Pealelend – Milo Juráni, teatrikriitik (Slovakkia)

OTT KARULIN

sirp_2016_49_0018__art_r1

Kas riik on hakanud viimastel aastatel kultuuri tsenseerima?

Ajad on segased. Slovakkia võimuparteid Smer saadavad pidevalt korruptsiooniskandaalid, selle liikmed on võimetud suhtlema meediaga ning töötavad vastu võrdsusele ja demokraatiale. Sellegipoolest tegid nad eelmisel aastal teoks kultuuri rahastamise reformi, luues kunstifondi (Fond pre umenie), mis toetab sõltumatu institutsioonina mittekommertslikke kultuuriprojekte, mida ei toetata otse riigieelarvest [nagu meil kulka – toim].

Kuna kultuuriministeeriumil pole – või vähemalt ametnike sõnul pole – kontrolli kunstifondi otsuste üle, pole ka põhjust karta tsensuuri. Praegu on siiski veel vara öelda, kas fondi asjaajamine on läbipaistvam, bürokraatiavabam ja eksperte usaldavam kui senine süsteem, sest algus on olnud üsna kaootiline. Tundub, et peaminister Robert Fico arvates pole kunstil rahvale erilist mõju, mistõttu teda ka ei huvita eriti kunstnike tegevus – erinevalt ajakirjanike omast, kellega ta on kogu aeg nugade peal.

Slovakkia teatritel on aga üks teine vaenlane, kelle positsioon aina tugevneb, nimelt poliitik Marian Kotleba. Ta on maruhvusliku partei Kotleba juht ja Banská Bystrica maakonna kuberner. Tema partei sai eelmise aasta parlamendivalimistel 8% häältest. Oma sõnavõttudes kasutab ta sageli sama retoorikat, mida kasutasid kunagi natsid: ta eristab normaalset ja dekadentlikku kunsti, annab koolidele soovitusi, milline kunst on hea ja milline halb, jms. Banská Bystrica maakonnas on tal võim otsustada riigi toetuste üle, sh teatritele. Ta lõpetas Štúdio tanca rahvusvahelise tantsufestivali toetamise [viimased kümme aastat on seda toetatud – toim], misõttu tuli festival otse enne planeeritud toimumisaega ära jätta. Kotleba keeldus esialgu oma otsuse kommenteerimisest, kuid ütles lõpuks, et ei taha toetada dekadentlikku kunsti – alastust ja enesetappu propageerivat teatrit. Tema põhjendused jäid arusaamatuks, sest Štúdio tanca on minu hinnangul Slovakkias üks konservatiivsemaid nüüdistantsutruppe.

Samuti lõpetas ta Bábkové divadlo na Rázcestí teatri kooliprogrammi „Peatage ekstremism!“ toetamise. Selle raames oli kavas mängida põhikoolides Irena Brežná näidendit „Kiri mustale pojale“ („List čiernemu synovi“). Teatri soov oli korraldada pärast etendust arutelu ksenofoobia, äärmusrahvusluse ja rassismi teemal, aga Kotleba sõnul ei toeta ta tegevust, mis on seotud Amnesty Internationaliga, kes on välja toonud rassilise, sh romade diskrimineerimise Slovakkias.

Ján Chalupka teatritrupp pidi aga lõpetama Miloš Nikoliči näidendi „Sepad“ („Kováči“) lavastuse etendamise selle aasta märtsis Kotleba ja tema meeskonna survel. Nood heitsid teatrile ette sündsusetute, roppude (nagu lits ja perse) ning rahvusi halvustavate (nagu serbia ja slaavi pasakotid) väljendite kasutamist laval. See oli esimene kord pärast 1989. aasta Slovakkia revolutsiooni, kui mõni lavastus riigi nõudmisel repertuaarist maha võeti.

Kotleba ja tema partei üha kasvav toetus suurendab ka nende mõttekaaslaste enesekindlust. Näiteks eelmisel nädalal saabus Bábkové divadlo na Rázcestí teatris toimunud arutelule ühiskonna probleemide üle grupp inimesi, kes võtsid vestluse videole ja ütlesid pärast arutelu selle juhile, et „kogu eliit tuleks üles puua või maha lasta“. Seega on Slovakkia liikumas tagasi tsensuuri poole ja kui toetus Kotleba parteile kasvab ka järgmistel valimistel, kaob Slovakkiast ilmselt ka nn mandunud kunst (sks entartete Kunst). Hävitada igasugune kunst, mille sõnum ei ühti nende ideoloogiaga, tundub olevat oluline osa marurahvuslaste plaanist. Kuidas asi edasi kujuneb, on raske öelda. Mõned teatrid küll võitlevad oma õiguste eest, aga paljud Banská Bystrica maakonna omad kultuuriasutused eelistavad vaikida. Nende ellujäämisstrateegia taga on hirm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming