Petetud ootused

Lavastuses „Unistajad“ on kogu süžeeline osa taandatud mälestuseks millestki, mis toimus kunagi ühes muust maailmast äralõigatud ruumis.

OTT KARULIN

Teatri NO99 „Unistajad“, lavastaja Juhan Ulfsak, valgus- ja videokunstnik Petri Tuhkanen, kostüümikunstnik Kärt Hammer, dramaturg Eero Epner. Mängivad Jakob Juhkam, Jörgen Liik, Rea Lest ja Simeoni Sundja. Esietendus 8. IV teatri NO99 kammersaalis.

„Unistajad“ petab kõiki ootusi. Kohe alguses antakse saalikogunevale publikule mõista, et see pole mingi tavaline teater, kus vaataja passiivselt pealt kaeb, lubades neil ise endale istekoht valida. Kannatama siiski ilmselt ei pea, sest istumise alla antakse padi ning jagatakse kõrvatroppe. Nii valmistatakse ruum ette turvaliseks raputuseks. Dekoratsiooniks see valmisolek aga jääbki, sest õige pea organiseerib ruum vaatajad oma tahte järgi ümber.

Just ruumist, õigemini lubadusest see ümber mõtestada, üle võtta, lavastus algabki. Avamonoloogis juhendatakse publikut teda ümbritsevat ruumi märkama: kui kõrge ja hele, sümmeetriline ja korrastatud, ornamendirohke ja võimukandjalik see on. Asus ju siin okupatsiooni ajal poliitharidusmaja (kuigi projekteeriti ja ehitamist alustati vahetult enne riigivõimu vahetumist) ning praegu on kõrvalruumides kaitseministeerium. Eks teatrit on selles majas ja ka just selles kammersaalis tehtud juba üle kümne aasta ning tavaliselt pole hoone ajalugu lavastuse mõtestamisel olnud oluline. „Unistajates“ aga, mis muu hulgas ammutanud inspiratsiooni Bernardo Bertolucci samanimelisest filmist (mis omakorda on Jean Cocteau „Kohutavate laste“ töötluse töötlus), küll – toimub ju Bertolucci filmi tegevus 1968. aasta tudengirahutuste ajal Pariisis, mis lahvatas, kui poliitikud Cinémathèque Française’i juhi tagandasid, ning kasvas üleüldisemaks valitsejatega rahulolematuse väljendamiseks, millega liitusid ka tööliste ametiühingud. Filmihuvilised tudengid tahtsid otsustusõiguse tagasi võtta siis Pariisis ja miks ei peaks seda tahetama teha ka nüüd „Unistajates“. Aga ei taheta, sest ainsad lavastuses püstitatavad barrikaadid on mõeldud tegelaste eraldamiseks maailmast, sh publikust.

„Unistajad“ petab ootusi nii osavõtuteatri kui ka filmiadaptsioonina, nii ruumiteoreetilise kui ka põlvkonnaanalüütilise mõtisklusena.

Petri Tuhkanen

See lavastuse toimumisruum, kammersaal meenutab sedagi, et viimati sai siin käidud möödunud sügisel V Artishoki biennaali ajal, mis seadis eesmärgiks viia kunst (see kujutav) välja galerii valgest kuubist, anda talle võimalus asuda dialoogi teatri musta kastiga. „Unistajates“ käitutakse aga otse vastupidi: musta kasti ei looda, vähemalt mitte ootuspäraste vahenditega, vaid jäädaksegi valgesse kuupi – esmapilgul. Teisel, täpsemal silmitsemisel jäävad aga silma musta värviga kritseldused muidu nii puhastel seintel (paljud neist dešifreerimatud, mõned siiski arusaadavalt lausuvad, lausa ruumi kommenteerivadki, nagu on seda joonistus ära kukkunud bareljeef-lambihoidja asemel, mis kujutab seda sama tagurpidi, mõni aeg enne lõplikku seinast eemaldumist ja oma funktsiooni – nii valgustihoidja kui arhitektuuri korrapära loojana – kaotamist). „Unistajate“ ruum siiski kõnetab, aga mitte lavastuse tegelasi, kes pärast lühiajalist karjumist (seda on ju publik vaatama tulnud – turvaliselt, muidugi) peidavad end saali keskele ehitatud elutuppa, mis vaataja silmade eest valge linaga kaetud, nii et polegi muud võimalust, kui jälgida seal toimuvat kaamera vahendusel seinalt. Ja nii organiseeribki lavastus publiku ikkagi ontlikult passiivseks pealtvaatajaks.

Filmimeediumi kasutamine pole põhjendatud vaid sellega, et lavastus on hommage Bertolucci linateosele. Viimasena on lavastus ehk pettumuski, kuigi ka Bertolucci filmis kasutatakse kaadreid teistest filmidest ennekõike kommentaarina – oma eesmärkidest lähtuvalt ning seeläbi kaootiliselt ja kapriisseltki, kuigi kaasloojaid austavalt –, neid ka uuesti läbi mängides. „Ma jätan seda ruumi meelde, sest tulevikus veedan ma siin oma mälestustes väga palju aega,“ ütleb Bertolucci kangelanna Isabelle (Eva Green), nagu tegi seda ka Greta Garbo kehastatud nimitegelane filmis „Kuninganna Kristiina“ (1933) oma armsamale, kellest ta lahkuma peab. Lavastuses on aga kogu süžeeline osa taandatud mälestuseks millestki, mis toimus kunagi ühes muust maailmast äralõigatud ruumis. See, et mälestusi mängitakse ette samal ajal vahetult, kuigi valge linaga publiku eest varjatuna, ning kaamerasilma poolt vahendatuna, on tõlgenduslikult oluline.

Tegelikult on ju ka lavastuses filmi põhistseenid olemas: kolmanda, võõra kutsumine õe-venna omailma, noored kolmekesi vannis jms, aga nende kõigi tegevus on viidud filmi kulminatsioonistseeni tegevuspaika: voodilinadest ja muust käepärasest ehitatud toaonn, kus noored kolmekesi oma eelmiste päevade mängudest välja magavad. Filmis satuvad õe-venna vanemad neid niimoodi nägema ja otsustavad moraaliloengut pidamata lahkuda, jättes lastele mängude jätkamiseks rahatšeki. Selle leidmine viib omakorda Isabelle’i otsuseni kolmiku idüll gaasiga igavikustada, aga et tänavarahutused tungivad aknasse heidetud kivina noorte korterisse, äratades ka noormehed, peab naine plaanist loobuma. Nii suundutaksegi kolmekesi tänavale, kus väärtuspõhimõtete põrkumisel kolmik laguneb ja film lõpeb. Lavastuses aga ei tungi noorte pelgupaika lapsevanemad ega rahutusedki – neid kumbagi pole olemaski. Kui aga unistajatelt vastane, soovide takistaja ära võtta, kaob ka unistamise tähenduslikkus, selle võimukriitilisus. Nii ronivadki noored lavastuses ühel hetkel ise onnist välja. On nad löödud? Läbikukkunud? Selget vastust „Unistajad“ ei anna, sest ühe põlvkonna mentaliteedi kirjeldamine siiski ei tundu lavastuse eesmärk olevat – selleks on seal justkui liiga vähe enesekriitilisust. Kui just rahulikult reageerimata jätmine ja eemaletõmbumine ühiskonnast ühelt poolt ning soov luua segamatult oma elu kui kunstiteost teiselt pole see enesehinnang, mida lärmakate arvamusavaldustega publik ootab.

Jah, „Unistajad“ petab ootusi nii osavõtuteatri kui ka filmiadaptsioonina, nii ruumiteoreetilise kui ka põlvkonnaanalüütilise mõtisklusena. Ta lihtsalt on ja seda on raske mõista, saati siis aktsepteerida. Kõige lähemale jõudsin ma arusaamiseni (vist) lavastuse viimase osa kontserdil, kui mind vaatajana ekraanipildi nähtavuse vaatepunkti ning etendajate vahendatud vastuvõtu kammitsaist lõpuks vabastati. Kuulates seda metal-muusikat (asjatundjate sõnul olevat tegemist žanriga psühh-drõun) ning loobudes lavastuse alguses jagatud troppidest, mis instinktiivselt kõrva sai topitud, valdas mind korraga rahu. Ilus ja puhas rahu, kus ükski agressor – olgu siis selleks nihelevad kaaskuulajad, vilkuv valgus või seesama vali muusika – ei seganud, polnud oluline ega olemaski. Nii ongi, et „Unistajate“ vaatajana petsin kõiki oma ootusi, aga lavastus sellest õnneks ei hoolinud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming