Performatiivsuse ja poliitilisuse vahel

Krakówi seekordse etenduskunstide festivali ühed põnevamad esinejad olid saksa teatrirühmitus Showcase Beat Le Mot ja šveitsi lavastaja Milo Rau.

MADLI PESTI

Kuigi Lõuna-Poola kultuuri- ja ajalooküllases Krakówis korraldatava festivali pealkiri ei kõla just inspireerivalt, peidab see festival endas eksperimentidele avatud nüüdisaegsete etenduskunstide platvormi, kus kohtuvad teater, tants, performance, videokunst, osavõtuaktsioonid, näitused, filmid, loengud, arutelud. Seekordsel festivalil oli kaks fookust: performatiivsus ja poliitika. Erilaadseid ja erilisi sündmusi oli rohkelt, mina tutvustan kahte näidet, üks kummaltki suunalt: performatiivse postdramaatilise teatri raskekahurväge, saksa teatrirühmitust Showcase Beat Le Mot’d ning poliitilise teatri üleilmselt küllap teravaimat pliiatsit, šveitsi lavastajat Milo Raud.

Performatiivne omailm. Saksa etenduskunstnike rühmituse Showcase Beat Le Mot’ lõid 1997. aastal Giesseni rakenduslikus teatriteaduse instituudis õppinud mõttekaaslased (Giesseni kooli taustaga on ka eesti vaatajaile tuttavad trupid Rimini Protokoll, She She Pop ja Gob Squad). Showcase Beat Le Mot on eesti avangardi austajaile muidugi mällu sööbinud Von Krahli teatri lavastuste „Piraadid” (2003) ja „Europiraadid” (2006) kaasautorina.

Krakówis sai näha nende üht uuemat tööd, lavastust „Kõik” („Alles”, 2011), mida etendati äärelinna ühe suure teatri saalis. Ligi neljatunnise sündmuse jooksul sai publik lavaruumis vabalt ringi jalutada, lösutada mugavatel diivanitel, osta baarist õlut ja nautida etendajate keedetud kuuma juurviljasuppi. Trupp oli ehitanud avara ruumi keskele oma kosmose: kõikvõimalike kineetiliste objektidega loodi mustkunsti, maalikunsti, helikunsti. Kogeda sai muusikat, tantsu, kõnesid, visuaalkunsti, kokakunsti. Kombineeriti analoogtehnoloogiat digitehnoloogiaga ja virtuoossust amatööresteetikaga. Lavastus oli kui orkestreeritud kaos, mis sisaldaski kõike, ja seetõttu osutus pealkiri eriti täpseks sellele kaasahaaravale õhtule, mille lummuses oleks viibinud veel pikalt.

Showcase’i pundi ühiselt loodu püüdleb hierarhiavaba teatri poole, mis väljendub ka nende suhtumises publikusse. Kunstnikud näevad end kui publiku küllakutsujaid ja arutelupartnereid. „Kõike seda, mida täna nägite, oleks saanud teha palju lihtsamalt,” ütleb üks etendaja lõpetuseks. Kuid milleks minna otse, kui saab ringiga?

Etendades poliitikat. Krakówi festivalil näidati filmitud kokkuvõtet ühest viimas­te aastate ilmselt enim kõneainet pakkunud teatraalsest poliitilisest aktsioonist, Milo Rau „Moskva protsessidest”.

Milo Rau on 1977. aastal Šveitsis sündinud lavastaja ja dramaturg, kellel on doktorikraad sotsioloogias ning kes on töötanud ka ajakirjanikuna. 2007. aastal asutas Rau uurimusliku agentuuri Rahvusvaheline Poliitmõrva Instituut (International Institute of Political Murder), mis ühendab teatrit, kujutavat kunsti, filmi ja teoreetilist analüüsi ning kus Rau loob lavastusi peamiselt taasetendamise (reenactment) tehnikat kasutades. Rau töötab erisuguste meediumidega: lavastuste juurde kuuluvad alati filmid ning enamasti ka teaduslikud konverentsid.

Krakówi festivalil näidati filmi tema 2013. aasta tööst „Moskva protsessid”. Mullu märtsis etendati Moskvas Sahharovi keskuses kolme päeva jooksul kolme kunstnikevastast (näidis)protsessi,1 mis on leidnud Venemaal aset viimase kümne aasta jooksul. 2003. aastal korraldati Moskvas religioonikriitiline kunstinäitus „Ettevaatust, religioon!”, mis langes ekstremistide rünnakute ohvriks. Kohtu alla ei antud aga mitte ründajaid, vaid näituse kuraatorid, kelle vastu algatatud näidisprotsessil mõisteti neile pikk vanglakaristus. Üks peamisi süüdistatavaid võttis endalt elu. 2006. aasta näitusest „Keelatud kunst 2006” tundis end rünnatuna õigeusu kirik. Jälle korraldati näidisprotsess, kus astusid üles tunnistajad ettekirjutatud valetunnistustega. Kuraatoritele määrati rahatrahv. 2012. aasta 3. märtsil laulsid punkbändi Pussy Riot kolm liiget Moskva kirikus Putini-vastast laulu, mille tulemusena mõisteti kahele bändiliikmele kaheaastane vanglakaristus. Kohtuotsus: Jumala solvamine, usutunnete riivamine, vene rahva vastane agitatsioon.

Rau lavastuses „Moskva protsessid” ei ole laval näitlejad ning seekord ei rakenda ta endale tavapärast taasetendamise tehnikat. Rau otsis kolme protsessiga otseselt ja kaudselt seotud isikuid, nii võimude kui ka dissidentide pooldajaid, nii nüüdiskunsti eestkõnelejaid kui ka süvaortodoksseid usklikke. Laval on professionaalsed juristid, tunnistajad ja eksperdid erisuguste poliitiliste vaadetega. Rau ei kirjutanud neile teksti ette, vaid nad said rääkida oma veendumuste kohaselt. Publikuks oli sadakond kunstnikku ja ajakirjanikku ning sellest sündmusest saabki nüüd näha filmi.

Muidugi ei möödunud selline aktsioon vahejuhtumiteta. Lavastuse kolmandal päeval, kui arutluse all oli Pussy Rioti juhtum, marssisid saali migratsiooniameti töötajad ning väitsid, et Milo Rau viisaga on probleeme ja ta ei tohi Venemaal töötada. Kahe tunni möödudes pidid võimud aga siiski tunnistama, et paberitega on kõik korras ning neil ei ole õigust kunstiprojekti katkestada. Võimude vahelesegamine sündis päeval, kui lavale pidi astuma Pussy Rioti ainus tollel ajal vabaduses viibinud liige.

Aktsioon „Moskva protsessid” andis kinnitust, et usuinstitutsioonid ja riigivõim teevad tihedat koostööd. Sündmusega taheti eelkõige arutleda avaliku vaba mõtte väljendamise võimalikkuse üle. Venemaa tegelikkusest ilmneb vastuoluline pilt: kas Putini kultuuripoliitika piirab arvamusvabadust ja inimõigusi? Või haavab nüüdiskunst siiski usklike tundeid? Milleks on vaja nüüdiskunsti? Kas usulised tunded on rohkem kaitsmist väärt kui kunstnike tunded? Kas riik peaks kunstiküsimustesse suhtuma neutraalselt? Millised on vene rahva väärtushinnangud? Kes on siin kaitsja, kes süüdistaja?

Kolmanda päeva lõpuks langetas seitsmeliikmeline rahvakohtunike kogu ka otsuse: neist kolm olid kunstnike poolt, kolm vastu ning üks erapooletu. Rahvakohtunike kogu liikmed olid valitud võimalikult laiapõhjaliselt esindamaks kogu ühiskonda, ning nende otsus näitas kujundlikult Venemaa lõhestunud ühiskonda. Milo Rau olulisemaid võite selle lavastusega ongi see, et vaenupooled saadi ühte saali kokku. Milo Raul õnnestus midagi täiesti haruldast: ta leiutas igasugusest didaktikast vaba poliitilise installatsioonikunsti vormi.

Uudseid poliitilise teatri vorme on Rau lavastuste puhul nähtud varemgi. Näiteks 2009. aasta lavastus „Ceauşescude viimased päevad”,2 kus ühe säilinud video põhjal taasetendati Rumeenia diktaatoriperekonna üle peetud 1989. aasta kohtuprotsess. Euroopa kuulsaimat näidisprotsessi etendas 16 rumeenia näitlejat Rumeenia, Saksamaa ja Šveitsi teatrimajades. Lisaks säilinud kohtuprotsessi videole põhines lavastus tunnistajate ja pealtnägijate ütlustel. Milo Rau kasutas siin verbatim-tehnikat: näitlejad esitasid intervjueeritud asjaosaliste teksti. Reaktsioon lavastusele oli vastuoluline: kui osa lavastuse mõtestajatest nägi sellises formaadis uuenduspotentsiaali, siis teised küsisid, millise lisaväärtuse annab lavastus, milles näiliselt ei tehta muud, kui esitatakse võimalikult originaalitruult juba filmitud materjali. Rau järgi on aga taasetendamine protsess, kus muudetakse meediumi: kohtusaalist tõstetakse sündmus lavale ning muudetakse see sellega kunstiliseks sündmuseks – sama toimus ka „Moskva protsesside” puhul. Reaalsusele väga lähedases esituses ilmneb sündmuse või konflikti tuum, esile tõuseb asja sisu.

Milo Rau on teinud ka kaks lähiajaloo massimõrvadega seotud lavastust. 2011. aasta lavastuses „Vihkamisraadio” (“Hate Radio”)3 uuriti 1994. aasta genotsiidi Rwandas. Rau valmistas lavastust ette kaks aastat, intervjueerides Rwandas umbes pooltsadat genotsiidi pealt näinud ja selles osalenut. Lavastuses on tihendatud massimõrvadele õhutava raadio RTLMi saatepäev ning lisaks näidatakse videoekraanidel genotsiidis osalenuid ja selle üle elanuid. Selle lavastusega sai Milo Rau ka laiemalt tuntuks, see valiti saksakeelse teatri kümne parema lavastuse ülevaatefestivalile „Theatertreffen”. 2012. aastal tõi Rau lavale aktsiooni „Teile ei meeldi see, mis tuleb pärast Ameerikat (#1 Breiviki ütlus)” („You will not like what comes after America (#1 Breiviks Erklärung)”), kus saksa-türgi näitlejanna Sascha Ö. Soydan luges ette norra massimõrvari Anders Breiviki umbes tunnipikkuse tervikliku selgituskõne. Rau tegevuse põhieesmärk on diskussioon. Breiviki teksti pidi ette loetama Weimari rahvusteatris, kuid teater keelas selle ära ja sündmus sai toimuda lähikonna kinosaalis.

Tõsiasi on see, et Rau ei sea publiku ette kergeid ülesandeid. Ta paneb vaataja vastamisi raskete teemadega enda sees: Rwanda genotsiidi koledused, Breiviki rassistlik ideoloogia (mille kohta Rau väidab, et 90% šveitslastest ja 80% sakslastest kirjutaks suurele osale sellest tekstist alla), samuti loomingu- ja mõttevabadus, riigivõim vs. usuekstremism. Rau kõikide lavastuste puhul võib rääkida distantseeritusest, mis tekib dokumentaalsuse taasetendamise strateegia tõttu. Ka näiteks „Breiviki ütluse” puhul on võõrituse tekitamine, aga sellega ka sisulise teema tõstatamine ilmne: valge paremäärmuslase teksti loeb türgi taustaga naine. Raule on ka äärmiselt oluline panna lavale sündmused ja tekstid tervikuna, sest ta ütleb, et inimesed teavad asjast vaid osaliselt (nt oli tähtis esitada laval Breiviki kõne just tervikuna). Lõpetuseks küsimus, mis tundub hõljuvat kogu Rau tegevuse taustal ning millele vastuse otsimine on üks tema kesksemaid eesmärke: mis roll on kunstil ühiskonnas?

See küsimus oli oluline ka Krakówi festivalil tervikuna. Ka performatiivsetel aktsioonidel (nt jalutamine läbi Krakówis elavate ukrainlaste kodude), näitusel (performance’i-uurija RoseLee Goldbergi kureeritud „Performance praegu”) ja loengutel (kunstiteadlase Claire Bishopi arutlus amatööresteetikast etenduskunstides) jõuti ikka kunsti ja ühiskonna suhete vaagimiseni. Kunsti uute vormide otsingud jätkuvad.

1 Näidisprotsessi all peetakse silmas protsessi, mille tulemus (süüdi-süütu) on ette teada.

2 Lavastuse põhjal tehtud filmi saab alla laadida
Rahvusvahelise Poliitmõrva Instituudi kodulehelt: http://international-institute.de/?page_id=1342

3 Lavastust kajastab Anne-Liis Maripuu artikkel „Teatri uued vormid” (Teater. Muusika. Kino 2012,
nr 11).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming