Pealelend: Rait Avestik, teatrikriitik

K?ud Margot Visnap

  Külastasid novembri teises pooles Riias toimunud paraadfestivali, kus esitleti Läti paremaid lavastusi hooajal 2005/2006. Kas võiksid nähtu põhjal iseloomustada, milline on Läti teatri hetkeseis – millised jõujooned, teemad, laadid esil?

Tundub, et seis on seal parem kui näiteks aasta või paar tagasi. Eelmistelt festivalidelt midagi peale Riia Uue teatri lavastuste nagu positiivsena meelde ei jäänudki. Nüüd aga võib öelda, et vähemalt põhiprogramm oli (mõningaste mööndustega) üsna ühtlaselt heal tasemel (õnneks ei õnnestunud näha kahte kuuldavasti nõrka lavastust). Mingeid jõujooni on raske või isegi mõttetu välja tuua, sest esindatud oli igasugune teater, nii vormi kui sisu poolelt. Näiteks Camus’ “Caligula” (lavastaja Dž. Dž. Džilindžers, kunstnik Mārtinš Vilkārsis, muusika Raimonds Pauls ja Raimonds Tiguls), võimas suure lava tükk, väga silmatorkavate kostüümide ja lavakujundusega, kus filosoofiline tekst oli segatud viidetega eliit- ja popkultuuri ning kaasaega ja lähiminevikku. Meenutas Mati Undi paremaid ja hullumeelsemaid suure lava tükke. Paraku oli asi aga nii korraldatud, et “Caligulat” tuli vaadata video vahendusel.

Aga esindatud oli ka näiteks nukuteater (täiskasvanutele), psühholoogia väiksel laval ning Riia Uue teatri kaks totaalset teatrit: Alvis Hermanise lavastatud Vladimir Sorokini “Jää” ning Elīna Cērpa lavastatud J. L. Borgese “Hellus” (kunstnik Māris Grosbahs).

 

Kui võrrelda lõunanaabrite teatrit meie teatriga, siis milliseid erinevusi (või ühisjooni) esile tooksid?

Ühisjoon oleks võib-olla see, et väga teravalt silma ja kõrva puutuvaid erinevusi nagu polegi. Laias laastus võiks kõigile festivali lavastustele üsna kergelt meie vasted välja pakkuda. Nii nagu meilgi, võib ka läti teatris eritleda väga julget ja laia joont, siis julget ja peenikest joont, siis igavat ja tüütut ja siis katsetusi jne. Eks välisfestivalidel ole meeled ikka erksamad ja võib-olla sellepärast mõjus sealne lavakunstnike töö kuidagi efektiivsemalt.

 

Kui tekiks tahtmine Riiga sõita, siis millisele lavastusele mängukavas osutaksid: seda lavastust peab kindlasti vaatama! Ja miks?

Soovitaksin siis neid, mis mulle endale meeldisid või mis tundusid huvitavana. Esiteks Riia Uue teatri “Jää”. Kuigi teksti on palju ja vaevalt et reaetendust inglise keelde tõlgitakse, võib (siiski tekstist arusaamise korral) lavastusest kujuneda midagi, mis võib muuta inimest, kui nüüd kasutada ühe soome kolleegi hinnangut. Kindlasti soovitaksin ka sama teatri “Hellust”, sest see sõna otseses mõttes savine lavastus on vaatamisväärsus omaette. Kuid loomulikult on see ka üsna tugev intiimne ja rõhuva atmosfääriga  psühholoogiline ja füüsiline teater. Ja vaadata võiks ka Daile teatri “Caligulat” ning rahvusvahelist (nukuteatri)projekti “Näita oma nägu!”.

 

Kui oleks võimalus mõni läti lavastus Eestisse külalema kutsuda, millise sina valiksid? Või ei mahu Tartu “Omadraamal” nähtud Hermanise “Pika elu” elu kõrvale enam miskit?  

Kui nimetada ainult üks, siis oleks see Alvis Hermanise “Jää”. Peale “Pikka elu” mõtlesin kah, et geniaalne asi nähtud ja küllap on nüüd tükiks ajaks rahu majas. Kuigi “Pikk elu” ja “Jää” erinevad kardinaalselt nii sisu kui vormi poolest, julgen siiski “Jääd” pidada edasiminekuks. Kui “Pikk elu” on iseenesest ju väga lihtsa ideega ja seda on väga lihtne kirjeldada, siis “Jää” kohta on paari lausega midagi asjalikku väga raske öelda. Kui “Pikka elu” sai ainult vaadata, siis “Jääd” kogetakse, sest publik on intensiivselt “mängus”, vaatamisest rääkimata. Ning vähemalt dekoratsioonide ja muu lavatehnika poolest ei tohiks selle tükiga reisimine just suurt peavalu valmistada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht