Pedagoogiline poeem

„See kõik on tema“ paistab silma täpse ja terava probleemiasetuse, üllatava süžee ja kõrvalekaldumatu intellektuaalsuse poolest.

VEIKO MÄRKA

Rakvere teatri „See kõik on tema“, autor Andrei Ivanov, tõlkija Tiit Alte, lavastaja Helen Rekkor, kunstnik Maarja Pabunen, videokunstnik Aljona Movko. Mängivad Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu. Esietendus 13. I Rakvere teatri väikeses saalis.

Kuigi laval on vaid kaks näitlejat, üksikema (Tiina Mälberg) ja tema teismeline poeg (Imre Õunapuu), igav ei hakka.

Gabriela Liivamägi

Valgevene kirjaniku Andrei Ivanovi „See kõik on tema“ paistab silma täpse ja terava probleemiasetuse, üllatava süžee ja kõrvalekaldumatu intellektuaalsuse poolest. Kuigi laval on vaid kaks näitlejat, pealegi üsna triviaalne paar – üksikema ja tema teismeline poeg –, igav ei hakka. Hästi on üles ehitatud nii näidendi dialoog kui ka tegevustik. Viimast küll eriti palju pole, sest suure osa ajast viibib poeg arvuti taga. („Ainult läpakas internetiga. Rohkem pole mul sittagi vaja.“) Mis emalgi siis muud üle jääb.

Aga see, mis on, on mõjus. Ema voodi alt leitud dildo asetamine tühja linnupuuri ja selle demonstratiivne tõstmine öökapile on iseenesest leidlik kättemaks. Kuid mitte ainult seda. Dildo on ikkagi aseaine ja puur niisamuti, ainult et kasutajale tunduvalt ebamugavam. Nii tekib võimas kujund tehiskeskkonnast, mis haakub hästi teismeliste arvutisõltuvuse teemaga. Sama mitmeplaaniliselt toimib finaal, kui poisi arvutiekraani projektsioonist tagaseinal saab aken. Aknast võib välja ja isegi surnuks hüpata, ent aken on ka pääsetee tegelikku täisverelisse ellu. Lavastuse meeleolu viitabki pigem viimasele võimalusele.

Kahest tegelasest mõjub eredamalt Tiina Mälbergi ema. Tema mure poja pärast („Nuusutaks vähemalt liimi, aga tema ei tee midagi.“), sellest ajendatud ebatavaline, kuid inimlikult mõistetav ümberkehastumine ning üha tihedamasse valede võrku kinnijäämine („Mul on ultravioletile allergia.“) moodustavad põneva, psühholoogiliselt paeluva ahela. Kibestumus ja lootus eksisteerivad selles dramaatiliselt kahestunud isikus („Tuleb ropendada. See on õudne.“) võluvas võrdsuses.

Imre Õunapuu Priidu roll nii üllatavaid võimalusi ei paku, tema kahestuma ei pea. Pigem on Priit – trotslik, kõige ümbritsevaga pahuksis nooruk – midagi tüüpilist. Ent ikkagi on Õunapuu Mälbergile vääriline partner, kes suudab mängida selle hädapätakast teismelise isikupäraseks ja lähedaseks. Ilma nii õnnetu pojata poleks ka nii õnnetut ema.

Tegelikult on lavastuses veel kolmaski (pea)tegelane – videokunstnik Aljona Movko. Intiimsele ja vaesele lavakujundusele (ilmselt kahetoaline standardkorter) lisab tema panus fantaasiarikka ja jõulise dimensiooni. Kujundid on lihtsad, ent eredad. Juba ema/Toffi graafiline lahendus ekraanil on šedööver. See pole tõesti teismeline tüdruk, kellena ema end Messengeris esitleb. Ei ole ka ema ise. Ongi keskealine naine, kes teeskleb mõningase eduga noort tüdrukut – ning kõik see on saavutatud vaid must-valge silueti abil. Kuid ka pisiasjadest kiirgub mõjujõudu. Näiteks Lasnamäe-taolise kõleda tüüplinnaosa panoraam teise vaatuse alguses, mis paratamatult sisendab vaatajale, et õnnetul noormehel oleks reaalses ümbruses olla veel tunduvalt troostitum kui virtuaalses. Seegi rikastab lavastuse sõnumit.

Kui lisada mõlema osalise kujutletavad telefonivestluse partnerid, kes viivad tegevust esialgu tunduvalt rohkem edasi kui ema ja poja vastastikused süüdistused, saame lavastusest nii emotsionaalselt kui ka intellektuaalselt üsna mitmekesise üldmulje. Lavastaja Helen Rekkori töö on olnud läbimõeldud. Ei saa öelda, et näidend üllatab haaravate süžeepöörete, värvikate tüüpide või aja-ruumi mängudega. Siin on küllaga kibedat realismi ja irooniat. Poeg valetab emale, ema pojale. Ja ongi kõik. Aga kõik haarav, mis tekstis sisaldub, jõuab kadudeta vaatajani.

Teise vaatuse teine pool hakkab muutuma aina sentimentaalsemaks – mida enam saab ema poja keeruliste hingemaastikega tuttavaks ja mida enam avab ta oma saladusi. Näiteks mõlema seni vaka all hoitud luuletused. Aga see sentimentaalsus ei ole primitiivne. Sellisel määral sentimentaalsust esineb eluski, üle pakutud pole grammigi.

Üsna pikad dialoogid, kui mõlemad näitlejad nii esitavad oma teksti kui näidatakse ka selle ilmumist partneri arvutiekraanile, võiksid mõjuda niigi mitte just kiiret tempot aeglustavalt. Aga on pigem efektsed, demonstreerides, kui pikk ja keeruline protsess on mõtte kirjasõnaks saamine ning kui palju võib selle juures tahtmatult või tahtlikult ähmastuda, lamestuda ja kaduda. (Siin mängib kaasa ka arvutisuhtluses kasutatav vaene, trafaretne ja napp keelekasutus.) Kui kergelt valetab Priit teismeliseks kehastunud emale, et ema on tal surnud, tegelikult surnud isa aga täiesti elus ja kõva killuvend pealegi. Või kui kergelt ema sügava solvumise („Ma teen tema jaoks kõik, aga tema näeb mind hauas.“) maha suudab salata.

„See kõik on tema“ sihtgrupp on eeskätt teismeliste vanemad, aga ka väiksemate laste vanemad, kes mõtlevad oma võsukeste tulevikule. Ning ka need mõlemast soost isikud, kes alles mõtlevad pere loomisele ja laste saamisele. Kindlasti ka õpetajad. Pedagoogiline ekvivalent on selles näidendis määrav.

Kuigi arvutisõltuvuse teema on mitte ainult aktuaalne, vaid ka murettekitav, seega niisiis näidendi sisuna täpne tabamus, ei pea arvutisõltuvust üheselt hukka mõistma. Olete märganud, et kõik teismeliste neidude hordid, kes ühissõidukites ennastunustavalt nutifone näpivad, ei ole unustanud teha oma näppudele korralikku maniküüri ja kunstipäraselt küüsi lakkida? Nii et tõeline elu ikka ennekõike! Mis aga noormeestesse puutub, siis mäletan, et umbes 30 aastat või rohkemgi tagasi asendas arvutimänge, blogimist ja muud staatilist tegevust suurelt osalt kaklemine. Kakeldi kolmes liigas: eestlased eestlastega, eestlased venelastega ja venelased venelastega. (Viimane liiga oli kuulu järgi kõige hirmsam.) Kahtlemata füüsiliselt arendavam, aga ka tunduvalt ohtlikum tegevus, teises liigas tekkis pealegi ka rahvaste vahelisi pingeid.

Tegelikult ei käsitleta lavastuses „See kõik on tema“ ainult negatiivset. Ema tegutsemine küberruumis on iseenesest ju üllas ettevõtmine, kus eesmärk pühendab abinõu. („Aga me suhtleme temaga. Kas või sel moel.“) Selgub seegi, et ka Priidul on koos sõpradega rajatud mahajäetud tehasesse punker, kus ilmselt arvuti taga nohisemas ei käida.

Üks ilmselt vastuseta küsimus tekkis arvutiteemalise lavastusega seoses veel. Miks räägitakse eesti keeles „arvuti taga“, aga „teleka ees“ istumisest? Põhimõttelist erinevust, rääkimata vastandlikkusest justkui pole. On’s meie suunataju virtuaalses ruumis ekslemise tagajärjel juba nii sassis?

Lavastuse kava on sisuliselt huvitav ja põhjalik internetisõltuvuse analüüs ning sellisena arvestatav teabe- ja lugemismaterjal. Hämmastav ainult, et internetiga seotud terminite minisõnastikus puudub vähemasti kultuuriringkondades kõige enam levinud lühend WTF. (Ilmselt pole seda vaja ühelegi Sirbi lugejale lahtikirjutada.)

Koos nädal hiljem esietendunud „Küllusega“ esindab „See kõik on tema“ Rakvere teatri loomingulist võimekust ja leidlikkust kõige paremal moel. Sellise teatri üle võib uhke olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming