Pealelend: Urmas Lennuk

Sirp

Näidend viib tagasi 1946. aasta Berliini. See polnud ajaloos just helge aeg. Kas tegemist on pigem süngemapoolse lavastusega?

Urmas Lennuk, „Kontserdi diktaatorile” lavastaja: Mulle oli selle näidendi teksti puhul kõige kohutavam selles peituva sünguse ja masendavuse tajumine. Intelligentse eurooplasena on Ronald Harwood suunanud oma näitemängu kätte maksma Ameerika ohvitserile, kes kuulab selles loos üle maailmakuulsat dirigenti Wilhelm Furtwänglerit. Mind eriti ei paelunud mõte, et pean koos trupiga kaks kuud tegelema mingi masenduslooga, seepärast keerasime seda lugu nii palju, kui keerata ja ümber kirjutada andis. Küsisime, kas inimlik lunastus on ka sõja ajal võimalik või mitte. Tegime sellest küllaltki lunastava lõpuga loo. Isegi pealtnäha tigedal inimesel, kes teeb väga halbu tegusid, võib olla võimalus õndsaks saada.

Proovide käigus jõudsime ühtlasi tõdemuseni, et tegelikult ei lõpe ükski sõda enne järgmist sõda. Kui me iga paari kuu tagant näeme-kuuleme uudistest, kuidas mööda maailma aetakse taga veel viimaseid (väidetavaid) natsikurjategijaid, siis ei saa öelda, et Teine maailmasõda on lõppenud. See kestab siiamaani.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming