PEALELEND: GEORG MALVIUS, „Vihmamehe” lavastaja

Tambet Kaugema

Milline on „Vihmamehe” põhiline sõnum ja sisu? Minu arvates räägitakse selles näidendis ennekõike inimlikkusest. Iga päev, kui lööme lahti ajalehe või vaatame teleuudiseid, seisame silmitsi elu karmima küljega. Maailmas toimub nii palju sündmusi – sõjad, tapmised, terrorism –, mis mõjutavad tugevalt meie igapäevaelu.  Tihti ei näe me aga häda meie endi kõrval, me ei märka enam enda ümber inimesi, kes vajavad meid täpselt sama palju kui lai maailm. Kipume pöörama vähem tähelepanu pisiasjadele, sest oleme nii hõivatud maailma päästmisega – ehkki tegelikult me ju seda päästa ei suuda. Me ei märka hädas sõpra, me ei näe händikäp-last, kes vajab meid, ning me ei hooli eriti inimestest, kes on sattunud kriisi ja kellel on valus. Mõnikord kohtame inimesi, kes on  katki, seesmiselt haavatud, nad vajaksid toetust, kuigi nad ei hüüa appi ega isegi räägi sellest, sest nad kardavad näidata oma tundeid. Selle näidendi keskne tegelane on minu meelest just noorem vend Charlie. Oluline on tema ärkamine, see, kuidas ta leiab enda seest üles inimlikkuse. Nende kuue päeva jooksul, nagu näidendis kirjas, teeb see mees läbi tohutu muutumise: ta avab oma südame, hakkab näitama oma tundeid ning reageerima  väikestele asjadele enda ümber. Inimlikkus ja võime üksteisest hoolida on minu lavastuse peateema. Ühel hetkel on meil kõigil vaja Vihmameest, kes raputaks meid sisemiselt lahti, lohutaks meid, ja samal ajal paneks meid vaatama oma elule teiste silmadega. Vihmamees, kellelt me ei ole osanud loota mingit abi oma muredele, hoiab kannatlikult meie ees peeglit, kust näeme oma väikest maailma, omaenese  tegelikku sisemust. 

 

Kas on keeruline panna teatrilavale lugu,  mida kõik teavad kui filmi, kus mängisid Tom Cruise ja Dustin Hoffmann?

Võib-olla on see näitlejaile keerulisem kui mulle. Tööd alustades oli mul käes väga oskuslikult kirjutatud, oivalise dramaturgia ja särava keelega näidend. Filmi nägin viimati ilmselt kümme aastat tagasi, nüüd ma seda ei puutunud ega vaadanud. Mulle on kõige tähtsam säilitada ja arendada selle näidendi teatrikeelt ning teha see  lugu publikule lähedaseks. Arvan, et seda sorti näidend on mulle kui jutustaja-tüüpi lavastajale väga sobiv. Suur osa lavastustest, mis ma Eestis olen teinud – „Ämbliknaise suudlus”, „Inglid Ameerikas”, „Nicholas Nickleby”, „Bent” –, on ühel või teisel moel rääkinud loo inimestest, kes on elus raskustesse sattunud. Seega on „Vihmamees” otsekui nende lavastuste jätk. Muusikalid tulid minu lavastajateele, sest  avastati, et mul on muusika peale kõrva, kuid minu süda kuulub siiski teatrile, ennekõike olen draamalavastaja. Oivaline on töötada nii hästi kirjutatud näidendiga – muide, ma arvan, et see näidend on palju parem kui film.       

Millised ja kus on teie järgmised lavastajatööd?

Enne „Vihmameest” tõin Soomes Turu Rootsi teatris lavale „Hüljatud” ning pean ütlema, et tunnen selle lavastuse üle tõesti uhkust. Paarkümmend ajalehte on seda lavastust nimetanud väljapaistvaks saavutuseks. „Hüljatute” soe  vastuvõtt andis ka mõnusa enesetunde tulla Eestisse ja hakata tööle kuue suurepärase näitlejaga. „Vihmamehe” näitetrupp, eriti muidugi peaosatäitjad Riho Kütsar ja Aivar Tommingas, on seda vähimagi kahtluseta. Järgmisena ootab ees „Kabaree”, mis esietendub tuleva aasta veebruaris Helsingi Rootsi teatris.

Küsinud Tambet Kaugema

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming