Pealelend: Anu Lamp

Tambet Kaugema

3. – 9. septembrini Tartus toimuva festivali „Draama” põhiprogrammi valis tänavune kuraator Anu Lamp koos abilistega kaheksa lavastust: „Nisa” (VAT-teater), „Lilled Algernonile” (Rakvere teater), „Aeg ja perekond Conway” (Tallinna Linnateater), „Tasandikkude helinad” (Eesti Teatri Festival ja Saueaugu teatritalu), „Mee hind” (Ugala), „Iphigéneia Aulises” (NO 99), „Kuni inglid sekkuvad” (Eesti Draamateater) ja „Lillede keel” (Von Krahli teater). „Draama” kannab seekord pealkirja „Fookus: Näitleja”. Mida see tähendab ja kuidas langetati valik? ANU LAMP, festivali „Draama” 2012. aasta kuraator: Kui nõustusin eelmisel sügisel kuraatori vastutusrikka rolliga, siis teadsin kohe, et kindlasti peab kuuluma põhiprogrammi kaheksa lavastuse hulka VAT-teatri „Nisa”. Monolavastus, mille puhul näitleja Katariina Unt on ise dramatiseerinud ja suures osa ka ise lavastanud valitud materjali. „Nisa” on lavastus, kus näitleja panus on erakordselt suur. See lavastus määraski festivali seekordse suunitluse – fookuses on näitleja ja tema panus – ning edasise valiku. Jan Kaus kirjutas hiljuti Sirbis, et tema esindab teatrivaadet, mille kohaselt näitleja pole eesmärk, vaid vahend – anum, kuhu või mille kaudu lugu voolab. See tähendab, et keskne on lugu ja mitte niivõrd näitleja. Mulle meeldib see anuma-kujund väga, aga tahaksin festivalile valitud lavastustega avada rohkem just seda anumat, mille kaudu lugu voolab. Kindlasti ei tähenda see seda, et lugu või lavastus taandub teisejärguliseks, aga valikut tehes huvitas mind nende inimeste, kelle kaudu lugu avaneb, tõlgenduse rikkus.

Kuidas iseloomustada põhiprogrammi ülejäänud seitset lavastust?

Nende hulgas on veel üks monolavastus, Rakvere teatri „Lilled Algernonile” Lauri Kaldojaga peaosas. Tema on samuti andnud dramatiseeringusse ja lavastusse olulise panuse. Tundus huvitav näidata kakskümmend aastat teatris olnud Katariina Undi kõrval festivalipublikule ka ühe päris noore inimese tööd, kes torkas juba teatrikoolis silma oma interpreteerimisoskusega.

Kõik me teame – nii näitlejad tööprotsessis kui ka publik teatrisaalis – Elmo Nüganeni peent tekstirežiid, tema võimet avada pisidetailideni tegelaskujude omavaheliste suhete loogika või aloogika. Täpselt paika pandud struktuuriga lavastuste puhul on näitlejal kerge lavale minna, struktuur toetab teda. Mõnikord võib Elmo Nüganeni lavastuste puhul juhtuda ka see, et struktuur kumab liiga läbi, ülesanne on adutav, aga näitleja pole kasvatanud sellele struktuurile liha luiele. Kui Tallinna Linnateatri lavastuses „Aeg ja perekond Conway” alguses struktuur ehk natuke kumaski, siis nüüd on see tükk saanud „lihalikuks”. See on suure näiteseltskonna ja rikaste rollilahendustega lavastus.

Samuti suure trupiga lavastus on Eesti Draamateatri „Kuni inglid sekkuvad”, mille autor ja lavastaja on Uku Uusberg. Üks põhjusi lavastuse valikul on Eesti Draamateatri näitlejate peen ja tundlik ansamblimäng. Avaldas muljet, kuidas trupp laval üksteist kuulas. Tähtis tundus mulle seegi, et Uku Uusbergi näidend pälviks tagasisidet väljastpoolt Eestit, seda festivali väliskülalised kahtlemata pakuvad. Sõbrasuhetest vaba kõrvalpilk oleks Uku Uusbergile oluline.

Edasi kaks eesti lugu: „Tasandikkude helinad” ja „Mee hind”. Kruusvalli-lavastus meenus mulle ühena esimestest, valimiseks ei olnud vaja pikka arutelu. Näitlejate tipptaseme üle saab ainult rõõmu tunda. Ja väga oluline on ka tekst, praeguse Eesti elu kajastus. Valik sai tehtud enne Jaan Kruusvalli lahkumist, kuid omandas pärast selle aasta aprillikuud lisatähenduse. Nii „Tasandikkude helinate” kui ka Ugala „Mee hinna” puhul (autor Ott Aardam), mis samuti võlub oma sooja ja õhulise ansambliga, näis oluline, et eesti autori kirjutatud loos mängivad eesti näitlejad praegusi eesti inimesi.

Pisut enne seda, kui kuulsin, et Lorna Marshall toob teatris NO 99 lavale „Iphigéneia Aulises”, mõtlesin, et see trupp võiks nüüd teha midagi antiikset, midagi suurt ja võimast. Ei läinudki palju aega, kui selgus, et teater toobki lavale antiiktragöödia. See on lavastus, kus näitlejat ei toeta peaaegu midagi: ei heli, ei valgus, ei lavakujundus. Näitleja on mõnes mõttes armutult alasti. Selle lavastuse valikul oli mul ka soov kummutada Jaan Toominga väide, et Mirtel Pohlast ei tule iialgi suurt näitlejat, kui teater ei anna talle dramaturgiliselt väärikaid rolle.

Festivali põhiprogrammi kaheksas lavastus on Von Krahli teatri groteskse mängulaadiga „Lillede keel”, kus on laval koos nii selle teatri vanad tegijad kui ka trupi uued liikmed hiljuti Viljandis teatrikooli lõpetanud kursuselt. Rõõm on tajuda nende ühist hingamist, ühtset mängulaadi. Ka uutes tulijates on vonkrahlilikkust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming