PEALELEND: PEETER JALAKAS, „Gilgameši ehk Igaviku nupu” idee autor ja lavastaja

Tambet Kaugema

Von Krahli teater esietendas kolmapäeva õhtul Tallinnas Katla augus sumeri eepose  ainetel loodud lavastuse „Gilgameš ehk Igaviku nupp”, kus mängivad Liina Vahtrik, Mari Abel, Riina Maidre, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak, Erki Laur, Mart Koldits ja Taavi Eelmaa.        Miks „Gilgameš”, aga mitte „Beowulf”, „Sassuuni Davith” või „Karutapja”?  Algselt plaanisime teha hoopis „Odüsseia” põhjal mingi kangelasloo, aga kui Amar Annusel valmis kevadel „Gilgameši eepose” tõlge, siis oli selge, et tuleb ikkagi baastekst võtta. Kuna see on kõige vanem teada olev eepiline tekst, siis oli valik selge. Lavastuse tarvis valmis küll täiesti uus tekst, mis on pungil kirjandus  ja filosoofiaajaloo tsitaate, aga lugu on ikka Gilgameši lugu, eepose ja lavastuse sündmused kattuvad enam-vähem, oleme seda lugu lihtsalt natuke adapteerinud.  

„Gilgameši” reklaamklipis avaldab NõiaInts soovi, et ka teised tunneksid, mis „teema see Gilgameši-teema on”? Et see  on väga „vantastiline ja superluks”. Mis teema see siis täpsemalt on?       

Me räägime küll kangelasest, aga käsitleme kangelast kui inimolemise kvintessentsi. Lavastuses peaksid võimendatud kujul kangastuma  kõigi meie igatsused ja hädad. Vaatluse all on see, kuidas olla inimene, igivanad probleemid, mis olid inimesel juba tuhandeid aastaid tagasi: armastus, üksindus, surm. See on superluks, ilmselt, ma arvan. Nii nagu lavastus, nii annab ka eepos põhimõtteliselt võimaluse selliseks tõlgenduseks, et kangelane ikkagi leiab selle, mida ta otsib. Tõsi, see ei ole see, mida ta otsima läks. Hetke ja igaviku seos ongi üks selle loo  filosoofilisi taustu ja lähtekohti. Loo lõpus leiab ta oma tasakaalu ja täiuse, kuid sellele eelnevad ka kannatused, sest kangelastele on ju omane kannatada. Eks ta käib läbi paljud need faasid, mis inimenegi oma elus.       

Kas seda lavastust saab võtta ka kui kangelasteema uurimust?       

Pisut küll. Aga see on teema, mis ennekõike innustab meie dramaturgi Tarmo Jüristot, kes on valmis saamas oma doktoritööd, kus räägitakse kangelasest lääne kultuuris. Sel  põhjusel me ta oma meeskonda kutsusimegi. Kangelase uurimise teoreetiline taust on lavastuses küll selgelt olemas, sellest alustasimegi: alguses olid loengud, katsetasime mitmesuguseid asju, kuni lõpuks on kõigest kokku vormunud lavastus.       

Minevikukangelased olid enamasti füüsiliselt väga tugevad ja vaimult hulljulged. Kas tänapäeva kangelaste puhul on tõusnud oluliseks mingid muud omadused?       

Kangelase puhul oli ja on kõige olulisem siiski tema suur ego. Isegi kui ta ei ole füüsiliselt eriti tugev, peab ego olema vägev, lausa mäekõrgune. Nii on ka selle lavastuse kangelasega. Ego on tema tegevuse peamine käivitaja ning ka peamine takistus, see, mis talle probleeme tekitab.       

Kas väide, et rahvas vajab taas kangelasi ning eepiline vorm on omandamas uut sisu ja tähendust, põhineb peamiselt kuuldustel postmodernismi surmast?       

Eks ma ole juba jupp aega rääkinud seda juttu postmodernismi surmast ja mingi uue ajastu saabumisest, aga pole osanud seda veel väga täpselt sõnastada. Aina rohkem on inimesi, kes tunnevad samamoodi ja seda juba ka sõnastavad. Praeguseks on termineid, kuidas nimetada postpostmodernistlikku aega, tekkinud üpris palju ja erisuguseid. Üldjoontes ollakse aga vist päri, et  on tekkinud ootus mingi uue narratiivi, uue loo järele. Looga kaasneb alati kangelane, keegi, kes selle loo läbi käib, kes on ühel või teisel kombel selle loo keskmes. Nii mulle tundub küll.     

Mis ja kus on igaviku lüliti? On see lüliti kindlas kohas või pigem kõikjal?       

Pigem vist ikka ühes kohas, aga eks indiviiditi võib see olla erimoodi. Konkreetselt sellest nupust lavastuses juttu ei tule, pigem on see lüliti aeg-ajalt minu enda unelm. Kui olen nõrk ega suuda peas toimuvat vadinat  välja lülitada – olgu mingiks meditatsioonihetkeks või lihtsalt selleks, et puhata –, siis on mul korduvalt tekkinud soov, et kuskil võiks olla selline lüliti, selline rubilnik, mida vajutad või tõmbad ning saabubki vaikus. Kui kirjeldasin seda kujutluspilti, seda soovi, siis kajas see mitme mu sõbral puhul väga selgesti vastu, ka neil oli selline soov peast läbi käinud. Omamoodi otsib seda lülitit ju ka loo nimikangelane, ehkki ta seda nii ei  nimeta.   

Küsinud Tambet Kaugema

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming