Pildikesi veidrike elust

Kiviräha karakterimosaiik on lavastuses alles, ent tegelaste rahulikest ja esmapilgul sisutühjalt kulgevatest dialoogidest, pikkadest sisemonoloogidest ja autori kommentaaridest koosnev atmosfäär on läinud kaotsi.

JAAK ALLIK

Rakvere teatri „Maailma otsas“, autor Andrus Kivirähk, dramatiseerija Urmas Lennuk, lavastaja Raivo Trass, kunstnik Jaak Vaus. Mängivad Liisa Aibel, Helgi Annast, Indrek Apinis, Margus Grosnõi, Saara Kadak, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Marin Mägi-Efert, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Velvo Väli, Imre Õunapuu, Ines Aru, Maria Klenskaja, Volli Käro, Arvi Mägi, Tiit Alte jt. Esietendus 16. VI Rakveres Pikk 26 hoovis.

Suurejoonelised suvelavastused paistavad kujunevat Rakvere teatri firmamärgiks: intrigeeriv alusmaterjal, vägev ja fantaasiaküllane kujundus, kümned osatäitjad, külalisstaarid, detailideni läbimõeldud reklaamikampaania ning ka etendusega kaasnev mitmesugune lavaväline tegevus ja vaatemängud. Eelmise aasta „Maailma parima küla“ kõrval meenuvad varasemast „Noor Eesti“, „Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel“, „Kadunud tsirkus“ ja „Vennad Lõvisüdamed“.

Tänavusuvine „Maailma lõpus“ ületab mastaapsuselt aga kõik seninähtu. Andrus Kiviräha romaan püsis pikki kuid müügiedetabeli tipus, Jaak Vausi kunstnikukäsi on kujundanud Rakvere ühte tagahoovi koguni 14 erisugust mängupaika. Etendusele tulevat ja sealt lahkuvat publikut saadab terve hulk Pika tänava akendele ja keldritubadesse tekitatud temaatilisi installatsioone (Mari Rohtla), vaikelusid (Eveli Varik) ja ka tänava-performance’eid. Laval tegutseb nimelistes osades 37 näitlejat, lisaks Rakvere teatri põhitrupile ja harrastusteatri KaRakTer tegijatele ka publikumagnetid väljastpoolt: Ines Aru, Maria Klenskaja ja Arvi Mägi. Avatud on hulk välikohvikuid ning internetis end identifitseerinud külastajad saavad varakult ka pakkumise õhtusöögiks teatriterrassil või piknikukorvi tellimiseks. Viimast saab nautida otse etenduspaigas.

Sellise vaevanägemise eest tuleks tegijatele tõsimeeli au anda, mitte hakata tegema mingeid sulepeast välja imetud etteheiteid. Pealegi on Kivirähk ise teatri reklaamlehes võimaliku kriitika alused juba ette ja üsna täpselt sõnastanud: „See ei ole minu arvates väga teatripärane romaan. Esiteks puudub konflikt, mis näidendis peab olema, ja samamoodi ei ole tegelastes erilist arengut, millised nad alguses on, selliseks nad jäävad. Seetõttu ma ütlesin, et mina seda dramatiseerida ei oska, aga samas ma ei keela.“

Oskuse osas Kivirähk muidugi pisut kavaldab. Olnud juba aastaid Eesti kõige loetum romanist ja vaadatuim näitekirjanik, teab ta väga hästi, mida ja kuidas kirjutada lugemiseks ning mida vaatamiseks. Ta pole võtnud osa ka oma eelmiste menuromaanide „Rehepapi“ ja „Mees, kes teadis ussisõnu“ lavaleseadmisest, teades ilmselt juba ette, et žanrimuutus ei tule neile kasuks.

Asja „päästmiseks“ on Rakvere teater palunud appi viimaste aastate kõige edukama dramatiseerija Urmas Lennuki. Tammsaare, Capote’i, Leskovi, Nagibini jpt proosateoste lava tarvis kohandamisel on saatnud teda edu siis, kui ta pole üritanud teost üks ühele lavale kanda, vaid on lähtunud oma nägemusest. Tihti on ta teosest esile tõstnud just need tegelased või selle probleemitahu, mis on teda tollel hetkel kõige enam paelunud, ning näidanud meile „Tõe ja õiguse“ esimese osa varal ka seda, kui mitu erilaadset dramatiseeringut võib sama autor teha isegi ühest romaanist.

Paraku põrkus Lennuk seekord tööle asudes aga kokku faktiga, et „Maailma otsas“ on (kasutan taas Kiviräha enda sõnastust) „mosaiik, kus iga killuke omaette ei oma erilist väärtust. Tegelasi on hästi palju ja kõik ajavad oma asju ja põimuvad, aga nendest moodustub pilt“. Lennuk mõistis, et kui sellest tervikust mõni tegelane või peatükk välja jätta, siis „ei tule pilt enam kokku“. Saaksime teise teose, mida on aga olemasoleva materjali raames iseseisvalt mõtestada üsna võimatu. Seepärast ma ei nimetakski Lennuki seekordset töötlust dramatiseeringuks, ta on romaani lihtsalt lühendanud. Isegi Kiviräha sündmustiku montaaži pole kuigivõrd muudetud (v.a etenduse lõpp) ning nimega tegelastest on välja jäetud vaid Anu sõbranna Carmen ja temaga seotud poodlemisepisoodid. Otsusega näidata kavalehel Kiviräha kõrval Lennukit lausa kaasautorina on seetõttu küll üle pingutatud.

388-leheküljelise romaani kokku­surumisel kolm ja pool tundi kestvaks lavastuseks on kaod paratamatud, kuid materjali vastupanu tõttu on seekord tegemist suurel määral lihtsalt mahatõmbava pliiatsi abil teostatud tehtega. Tulemuseks on küll Kiviräha karakterimosaiigi säilimine, ent tegelaste rahulikest ja esmapilgul sisutühjalt kulgevatest dialoogidest, pikkadest sisemonoloogidest ja autori kommentaaridest koosneva ning kummalisel kombel just seetõttu erilist lugemismõnu pakkunud atmosfääri kaotsiminek. Kivirähk on ju vestestiili suurepäraselt valdav ja mahlakat ütlemismõnu nautiv kirjanik. Küllap oleks tal olnud kerge laotada oma karakterid lahti ka sajal leheküljel, kuid ta tundis, et kunstiteos, mida ta tahab luua, vajab selleks just 388 lehekülge.

Lihtne oleks soovitada dramatiseerijale laialivalguvat materjali veel rohkem kontsentreerida ja režissöörile venima kippuvat lavastust lühendada, aga seda kaugemale oleksid nad kandunud autori loodud maailmast. (Suuremate kadudeta võinuks loobuda ehk vaid Eevaldi töö­kohakolleegide kringlisöömise loost, nii kujundus- kui ka lavastusstiilist mõneti välja langevast saunapildist ning lastepildi dubleerimisest.)

Lavastusprintsiibina tundub, et Raivo Trass on andnud igale näitlejale ülesande elustada Kiviräha tegelased võimalikult karakteerselt ja koloriitselt. Sellega on tublid näitlejad vastavalt oma võimetele ka hakkama saanud. Kuna kangelaste siseelu on suuresti kärpe alla läinud ning seetõttu domineerib väline tegevus, siis näeme Kivirähal romaani alapealkirjana rõhutatud „pildikesi heade inimeste elust“ asemel pigem „pildikesi veidrike elust“.

Jällegi on raske kellelegi midagi konkreetset ette heita. Eks teatri eripära olegi paberil kujutatud tegelastest täisvereliste inimeste loomine ning nende meile puust ja punasena ettemängimine. Sellega on Trass ja trupp kindlasti toime tulnud. Vahe headuse ja veidruse vahel on ju õhkõrn. Romaani lugedes valdas mind kõigi tegelaste suhtes äratundmisrõõm ja empaatia, jäin uskuma, et nad tõesti elavad minu naabertänaval, ning soovisin, et nad leiaksid tee oma unistuste „maailma otsa“ või, veelgi parem, rahuneksid, mõistes, et nad on sinna juba jõudnud. Pikale tänavale paigutatud issanda loomaia vastu mul päris sellist tunnet ei tekkinud ning Lätte-Reinvaldi „Kuldrannake“, mille abil lavastaja tahtis minus selle tekitada, mõjus liialt pealetükkivana.

Ehk oleks Trass pidanud taotlema suuremat ansambliühtsust? Selle arvelt oleks aga kindlasti kaduma läinud kohatine värvikus. On tõepoolest nauditav jälgida, kuidas kaks teatrijuhti kogu muu ansambli väga andekalt surnuks mängivad. Endine näitleja Gunnar (Velvo Väli) ning endine õpetaja ja vabadusvõitleja Oidermaa (Üllar Saaremäe) on loodud niisuguse detailideni läbi mõeldud karakteersusega, et tahaks pidevalt aplodeerida. Aga mõte läheb sellele, et nad võiksid ju paluda oma tegelaskujudele Kivirähalt täiendavat teksti ning minna siis koomikupaarina menukale ringreisile mööda rahvamaju. Seejuures jääb Oidermaa (hoolimata tema argumentide õigsusest) poliitilises vaidluses selgelt alla vene aega raevukalt kaitsvale Lembitule (Tiit Alte) – on ju Saaremäe, vaatamata ausale pingutusele selles stseenis, kahe tunni jooksul oma kangelast hiilgavalt naeruvääristanud. (Huvitav, kas nõukaaegse kergetööstusministeeriumi autojuhi teksti andmine romaani ühest teisest peatükist pärit muinasvanema Lembitu nimelisele kangelasele on Lennuki ja Trassi tahtlik vigur või kahemõttelisust taipamata tehtud näpukas?)

Ka Indrek Apinise himuga loodud remondimees Juku väärib esiletõstmist, ent tänu tema säravale mängule omandab kusemise ja pederastihirmu teema lavastuses hoopiski kaalukama koha, kui sel on romaanis. Minu hinge puudutavad kõige enam aga hoopis kaks tegelaskuju, keda näitlejad polegi nagu püüdnud eriti värvida: Opossumi omanik Ülo (Peeter Rästas) ja Markuse ema Eve (Anneli Rahkema). Nende suuresti vaid pilguvahetusega piirduvas ja õnnetult katki jäävas telefoniarmastuses tunnetan äkki Kiviräha romaanile ainuomast atmosfääri loovat empaatiat.

Ansambliühtsuse kõrval on lavastaja pisut vähe näinud vaeva ka stiiliühtsuse saavutamisega. Mõnes mängupaigas, kus näitlejad on leidnud endale alalise tegevuse (Maria Klenskaja koob ja Silja Miks väntab velotrenažööril), kulgeb lavaelu katkematult, teistesse tubadesse ilmutakse vaid konkreetse teksti esitamiseks. Mõnikord (näiteks Opossumis) kasutakse ka fikseeritud tumm­stseeni-tehnikat. Tunnistan, et mõtestatud süsteemi ma selles leida ei suutnud.

Ent, nagu öeldud, milleks norida. Publik elab rõõmsalt kaasa, piletid on kõigile etendustele ammu välja müüdud ning kui teater viitsib, võiks ta sama lavastusega jätkata paaril järgmiselgi suvel. Häbeneda pole midagi.