Pealelend – Antti Hietala, lavastaja ja dramaturg, Helsingi Q-teatri kunstiline juht

SVEN KARJA

Soome näidenditel on olnud Eesti teatrikaardil ikka kindel koht. Suure osa tänapäeva soome dramaturgide loomingut on vähemalt korra Eestis lavastatud, näiteks Pirkko Saisio, Leea Klemola, Juha Jokela, Kati Kaartineni, Sirkku Peltola ja Saara Turuneni oma, sinu näidendeid aga mitte. Miks? Kuhu sa ise ennast soome näitekirjanduse väljal paigutad?

Eks üks põhjusi on kindlasti see, et minu näidendeid pole enne „Ilusate inimeste“ tõlke valmimist eesti keelde tõlgitud, samuti ei ole neid mängitud suuremates Soome teatrites. Kõik need on esietendunud Q-teatris, mis on küll kõrge tasemega, ent siiski väike teater. Tagasihoidliku inimesena olen olnud ka kehv neid ise turundama. Siinkohal võin endale ebatüüpiliselt tõdeda, et mu näidendid on tõesti head.

Soome näitekirjanduses leidub praegu nii klassikalises vormis draamasid kui ka nn uue draama tekste, kus kõneldavat dialoogi polegi või siis on selle tähtsus vähenenud miinimumini. Minu näidendid rikuvad klassikalist draamavormi, aga see ei ole eesmärk omaette. Näiteks on mul ühe ja sama juhtumi korduvaid variatsioone, mis toimivad ühe ja sama teema teenistuses. Mind huvitab, kuidas me tajume oma vastutust mõne olulise sündmuse eest või mis üleüldse on tõde. Minu näidendites on uue draama mõjud märgatavad: need on fragmentaarsed, kohati isegi kaootilised, aga seejuures täpselt paika timmitud ja vormilt sidusad. Selles mõttes olen Soomes ainulaadne näitekirjanik.

Oled juba mõnda aega pidanud ühtaegu dramaturgi ja lavastaja ametit. Lavastajana oled toonud lavale ka Shakespeare’i ja Tšehhovi loomingut. Kas ajend hakata näidendeid kirjutatama oli puhtpraktiline – maailmadramaturgia ei pakkunud enam inspireerivat materjali?

Ei, mitte päris nii. Alustasin oma karjääri tegelikult näitekirjanikuna, näidendeid olen kirjutanud 1990. aastate algusest peale. Hakkasin neid ise lavastama olude sunnil: lavastaja, kellega olin koos töötanud, läks Soome teatrikõrgkooli õppejõuks, nii et pidin üksi edasi minema. Algul tegin mitu dramatiseeringut klassikalistest romaanidest, kõigepealt Alfred Döblini „Berliin Alexanderplatzi“ ja Dostojevski „Sortside“ põhjal. Kindlasti ei arva ma, et maailmakirjanduses ei leidu värskeid teemasid või huvitavaid lähenemisnurki. Viimasel ajal olen lavastanud omakirjutatud näidendeid põhjusel, et püüdlen tervikliku omamaailmaga kunstiteose loomise poole. Tavaliselt lavastan ja kirjutan näidendit samal ajal. Enamasti ka nii, et tean juba ette, milline näitleja millist rolli hakkab mängima.

Sinu viimased näidendid on varjamatult kriitilised tänapäeva inimese ja üldse elukorralduse suhtes. Kas tahad maailma päästa?

Maailma ei ole võimalik päästa. Kui saame sellest aru ja oleme valmis aktsepteerima, et maailm on täiuslik just sellisena, nagu ta on, ega ürita teda päästa, näeme maailma tõeliselt. Kui maailma päästmine oleks võimalik, siis juhtuks see ilmselt mingil väga ebatõenäolisel ja tähtsusetul viisil. Täiesti võimalik, et seda saab teha ka teatri abil.

Mida toob 2017. aasta Q-teatrile ja sulle?

Veebruaris esietendub Q-teatris E. L. Karhu „Printsess Hamlet“. See on musta huumoriga vürtsitatud vaatemänguline tragöödia hullusest, sõprusest, identiteedist ja kirglikust soovist jätta oma eluga mingi jälg.

Mu enda kavatsused on veel üsna hajusad. Ilmselt hakkan kirjutama kuuldemängu inimesest, kes pole iial kokku puutunud mägironimisega, ent kellel tekib sellest hoolimata soov jõuda Everesti tippu. Samal ajal peaksin hakkama kirjutatama ka uut näidendit. „Ilusad inimesed“ ja „Mahe meelelaad“ moodustavad omamoodi paari, neis on palju sarnast. Minu meelest nõuavad need oma seltsi veel kolmandat – moodustuks triloogia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming