„Peer Gyntist” ja ooperiteatrist üldse

Per Boye Hansen: „Ooper jääb ellu siis, kui leiab aset dialoog ühiskonnaga.”

KRISTEL PAPPEL

Kuu aega enne Jüri Reinvere ooperi „Peer Gynt” esiettekannet (29. XI) Oslos vestleme Per Boye Hanseniga Reinvere ooperist ning laiemalt ooperiteatri funktsioneerimisest, repertuaarist ja perspektiividest.

Käisite 2012. aasta kevadel Helsingis vaatamas ooperit „Puhastus” ja pärast seda alustasite kohe heliloojaga läbirääkimisi järgmise ooperi osas. Mis teid Reinvere teoses nii köitis?

Per Boye Hansen: Reinvere muusika on väga isikupärane, omaenda allikast ammendatud. Usaldust äratas tema oskus rakendada muusikat valitseva elemendina. Paljud nüüdisheliloojad allutavad ennast draamale, s.t tekstile ja tulemuseks on näidendimuusika. Jüri Reinvere seevastu kasutab muusikalisi vahendeid väga eneseteadlikult, muusika ei illustreeri stseene, vaid kommenteerib – ja vahel lausa üllatavalt. Suure mõjuga oli näiteks vägistamisstseeni muusikaline lahendus: väga õrn kõlapilt, mitte realistlikult märatsev. Muusika oli „Puhastuses” vormiloov element. On huvitav jälgida, kuidas helilooja on struktureerinud Oksaneni romaani, koostanud selle põhjal oma libreto. Minu meelest on see väga suur pluss, et Reinvere on ühtlasi ise ka libretist.

Kuuldavasti sai Sigrid Strøm Reibo, kes „Peer Gynti” lavastab, hiljuti noore lavastaja preemia. Kuidas üldse kulgeb „Peer Gyndi” lavaletoomine?

See on kahtlemata kogu teatrile suur väljakutse ja pingutus. Kaks ja pool aastat ooperi kirjutamiseks on tänapäeval väga napp aeg, kui helilooja teeb ka libreto. Praegu ootame veel teise vaatuse orkestrimaterjali. Kogu teater peab pingutama, aga kõik saavad ka aru, et tegemist on eriolukorraga, ning see lisab vahel erilise loomejõu.

Kas ei ole tekkinud küsimusi, miks Ibseni kultusteose ooperiks kirjutamine anti eesti helilooja kätesse?

Otseselt pole keegi küsimusi esitanud. Algul paljud siiski imestasid, et mu esimene ooperitellimus ametipostil läks eesti heliloojale. Aga kui järele mõelda, on valik täiesti arusaadav, liiatigi ei saa rahvuslik päritolu olla tänapäeval määrava tähtsusega. Pidasin oluliseks leida helilooja, kellel on suurele lavale kirjutamise kogemus ja kelle töö mind on veennud. Ent just suure ooperi komponeerinud heliloojaid on Norras väga vähe. Oleks olnud liiga riskantne pöörduda sellise kogemuseta helilooja poole.

Meil kujunes Reinverega ka väga hea dialoog, kui külastasin teda 2012. aasta suvel Berliinis ja tegin ooperiplaanidest juttu. Väljapakutud teemadest haaras teda kõige rohkem „Peer Gynt” ja meie vestlustes selgus kiiresti, et tal on selle tüki jaoks vajalikku mõistmist, intellektuaalset pagasit ja muusikalis-dramaatilist kogemust ning ideid.

Kuidas üldse hoida mängukavas uute või vähe tuntud ooperite ja kuld­repertuaari tasakaalu?

Mul ei ole midagi traditsioonide vastu, alates Monteverdist Richard Straussini. Tähtis on nende sõnum. Näiteks Monteverdi „Poppea kroonimine”, Mozarti „Così fan tutte”, Beethoveni „Fidelio” ja Verdi „Don Carlos” on teosed, mille problemaatika sobib tänapäevaga. Meil on üksnes hea meel, et saame neid pidevalt uuenevale publikule pakkuda. Aga traditsioon peab edasi arenema ja on selge, et pärast Richard Straussi katkes heliloojate ja publiku dialoog. Seda dialoogi tuleb aga jätkata – ja just uute teostega, sest me peame ooperižanri alles hoidma.

Olen endale sellega seoses püstitanud kaks ülesannet. Esiteks, XX sajandi ooperiklassika ettekandmine, pean siin silmas autoreid Alban Bergist György Ligetini ja Helmut Lachenmannini. Skandinaavias üldse, eriti aga Norras on olnud liiga vähe katseid seda rikast traditsiooni publiku ette tuua. Olen ooperijuhina veendunud, et XX sajandi klassikalised teosed peavad olema repertuaaris, need ootavad uusi tõlgendusi: näiteks Ligeti „Le grand macabre” („Vägev vikatimees”), Šostakovitši „Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast”, Kaija Saariaho „L’amour de loin”. Samuti on tähtis näidata uusi teoseid. Reinvere „Peer Gyntile” järgneb hooajal 2015/16 suurel laval norra helilooja Rolf Wallini uus ooper. Paralleelselt tegutseb meie väike lava, kus on ettekandele toodud juba kolm norra ooperit. On väga tähtis edendada uute ooperite kirjutamist pidevalt, sest muidu jääb see žanr unarusse. Uued tellimused aga intensiivistavad ooperikunsti arenemist.

Per Boye Hansen on suurte kogemustega teatritegelane, kes on õppinud teatriteadust ja ooperirežiid, olnud ooperidirektor Berliini Komische Operis ning juhtinud Bergeni muusikafestivali. 2012. aastal sai temast Norra Rahvusooperi juht. (Sealses uues teatrimajas on ühe katuse all kaks võrdset oma juhiga kompaniid – ooperi ja balletti oma – ning administreeriv direktor ja peadirigent.) Esimese uue teose tellis Hansen Reinverelt.

Per Boye Hansen on suurte kogemustega teatritegelane, kes on õppinud teatriteadust ja ooperirežiid, olnud ooperidirektor Berliini Komische Operis ning juhtinud Bergeni muusikafestivali. 2012. aastal sai temast Norra Rahvusooperi juht. (Sealses uues teatrimajas on ühe katuse all kaks võrdset oma juhiga kompaniid – ooperi ja balletti oma – ning administreeriv direktor ja peadirigent.) Esimese uue teose tellis Hansen Reinverelt.

Erik Berg / Pressifoto

Kas ooperiteatril peab üldse olema kunstiline programm, kas peab olema oma kunstiline profiil? Mulle näib, et meil selles kaheldakse.

Ooperiteatri tegevust peaks kindlasti läbima oma kunstiline idee. Juhtuda ei tohiks see, et ooperist saab turismitööstuse tööriist. Ooper elab edasi tänu otsingutele, muidu variseb ta kokku. Kui taandada ooperiteater ainult publiku maitsele, siis järgneb seisak ja lõpuks tüdineb ooperist ka publik. Ooper jääb ellu siis, kui leiab aset dialoog ühiskonnaga, kui ooperiteater aitab meil näha oma elu ja ühiskonda uuest vaatenurgast.

Mida peate hea ooperilavastuse kriteeriumideks?

Toon välja kolm peamist. Kõigepealt professionaalsus. Kõik peavad oskama oma käsitööd. Ooperiteatris tegutseb üheskoos hulk mitmesuguseid spetsialiste, kes peavad iga päev olema kõrgprofessionaalsel tasemel. See on ooperiteatri alusmüür.

Teiseks otsingud. Nagu ütleb kuulus Wagneri lause: „Kinder, schafft Neues!” („Lapsed, looge uut!”). Vajame uusi vaateid, originaalsust, sest reproduktsioon on kunsti vaenlane.

Ja lõpuks, teosed ja lavastused peavad olema vastavuses meie ajaga, peavad meid liigutama, innustama, neil peab olema seos meie igapäevase eluga.

Mida ootate ooperilavastajalt, kelle teatrisse tööle võtate?

Pean olema tema lavastusi enne näinud. Hindan lavastajaid, kes suudavad teha muusika nähtavaks ja kogetavaks. Nad ei pea tingimata oskama lugeda partituuri, aga nad peavad mõistma ooperi muusikalist struktuuri. Eri lavastajatele sobivad eri teosed. On neid, kelle tugev külg on uued kontseptsioonid, teised jälle ammutavad rohkem inimlikest situatsioonidest, inimlikust materjalist. Ilus, kui need omadused ühinevad.

Tuleme tagasi intervjuu alguse, „Peer Gynti” juurde. Millest räägib Ibseni „Peer Gynt” just teile?

Ibseni näidend ei tähenda Norras mitte ainult teksti, vaid see haarab kogu retseptsiooniloo (Reinvere mõistis seda ooperi libretot kirjutades kohe). See on meile ühtaegu eneserefleksioon ja enesekriitika ning tihedalt seotud meie kultuuriga.

Ibsen nägi ette arengut, mis iseloomustab tänapäeva Euroopat, ning kujutas Peer Gynti näol inimtüüpe, kes oma ellusuhtumiselt on hoolimatud ja egoistlikud ning keda huvitab ainult kasum ning karjäär. Peer Gynti teekond kulgeb egoismist tõdemuseni, et me kõik vastutame kaasinimeste ja ühiskonna eest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming