Pealelend – Liisi Aibel, „draamamaa.weekend’i“ peakorraldaja

TAMBET KAUGEMA

8. – 10. novembrini korraldab Eesti Teatri Agentuur koostöös teatritega Tallinnas Eesti nüüdisetenduskunstide showcase’i-festivali „draamamaa.weekend“, kuhu on kutsutud välismaa festivalikuraatorid ja teatrijuhid. Festivali eesmärk on laiendada ja tugevdada etendusasutuste kontakte välisriikidega ning aidata kaasa väärt lavastuste jõudmisele kodumaalt kaugemale. Tänavu on „draamamaa.weekend’i“ programmis kuus lavastust: Musta Kasti „Peks mõisatallis“, Vaba Lava „Öö lõpp“, Sõltumatu Tantsu Lava „Hingake! Ärge hingake!“, Tallinna Tantsuteatri „Voomavoos“ ning Kanuti gildi saali kaks kaasproduktsiooni: „Work­shop“ ja „Невесомость“.

Keda on külalistest Tallinna „draamamaa.weekend’ile“ oodata? Kas eristub mõni riik, millele pööratakse seekord eriti tähelepanu?

Külaliste kutsumisel hoiame kinni põhimõttest, et ei saada välja mingeid avalikke üleskutseid tulla Tallinnasse festivalile, vaid külaline saab isikliku kutse. Võimalikke külalisi sõelume välja koostöös teatrite ja muude etendusasutustega – eriti aktiivne on selles osas olnud näiteks Kanuti gildi saal. Eeskätt on „draamamaa.weekend“ mõeldud festivali- ja teatrijuhtidele, kuid tuleb ka teatriteadlasi jt.

Mingit sihtriiki valitud pole. Külalisi on üle Euroopa – Bulgaariast, Belgiast, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Poolast, Suurbritanniast, Soomest, Leedust, Tšehhist, Horvaatiast, Portugalist, Itaaliast, Norrast ja Iirimaalt –, aga ka väljastpoolt, nt Iisraelist. Juba mitu aastat on eriti suur huvi olnud Venemaal, tundub, et sealsetes teatriringkondades on eestlaste showcase huvi äratanud, seda oodatakse ja selle kohta osatakse küsida.

Septembrikuise festivali „Draama“ väliskülalistele mõeldud programm koosnes „EV 100“ teatrisarja „Sajandi lugu“ lavastusest. Paraku oli osa neist lihtsalt kehvad ja osa lavastusi jäi väliskülalistele muidu arusaamatuks. Mis põhimõtete järgi valiti seekord „draamamaa.weekend’ile“ need kuus lavastust?

Iga aasta aprillis saadame kõigile teatritele välja üleskutse esitada lavastusi, mis nende arvates võiksid festivalil osaleda. Eesti Teatri Agentuuri meeskond paneb neile ettepanekutele tuginedes kokku programmi. Festivalilavastust peab saama tõlkida ja selle kontekst olema väliskülalistele mõistetav. Lavastust peab olema võimalik transportida ja kohandada erisugustesse saalidesse ning see ei tohi kujuneda ulmeliselt kalliks. Teater, kelle lavastus on osutunud valituks, peab olema osalemisest huvitatud, kohtuma külalistega ja ennast tutvustama. Teatril endal tuleb kanda festivalil antava etenduse kulud ning olla paindlik selle toimumisaja suhtes.

Seekordse festivaliprogrammi kuuest lavastusest kolme saab nimetada tantsulavastuseks, kuid arvestama peab, et Euroopa etenduskunstide maastikul on etenduskunst ja nüüdistants juba küllaltki kokku sulanud.

Kas varasemast saab tuua näiteid, kuidas „draamamaa-weekend’ist“ on kasu tõusnud?

Kindlasti saab. Näiteks Kanuti gildi saali kaasproduktsioon, Iggy Lond Malmborgi lavastus „Physics and Phantasma“ („Füüsika ja fantaasia“) on rännanud väga palju ringi, sealhulgas esineti ka Berliini Sophiensaeles. NO99 annab „Kõntsaga“ oma viimase etenduse Moskvas festivalil NET – küllap sünnib seegi „draamamaa.weekend’il“ tekkinud kontaktide toel. Lähinädalatel on Šotimaal Glasgow’s algamas eesti nüüdistantsule pühendatud väike festival, mis samuti pandud kokku peamiselt „draamamaa.weekend’il“ nähtud programmi põhjal.

Kui algselt oli „draamamaa.week­end“ Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ekspordiprojekt, siis nüüd see nii enam ei ole, sest kiiresti sai selgeks, et teatrit ei saa müüa nagu kaupa, mille puhul tulud ja kulud peavad olema tasakaalus. See ei ole müügi-, vaid kontaktide loomise festival. Muidugi on tore, kui lavastusi kutsutakse välismaale, ent tähtis on ka see, et eesti dramaturgid, lavastajad ja näitlejad jääksid kellelegi silma – võib-olla alles nelja-viie aasta pärast koorub sellest koostöö.

Mulle on „draamamaa.weekend“ kõige rohkem siiski külalislahkusefestival. Eesmärk on teha seda nii, et külalistel oleks siin hea olla, neil tekiks Eestiga meeldiv side ja nad tunneksid, et siinsed teatriinimesed on hästi toredad ja nendega tahaks koos töötada.