Pealt kullakarvaline muusikal pole paraku seest siiruviiruline

Margot Visnap

Kombinaat-teater Vanemuine, võtnud muusikale tootes kanda liidrirolli, peaks rohkem pingutama. John Kander, „Ämbliknaise suudlus”, libreto autor Terrence McNally, laulusõnade autor Fred Ebb, tõlkinud Leelo Tungal ja Hannes Villemson. Lavastaja Roman Hovenbitzer (Saksamaa), muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm, kunstnik Walter Perdacher (Austria), valguskunstnik Palle Palmé (Rootsi), koreograaf Antton Laine (Soome), video teostaja Kalju Nugin. Osades Lauri Liiv, Koit Toome, Tanja Mihhailova, Karmen Puis, Taisto Noor, Jaan Willem Sibul, Tõnu Kattai jt. Esietendus 31. X Vanemuise suures saalis.       Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice, „Evita”, tõlkinud Hannes Villemson ja Peeter Volkonski. Lavastaja Georg Malvius (Rootsi ), muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm, kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa), valguskunstnik Palle Palmé (Rootsi), koreograaf Igor Barberić (Horvaatia). Osades MaarjaLiis Ilus, Vaiko Eplik, Marko Matvere, Aivar Tommingas, Anna Põldvee jt. Esietendus 27. XI Nokia kontserdimajas. Vanemuise teatri ja Solarise koostöö The Really Useful Group LTD ga. Muusikaliteatri maastikul valitseb nüüd selgus. Eraettevõtjad, eelkõige Smithbridge Production, aga ka teised üritajad, riigiteatritest rääkimata, on muusikaliäris pillid kokku pannud. Täpsuse huvides: rahvusooperi Estonia repertuaaris on siiski Frederic Loewe’ „Minu veetlev leedi” (esietendus aprillis 2008) ja Eesti Nukuteatris on järgmise aasta märtsis esietendumas Walt Disney „Keskkoolimuusikal” („High School Musical” – praegu reklaamib  teater muusikali ingliskeelse pealkirjaga, loodetavasti otsustatakse siiski eestikeelse pealkirjavariandi kasuks, aega ju veel on). Rahvusteatriks pürgiv Vanemuine, kel muusikalide tootmises kogemusi jagub, on jõudsalt rahva meelelahutamise vajadusi teenimas.

Viimased Vanemuise muusikalianded „Ämbliknaise suudlus” ja „Evita” on saanud juba publikumenukiks. „Evita” Solarise 1800 kohaga saali toomisega on Taaralinna teater vallutanud ka  pealinna. Selge see, et endistest üritajatest tühjaks jäänud nišš tuleb täita, sest üks, seejuures sugugi mitte väike osa publikust võtab teatrisaalis istet just muusikalinaudingu pärast. Ja muusikalipubliku on teatrid ja produktsioonifirmad kenasti välja koolitanud. Kui kõrvale jätta nõukaaja muusikalikatsetused meie sõnateatrites (Endlas „Zorbas”, Ugalas „Helisev muusika” jms), siis päriskoolitus sai alguse  läinud sajandi 90ndatel. Algust tegi Estonia: „Viiuldaja katusel” (Jerry Bock, 1989, lavastaja Georg Malvius), „Suudle mind, Kate” Linnahallis 1992 (koos muusikaakadeemiaga), „West Side Story” (1993), „Jesus Christ Superstar” (1994, koos Makarov Music Managementiga). 1998. aastast tegutsema hakanud Smithbridge Production tekitas juba tõelise muusikalibuumi: „Kuningas ja mina” (R. Rodgers – O. Hammerstein II , 1998, lavastaja Ivo Eensalu),  „Linnupuur” (J. Herman, 1999, Ivo Eesnsalu), „Vampiiride tants” (J. Steinman – M. Kuntze, 2000, Ivo Eensalu), „No, no Nanette!” (V. Youmans, 2001, Ivo Eensalu), „Hüljatud” (A. Boublil – C.-M. Schönberg, 2001, Georg Malvius), „Miss Saigon” (A. Boublil – C.-M. Schönberg, 2002, Georg Malvius, koos Vanalinnastuudioga), „Helisev muusika” (Richard Rodgers, 2003, Ivo Eensalu), „Oliver” (Lionel Bart, 2003, lavastaja  Georg Malvius), „Hull Sinu järele” (George Gershwin – Ira Gershwin, Ken Ludwig, 2004, lavastaja Andrus Vaarik), „Tuhkatriinu” (R. Rodgers – O. Hammerstein, 2005, lavastaja Eero Spriit), „Georg” (libreto autor Urmas Vadi, 2005, lavastaja Andrus Vaarik). Vanalinnastuudio märgi all valmis „Cabaret” (J. Kander – F. Ebb, 2003, lavastaja Georg Malvius). Sajandi alguses astus muusikaliärisse ka  Vanemuine: „Verevennad” (W. Russel, 2001, lavastaja Tiit Ojasoo), „Evita” (Tim Rice – Andrew Lloyd Webber, 2002, lavastaja Tiit Ojasoo, koostöös produktsioonifirmaga PNG Events), noortemuusikal „Inetu” (Georg Stiles, 2002, lavastaja Ain Mäeots), „Aida” (Elton John – Tim Rice, 2003, lavastaja Mati Unt, PNG Events), „Viiuldaja katusel” (Jerry Bock, 2003, lavastaja Vahur Keller), „Jesus Christ Superstar” (Andrew Lloyd Webber – Tim Rice, 2004, Georg Malvius,  PNG Events), „Ruja” (Tiit Ojasoo – Ene-Liis Semper 2008, lavastajad Ojasoo ja Semper). Muusikalimanti on riisunud ka Eesti Nukuteater: noorsoomuusikal „Grease” (Jim Jacobs – Warren Casey, 2004, lavastaja Andres Dvinjaninov), „Romeo ja Julia” (E. Liitmaa – J. Kreem, 2006, lavastaja Andres Dvinjaninov). Publiku ette jõudsid ka üksiküritajate projektid: Comedy Productionsi suvelavastus „Chicago” (John Kander, 2004, lavastaja Marko Matvere),  noorsoomuusikal „Rent” klubis Hollywood (Jonathan Larson, 2004, lavastaja Georg Malvius).

Aukartust äratava glamuuriparaadi nimekiri on pikemgi, ent juba seegi loetelu tõestab, kui sihikindlalt (ja kasumimaialt) muusikalitööstus meie teatripildis kanda on kinnitanud. Lisaks publikukoolitusele on muusikalid usinasti harinud ka popstaare-levilauljaid, mida Vanemuine on kahe viimase muusikalilavastuse puhul ärksalt ära kasutanud. On  see kergema vastupanu tee? Või hoopis uue, suhteliselt ilmetu ja isiksuse-mõõtme kaotanud tootegrupi sünni algus?

Suhtugem muusikaližanri kui tahes üleolevalt, aga selleski teatriproduktis tahaks enamat kui ainult vaatemängu ja professionaalselt (kohati siiski ka küsitava väärtusega) esitatud laulunumbreid. Vanemuine on kahe viimase muusikali tootmisega läinud just seda teed: hüljanud võimalikugi muusikalis oleva dramaturgilise alge  ja teinud panuse popstaaridele: Koit Toome, Tanja Mihhailova, Maarja-Liis Ilus, Vaiko Eplik. Lauluoskuselt kõik ju hääd ja ka publikumagnetina toimivad loojad. Ent mõlema lavastuse puhul jääb tunne, nagu oleks popstaare ära kasutatud – teater on hoolinud ainult nende vokaalsetest võimetest (või sellega ratsionaalselt arvestanud) ning jätnud nad muusikalilavastusse omapäi hulpima. Selles kontekstis mõjub eriti armetult  Vanemuise värskeim muusikalitoode, Georg Malviuse (muusikali maaletooja Eestis) lavastatud Andrew Lloyd Webberi ja Tim Rice’i „Evita”. Kui Malvius alustas oma muusikaliteekonda Eestis Jüri Krjukovi jpt heade näitlejatega, kes ka isikupäraselt vokaalpartiidega toime tulid, siis tema viimane lavateostus, „Evita” kannab endas mandumise märki.

Usun, et Eestis lavastamist alustades kannustas Georg Malviust nii muusika- kui ka sõnateatris uudsuse  võlu, loominguline kirg avastada ennast teises teatrikultuuris. Ent nädal tagasi Solarise keskuses esietendunud „Evital” on küljes „ärategemise”, toote vormistamise märk. Kummaline, aga kõige markantsemalt esindas osatäitjaist „ärategemise” pitserit Marko Matvere (tuntud muusikalihai) kehastatud Juan Perón. Tunduski, nagu oleks Matvere tulnud lavastusse Peróni „keha tegema”, mitte rolli looma. Matvere ei pingutanud ei muusikali ega Malviuse  pärast, tundub, et Malvius Matvere pärast ka mitte.

Ühes ajaleheintervjuus on Malvius maininud, et kõige rohkem oli tal probleeme Vaiko Eplikuga, kes prooviprotsessis kogu aeg aina küsimusi esitas. Ometi sündis „Evitas” sisuliselt ja vokaalselt huvitavaim, ainus elus tegelane (Che) just Vaiko Epliku teostuses. Aga ka Epliku-Che jutustajaliini, mis ju Evita lugu koos hoiab, pole suutnud (tahtnud?) Malvius lavastajana esile tuua. Väsinud, tolmune ja  klišeelik lavastusjoonis mõjus igava ja külma vaatemänguna. Ei kirge, väge ega mänguliselt suurejoonelist lahendust, mida ju muusikal eeldaks. Kahjuks mõjus ka nimiosaline Maarja-Liis Ilus Eva Perónina kui ilus nukk klaaskapis, elutu ja külmana, hoolimata võimekalt sooritet vokaalist. Näis, et Malvius pole rohkemat üritanudki kui ainult korrektselt vormistatud tellimustööd. Ja publik olgu rahul, sest mu nimi ju maksab! 

Vanemuise eelmine muusikal, John Kanderi „Ämbliknaise suudlus” (esietendus oktoobris) on vähemalt vaatemänguliselt särav ja efektne. Kuigi, ka see on nagu Evita lugu üles ehitatud lihtsale muinasjutuskeemile (mis muusikalide puhul ju tavaks): vastamisi head ja pahad, õilsad ja alatud. Kummaline, et Vanemuine on oma kahe viimase muusikaliga võtnud käsitleda just Argentiina ajaloo teemad. „Ämbliknaise suudlus” (selle draamaversiooni  on muuseas Georg Malvius lavastanud kunagi ka Eesti Draamateatris Jüri Krjukovi ja Ain Lutsepaga peaosades) on sisuliselt veelgi lihtsakoelisem kui „Evita”. Ühte vangikongi pandud kaks meest, homoseksuaaal Molina (Lauri Liiv) ja ei selgu päriselt, millise vabaduse eest ja kelle vastu võitleja Valentin (Koit Toome), peavad kahe muusikalivaatuse jooksul lähedaseks saama. Seejuures sunnitakse Molinat nürimeelse ja tüütu järjekindlusega stseenist  seeni oma kongikaaslast reetma. Muinasjutulike menu-melufilmide fantaasiais elav Molina üritab oma kongikaaslast, macho’likku võitlejahinge Valentini filmi-illusioonide maailma tirida ja viskleb samas vanglaülema (Taisto Noor) manipulatsioonide küüsis. Sündmustes osaleb ka muinasjutukangelase mõõtu Ämbliknaine (Tanja Mihhailova), kelle surmav suudlus lõpetab ka Molina maise teekonna. Seega pole lõpp õnnelik nagu ka Evita „muinasloos”. 

Ometigi ületab Saksamaalt imporditud lavastaja Roman Hovenbitzer „Ämbliknaise suudluse” teostusega Malviuse, vaatemänguliselt on Molina filmifantaasiad Vanemuise suurele lavale loodud ülimalt efektselt. Vägagi kiirelt vahetuvaid lavapilte vaadates läks mõte uitama, miks ei kasutata näiteks sõnalavastuste puhul enam nii suurejoonelisi ruumilahendusi (Jaan Tooming või Mati Unt on Vanemuise suure lava võimalused ju mitutpidi läbi mänginud). Seega, vaatemängu ja head vokaali lavastusse jagus. Tanja Mihhailova, vägagi artistlik ja veenev, peaks siiski eesti keeles laulmisega veel tõsiselt tegelema, sest paraku tekitas lauljanna aktsent raskusi teksti mõistmisel (ei pea ju eestlane laulust arusaamiseks lava kohal eksponeeritud ingliskeelset tekstiversiooni kiikama). Aga, jah, olgu selle publiku muusikalitarvidusega, nagu on. Igaühele oma. Ja kui riigiteater  Vanemuine juba on muusikalitootmise „raske koorma” enese peale võtnud, siis võiks seda ülesannet võtta ikkagi sisuliselt. Ka publik võib väsida muusikalikloonidest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming