogol öelda, et naised tahavad alati seda, mida neil pole, tahavad alati midagi muud?

Eks temagi lähe mehele ju kogu eluks. Kuidas ta ka ei püüaks oma saatust sättida, hirm eksida on suur. Ta nimetab ennast „armunud neiuks, kuid armunud pole ta mitte teise inimesse, vaid pereelu ideaali – nagu ka paljud tänapäeva tütarlapsed. Aga peigmeestel pole temast sooja ega külma, neid huvitavad hoopis teised asjad: üks küsib, on ta rikas, teine pärib tema korpulentsuse kohta, kolmas tahab teada, kas ta oskab prantsuse keelt (mida mees ise ei valda, aga naiselt nõuab küll).

Tuleb välja, et Agafja Tihhonovna tegi õigesti, kui ta valik langes Podkoljossinile, kes on tõesti huvitatud temast ja mitte tema varandusest: „Kui imekaunis käeke! Millest küll, preili, on teil nii kena käeke?”.

Paistab tõesti nii, kuid ometi just see mees petab teda, hüppab aknast välja ja põgeneb oma pulmast. Sündmused arenevad nii kiiresti, lausa lennates, pulmad olid juba käeulatuses. Kõigest sellest kiirustamisest sünnib nii rumalate peigmeeste kui ka lihtsameelse ja kohmaka Agafja Tihhonovnaga nii palju naljakat, koomilist ja totrat, et lavastuse finaal võiks minna vaibumatu naeru saatel. Ent asja iva on ikkagi selles, mida ütleb Gogol „Revidendis: „Kelle üle naerate? Iseenda üle. Tahan näidata, et sellel lool on meiega otsene side.

Tõlkinud Tambet Kaugema

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming