Pepeljajev pole Tšehhov. Loominguline aga küll.

Eero Epner

ntervjuu Aleksander Pepeljajeviga, kes lavastas hiljuti teatris NO99 Tšehhovi “Kirsiaia”.

Aleksander Pepeljajev, te nimetate oma laadi visuaalseks teatriks. Mida see täpsemalt tähendab?

Mis puutub antud žanri nimetamisse ja määratlemisse, siis kerkivad esile tõsised probleemid. Võib tõesti kasutada sõna “visuaalne”, aga see pole õige, sest see teater on ka audiovisuaalne. Ma leian, et olulisim on see, et kõige tähtsam informatsiooni kandja ei ole siin tekst. Tõsi, informatsioon on muidugi ka ise lai mõiste, see võib olla emotsionaalne, tähenduslik, füsioloogiline jne. Kirjeldagem seda antud kontekstis kui mitteverbaalset või ka kui metafoorset või assotsiatiivset, see peaks peegeldama tema mõtet. Ent see pole ikkagi päriselt see.

Säärane teater ilmus ikkagi suhteliselt hilja. Kui tekstil põhinev teater oli ja on siiani levinuim emotsionaalse kommunikatsiooni vahend, siis visuaalne teater – see teine teater – tekkis ehk eelmise sajandi algul. Artaud, Tairov, Meierhold olid need, kes soovisid eemalduda kuidagi realismist ning taasavastada seda mingil uuel tasemel. See suund jätkus ka hiljem ning jätkub tänaseni Grotowski või Robert Wilsoni töödes ning on miski, mida ei saa ju mingil juhul nimetada koreograafiaks. Aga teisest küljest on nad ometi koreograafilised selles mõttes, et rännak ja inimene selles niinimetatud rännakus omandab iseseisva informatsiooni kandva rolli. Määratlemine on neis tingimustes muidugi äärmiselt raske, kuid mingeid selle teatri jooni või omadusi on siiski võimalik näha. Üks võimalikke lähenemisviise sellele teatrile ongi tõukumine koreograafiast. Sest kui võtta aluseks inimene või inimsuhtlemine, siis olen veendunud algse koreograafia olemasolus, milleks on emotsionaalne suhtlemine, mis kasutab liikumise vahendeid. See on inimkäitumise spetsiifika ja on võrdlemisi loogiline, et siit edasi püüeldakse ka teatri poole, kus pealtvaataja ei loe informatsiooni või märke vaid tekstist. Niinimetatud silmale mõeldud teater ei suuda loomulikult kõike teha, sellel on teatud piirid, aga samas ka suur eelis. Kui ma näen midagi, millest ma saan kokku panna tuttava pildi või situatsiooni, siis mulle kui vaatajale on see kokkupanemine tuttav, ma ei vaja selleks mingeid kultuurilisi koode või šifreid. Seetõttu pole säärane teater oma parematel hetkedel üldsegi mitte vahendatud, vaid väga otsene, vahetu, kiire, avatud.

Peale selle on veel üks suur erinevus, mis peitub tema struktuuris. Kui tavapärases draamateatris on vaja lugu, teatud sündmusi või protsesse, milles või millest tegelased räägivad, siis silmale mõeldud teatris on dramaturgiline struktuur hoopis teine. Ei ole võimalik kasutada mingeid viiteid ehk rääkida sellest, mis juhtus eile või mis saab homme. Siin sünnib kõik otse laval ja loo või lavastuse mõtte saan ma kätte ainult sellest, mis toimub laval. Eilsest või homsest ei saa midagi teada. Jah, loomulikult, kui ma panen lavale 50ndate aastate televiisori, siis mõtlevad kõik, et tegevus toimub 50ndatel, ent see pole antud juhul tähtis. See kirjeldatud seaduspära viib meid ühtlasi tõdemuseni, et nn visuaalses teatris moodustavad autoripositsiooni näitlejad, lavastaja ja vaataja üheaegselt. Kõik kolm kirjutavad justkui ühte raamatut. Seetõttu tundub mulle, et visuaalne teater eeldab väga tugevalt seda, et vaatajad võtaksid autori rolli. Seda funktsiooni ei pruugi ise taibata, aga ometi on ta autor, sest moodustab ettelaotud piltidest ise loo. Ja see ei pea tingimata olema lugu, mille peale mõtles lavastaja.

Loomulikult on huvitav ka teatri vorm ehk viisid, kuidas näitlejad ilma teksti kasutamata loovad tegevuse, liikumise, objektide, situatsioonide, kontaktide visuaalse rea, mille kaudu lugu saab nähtavaks. See protsess on huvitav, õpetlik ja loominguline.

 

Gert Raudsep ütles, et tal ja ilmselt ka teistel oli alguses raske kohaneda teie etüüdide tegemise printsiipide realiseerimisega: taheti kohe midagi teha ja keeruliselt, aga teie ootasite pigem pilte või kujundeid.

Ma arvan, et antud juhul ei ole küsimus selles, kas inimene suudab või ei suuda mõelda piltidele. See on nagu raamatu kirjutamine: kirjutad natuke, loed siis üle ja saad äkki hoopis uusi mõtteid. Seetõttu ei pidanud ka proovides tehtud etüüdid olema valmis objektid, vaid pigem oli tegu rännaku ühe osaga. Seetõttu võisid etüüdid olla igasugused, kas või täiesti abstraktsed ning üldse teemast lahutatud. Eesmärgiks oli saavutada võimalikult staatilisuseta keskkond, et kinnistunud tähendustele tekiks uusi tähendusi. Seetõttu ei saa proovides tehtud etüüdid kogu lavastust kanda, kuid need on ometi väga olulised. Võis olla ebaõnnestunud etüüde, mis kellelegi ei meeldinud, aga need võisid aidata edasi liikuda ning kuidagi tervikusse sobida. Etüüd ise võis järelikult olla ka hoopis muust, mitte käsitleda “Kirsiaia” lugu, aga mõni detail või idee võis sobida. Näiteks etüüd lapsikuse või naiivsuse teemal võis anda nipi, mis klappis ideega Ranevskaja naiivsusest.

Lisaks: kui teeksime kõik etüüde teemal “Kirsiaed”, siis vaataksime kõik ühes suunas. Kuid kui teha eesmärgita abstraktseid etüüde, siis on meil võimalik vaadata ka mõnes teises suvalises suunas. See ei ole kerge protsess, tuleb avada kõik failid, aga see protsess on huvitav ja tulemuslik. Nii leiab lahendusi, mille peale muidu kunagi ei tuleks.

 

Te olete nimetanud Tšehhovit väga kontseptuaalseks ja postmodernistlikuks autoriks. Miks nii?

Tema lood on muidugi väga realistlikud: inimesed tegelevad argiste asjadega ja mingeid absurdseid vahejuhtumeid ei ole. Võib-olla tuleb see sellest, et ta nooruses kirjutas ajalehtedele humoorikaid lühijutte, ma ei tea, aga igatahes nimetab ta oma näidendeid komöödiateks. Järelikult oli talle oluline mingi paradoks, midagi vildakat, mis tundub naljakas. Kui nii vaadata, siis koorub tõesti välja fragmentaarne struktuur, kus paigutuvad vastastikku kontrastsed ja absurdsed ellusuhtumised ja tegelased. Ning veel: tegelased ei räägi kunagi peamisest, annavad vaid aimu sellest, kes nad tegelikult on. Säärasest fragmentaarsusest saab kohe kontseptuaalsus, sest fragment nõuab konteksti, selle tähendus selgub alles suhetes juba tuttavate asjadega. On olemas mingi peamine asi, aga sellest ei räägita kunagi. Tema tegelased ei ütle kunagi, mida nad tegelikult tunnevad. Ma olen juba mitu korda tema tekste lugedes tajunud, et oma fragmentaarsuses on ta väga lähedane näiteks Lev Rubinsteinile. Nii on tema realism hoopis erinev näiteks Tolstoi realismist, andes vaid aimamisi teada sellest, mille nimel tegelikult tegutsetakse.

 

Rubinstein kasutab oma luules väga palju leide, mida ta kuuleb tänaval või poes, ning ka teie olete öelnud, et kasutate lavastuses liikumisi, mida olete linnas jalutades näinud.

Ma arvan, et ka Tšehhovil on seda väga palju, eriti “Kirsiaia” puhul on Tšehhov kasutanud prototüüpidena palju oma tuttavaid. Tal oli täpne silm, eks ta suutis tabada, mis oli inimestes eriilmelist.

Ent see, mis Rubinsteini, Vladimir Sorokinit ja Tšehhovit veel ühendab peale mittekirjandusliku keele sagedase kasutamise, on teksti tugev stiliseerimine. Tšehhovil räägivad näiteks kõik tegelased erinevat kultuurilist keelt, siin näib kehtivat Schilleri põhimõte, et pole tähtis, kas tegemist on talumehe või vürstiga, tähtis on, et ta kannaks minu, Schilleri ideed, ja seepärast räägivad nad kõik nagu romantikud. See on täiesti uus lähenemine tekstile. Visuaalse teatriga teevad Tšehhovi väga sarnaseks stiliseerimiseks kasutatud variatsioonid. Nende kaudu saan ma tegelikult kätte autori mõtte, kuidas nad üksteist armastavad või ei armasta.

 

Kas teil on kahju, et te ise Tšehhov ei ole?

Kas ma tahaksin olla Tšehhov? See on võimatu ja tarbetu ning on võimatu korrata seda, mis oli tema ajal. Praegune kultuuriline situatsioon erineb tollasest ikkagi väga tugevalt ja teatril on sootuks teine roll kui tema ajal. Sada aastat on väga pikk aeg. Mis tähendab “olla”? Jah, ma tahaksin olla loominguline, aga see on normaalne soov, selle täitmiseks ei pea olema Tšehhov. Ent kui mõelda nende inimeste peale, kes midagi kunstis muutsid, siis ma arvan, et seda enam tänapäeval ei ole, seda ei olegi enam võimalik kuidagi olla. Mitte kuidagi. Ühiskond neelab inimese üha enam ja enam ning teater, kirjandus, kunstilised ideed ei hakka enam kunagi mängima säärast rolli.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming