(:)piinlik, totter, küündimatu

(:)kivisildnik

Endlal puudub Pärnus esteetiline konkurent, mis oma festivalimenuga riigiteatrit alandaks, innustaks ja piitsutaks.          Pärnu Endla „Mees, kes teadis ussisõnu”, autor Andrus Kivirähk, lavastaja Johannes Veski (Cabaret Rhizome), kunstnik Pille Tael, muusika autor ja esitaja Robert Vaigla. Mängivad Ireen Kennik, Triin Lepik, Karin Tammaru, Kaili Viidas, Priit Loog, Sten Karpov, Lauri Kink, Jaanus Mehikas, Ahti Puudersell, Tambet Seling ja Indrek Taalmaa. Esietendus 12. III Endla suures  saalis        See lavastus on käkk. Kohutav käkk. Kusjuures sellel armetul läbikukkumisel pole ka B-kategooria filmile omast pikantset võlu. Lihtsalt väga halb – ja kõik. A- ja B-proovi pole vaja võtta, piisab ka saalis veedetud veerandtunnist,  et kõhn teatriintellekt hoomaks: pole lavastust, pole näitlejatööd, pole isegi lavakujundust. Pole kunsti, pole kvaliteetmeelelahutust, pole meelt lahutavat haltuurat ja pole isegi keskmist käsitööd.  

Mis seal siis üldse on? On taustamuusika, mis sobib hästi mõnele teisele lavastusele, ja väga väärt raamat, mille ainetel on loodud primitiivne müügiüritus. Kirjaoskamatuid ja  ignorante on meie ühiskonnas palju, seega raamatute, eriti elava klassika ettelugemine teatris on ainult tervitatav tegevus. Oh, paraku, Kiviräha teksti pole võimalik jälgida, näitlejad panevad sõna otseses mõttes segast, lämisevad nagu loomad. Üks juhtiv päevaleht väidab, et kaashäälikud on asendatud eiteamillega, teine juhtiv päevaleht kinnitab, et täishäälikud on asendatud sellejasellega – ühel neist võib isegi õigus olla. Igal juhul on „Ussisõnade”  tekstiosa ebaprofessionaalselt artikuleeritud ja me järeldame sellest ainult üht: lavastaja vajab kiiremas korras defektoloogi abi. Aidake teda, head inimesed.   

Kuidas sellised jõledused saavad juhtuda? Teatrid on tugeva müügisurve all. Riigi rahaga, mida teatrid saavad külluslikult – vähemalt võrreldes kujutava kunsti ja ministeeriumi paljude teiste haldusaladega –, kas ei osata või ei taheta end ära majandada. Nii on teater olukorras, kus kütte, liisingute ja ametnike palkade maksmiseks – asjapulki on igas teatris viis-kuus iga näitleja kohta – on vaja pileteid müüa. Iga lavastus peab tooma vähemalt 10–15 saalitäit publikut, muidu kukub taristu kokku.         

Väljaminekute optimeerimiseks on Endla, nagu mõned teisedki, ehitanud endale kunstigeto, kunstitegemiseks mõeldud väikese saali ehk Küüni. Suurel laval tuleb minna kindla peale, ja „Ussisõnad” on suure saali tükk. Kiviräha raamat on loogiline tekstivalik, oivaline kirjandus ja ühtlasi äraproovitud kassahitt.  Kui on vaja müüa, siis tuleb müüa kunsti, vastuväiteid ei ole. Aga edasi lähevad asjad käest. Noorte lavastajate mahitamine on õigustatud: kust need noored tulevad, kui neid ise ei tee. Praegusel juhul on tegu indie-lavastajaga väikesest poolverbaalsest teatrist. Ja siit see tuleb: lavastaja ei tee seda, mida ta ikka on teinud ja mida ta teha oskab, vaid teeb seda, mida peab suurel laval tegema – müügitööd. Ongi katastroof käes. Kas sõnateatrikauge isiku palkamine  on totrus, põhjendamatu risk või – mis 30 protsenti kärbitud eelarvega ministeeriumi haldusalas toimetava asutuse puhul kõige tõenäolisem – lihtsalt koonerdamine. Pole tähtis, Kivirähk ei ole kindlasti odav, ja võimalik, et valdav osa eelarvest kulus romaani autoriõiguste ostmisele. Nüüd on teatril tagumik viilikirja ja valus õppetund käes: tekst ise ei mängi, näitlejad ise ei mängi, kitarrimängija ka kogu etendust üksi ära ei kanna. Lavastaja on tähtis,  kindlasti tähtsam kui tekst.   

Endlas on kahtlemata olemas kvaliteedikontroll. Lähiminevikus on jäänud mitmed lavastused lavale toomata: kord kunstilise ebaõnnestumise, kord hämarate eetiliste kaalutluste tõttu. Seekord lasti käkk lavale, tõenäoliselt  ahnusest. Kvaliteedikontroll peaks kehtima ka kommertspretensiooniga toodetele ja elavatele klassikutele. Teksti pealt saab riskivabalt kokku hoida: pane pealkirjaks „Veerpalu, me usume sind” ja autor võib olla ka Madis Kõiv. Oleme lasknud oma teatrid langeda olukorda, kus need on oma esialgsest eesmärgist võõrandunud või võõrandatud. Igal juhul on kunstitegemine kroonuteatrites teisejärguline asi, mida lubatakse endale vahel harva väikeses saalis. Suurel laval on kunst talutav, kui see on hästi tasakaalustatud kommertseduga, puhas kunst ei ole aktsepteeritav.         

Endlas on see kindlasti nii. Tiit Palu suurejoonelised, visuaalsed ja loovad projektid on lõpetatud. Ei mingeid „Raimundeid” enam, sest need ei müü, isegi Valgre muusika toel mitte. Pudelikael nimega publikumenu on Pärnus kitsam kui linnades, kus on mitu teatrit. Nii  Tallinnas kui ka Tartus on väikesi loovaid teatreid, mis küll ei saa ministeeriumi heldusest märkimisväärselt osa, aga hoiavad tänu kriitika ja publiku helgema osa moraalsele toetusele siiski kultuuritraditsioone elus.     

Pärnus kunstikalduvustega alternatiivteater puudub ja seega pole publikul kohta, kus ennast harida, kunstiõhuga harjuda. Seega puudub  Endlal esteetiline konkurent, mis oma festivalimenuga riigiteatrit alandaks, innustaks ja piitsutaks. Eks Endla saab isegi aru, kuidas lood on, sellest ka keldriteatrist toodud lavastaja. Aga lavastajal ja lavastajal on vahe ning väikesel teatril ja väikesel teatril on ka väga suur vahe. Nii et mis halvasti, see uuesti, suund on õige. Tulebki liikuda karvasema ja kunstilisema teatri poole, aga mitte nii pikkade hüpetega, enne ikka põranda alt väikesesse saali ja sealt edasi,  ikka mõistust mööda ja tasa ja targu. „Ussisõnade” tüüpi rapsimine viis kunstiliselt rappa, aga lavastus on noor, rahalademete kohta on veel vara viimast sõna öelda. Mine isahane tea, ehk müübki. 

Kuidas rahapainajast vabaneda? Rõhutan veel kord meeleheitel lugejatele, et mul pole midagi Endla, lavastaja Veski, Kiviräha ega „Ussisõnu” mänginud ja tootnud kaadrite vastu. Mõtted olid ju õiged: väärt kirjanik ja värske lavastaja väljastpoolt masinavärki. Asi on masinavärgis. Kultuuriministeeriumis, kultuuripoliitika puudumises, kultuurimõistuse puudumises, selles, et avalik-õiguslikel teatritel pole sihti ega mõtet. Ellujäämine ja rahateenimine pole mõte.         

Rahateenimiseks on kaevandused, vabrikud ja meelelahutustööstus, üldjuhul saavad need ise hakkama, ja kui on plindris, lähevad kas pankrotti või aidatakse neid maksumaksja rahaga, aga mitte kultuuriministeeriumi rahaga. Kas teha kuidagi nii, et teatrikollektiivid,  mis teevad märgatavalt raha, aga kunsti kuidagi valmis ei saa, õpetatakse ümber tegema raha, milleks neil on eeldusi. Kultuuripoliitika väljamõtlemiseni tuleks teatrid kas sulgeda või panna toime mõned loogilised ümberasetused. Väikesed, eriti Tartu Uus teater on kunstiliselt kümme korda suurem kui Vanemuine. Pole midagi lihtsamat kui tõsta ministeeriumis kaks eelarverida ümber. Ise vaatavad, kas vanemuislased kolivad Genialistide klubisse ja Tartu Uus  teater Vanemuisesse või kuskile mujale. Kombetäitmise korras ja nürimeelse rutiini vaimus ei saa teatreid rahastada, sest tulemust ei ole ja ei saagi olla. Nagu „Ussisõnade” juhtumigi põhjal tekib küsimus, mida siin siis ikkagi rahastati? Kellele on see dementsus kasulik? Probleem on selles, et väikestel nälgivatel teatritel on võimalus kunsti teha ja pole kohustust raha teha – tulemuseks on sageli kunst. Kroonuteatritel on kohustus raha  teha ja seega pole võimalik kunsti teha. See on ilmselge ülekohus ja kultuuriministeerium peab kehtestama võrdse kohtlemise. Suurtele teatritele tuleb luua väikestega võrdne olukord, praegu on väikestel ilmselge konkurentsieelis. Kuidas seda teha? Kas anda väikestele niisama raha juurde, anda väikestele suurte arvelt raha juurde või võtta suurtelt lihtsalt ja julmalt raha maha? Ei istu Langi kohal, ei mõtle tema mõtteid. Aga see jama on vaja ära lõpetada – ja kohe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming