Pealelend: Helena Krinal

Barbara Lehtna

Sõltumatu Tantsu Ühendus valib igal aastal välja kaks lootustandvat noort koreograafi või tantsijat ning pakub neile sarja „Premiere” raames võimaluse vabades tingimustes luua. Üks kahest tänavu püünele pääsenust on Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Helena Krinal, kes tõi välja lavastuse „Lulu ja Maru”. Miks sa lood? Helena Krinal, koreograaf ja lavastaja: Praegu loon sellepärast, et ma ise tahaksin kogeda just sellist loomingut. Palju lihtsam on ise teha kui käia kogu maailm läbi ja otsida, kas keegi teine ka veel nii teeb. Kas publik on sulle oluline? Jah, publik on mulle väga oluline, sest muidu võiksin ju kusagil mustas nurgas midagi teha. Ma ei loo küll alati seda, mida publik tahab, aga loon nii, et publikul oleks huvitav seda kõike vaadata. Loon selleks, et anda kogemusi: tahan anda publikule võimaluse kogeda midagi sellist, mida ise ka hindan. Mulle on hästi oluline ka publikusuhtlus väljaspool lavastusi. Tantsu kohta öeldakse tihti, et sellest ei saa rääkida. Mul tekib siis tunne, et sellisel juhul pean rääkima, miks sellest ei saa rääkida või kuidas saaks sellest rääkida. Ei saa olla niimoodi, et näete, see on minu kunst, võtke või jätke, aga mind jätke oma küsimustega rahule. Oluline on näidata, mis mind ennast selles huvitab, püüda sellest rääkida, otsida dialoogi ja arutelu publikuga.

Kuidas sa oma lavastusi kirjeldad, mis see on, mida lavalt näeme?

„Lulu ja Maru” puhul on tegemist killukesega ühest maailmast ning publikul on võimalik seal kummitusena olla ja toimuvat jälgida. Ehk siis, tegelen palju kogemisteatriga. Ma ei ava mingeid mõisteid ega tegele ühiskonna probleemidega, mulle on oluline lavastusest saadav kogemus või kunstiline elamus, mis tekib vahetult, ilma analüüsita.

Kes sa praegu oled, kas koreograaf, tantsija, lavastaja, kunstnik või keegi muu?

Lootes, et teatriringkonnad ei saa minu peale väga vihaseks, siis tituleeriksin end lavastajaks. Tantsija olen ka, aga kuna ma loon lavastusi, siis olen lavastaja.

Kui oluline on sulle see, kelleks teised sind nimetavad?

See tekitab minus alati põnevust, aga kuna ma ise olen viimasel ajal hakanud palju enda loomingust ja ideedest rääkima, siis on mul üsna kindel tunne. Kui varem keegi midagi ütles, siis ikka mõtlesin, kuidas ta nüüd siis aru ei saa, kes ma olen ja mida taotlen, aga kui ise ei räägi, siis kuidas keegi peakski midagi järeldama? Mõnes mõttes on see indikaator, kuidas minu tehtut tajutakse.

Kui sinuga rääkida, jääb mulje, et oled enesele kõik selgeks mõelnud, tundud väga eesmärgipärane. Kas see on nii?

Pigem nii, et mõnikord teisi kuulates tundub, et inimesed ei julge end defineerida, sest arvavad: praegu öeldu jääb minuga elu lõpuni. Mina võtan pigem seisukoha, et võin väga vabalt midagi öelda, sest see on vaid üks etapp minu arengus, kõik võib muutuda 180 kraadi ja miski ei ole ju kivisse raiutud. Kui jõuad mingi ideeni, mis on sulle omane, siis läheb elu lihtsamaks, sest tekib justkui mingi kontrollsüsteem, mille abil püstitada oma tulevasi eesmärke.

Kas sa eelistad seda, et võimalused leiavad sinu üles või lood pigem ise võimalusi?

Vist nii, et kõigepealt tahan ikka teha ja siis hakkan neid võimalusi otsima. Pärast kooli lõpetamist olen välja murdnud ka sellest nõiaringist, et esimene mõte pärast „tahan teha” ei ole enam „kas ma saan seda teha?”, vaid „kuidas teha?”.

Kas sa kahtled ka mõnikord?

Pidevalt. Ma ei jäta endast sellist muljet, aga kahtlen küll ja seetõttu kasutan ka oma lavastuste juures kaaslasi. Tavaliselt on mul üks inimene, kes teeb minuga prooviprotsessi kaasa, temaga arutan, kas miski toimib või mitte. Ta on justkui peegel, mulle väga oluline, ka enesekindluse pärast, muidu võiksin mõnikord kukkuda sügavale auku, suutmata sealt enam välja ronida, ja siis ei tuleks loomingust ikka mitte midagi välja.

Kui rääkida eesmärkidest, siis kuhu sa jõuda tahad?

Tahan leida endale publiku. Impronäitleja ja -tantsija Andrew Morrish on öelnud, et kui hakkad tegema omi asju, siis tee neid, aga pane sellele ajaline piir. Näiteks kümme aastat. Kui oled kümne aastaga endale publiku leidnud – ükskõik kui väike või suur see siis ka pole –, siis teed õiget asja ning võid jätkata ja olla õnnelik. Kui aga juhtub, et publikut ei ole, siis võid endale öelda, et maailm polnud selleks valmis või et miski lihtsalt ei toiminud, aga on veel küllalt aega millegi muuga tegeleda.

Kas sina leiad oma publiku?

Jah.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming