Plahvatus kolakambris

Meelis Oidsalu

Pärast elu mõttetuse äratundmist on kaks võimalust: end tappa või ängist üle saada. „Üks joodik sõitis rongiga”: Venja – Erik Ruus. RAKVERE TEATER

Venedikt Jerofejevi „Moskva – Petuški” on siinmail peamiselt teada kui vene postmodernistliku kirjanduse isa, maailmakuulsa alkohooliku sakraaldeliirne proosapoeem. Teose dramatiseerija Meelis Vainloo ja lavastaja Toomas Suuman on võtnud avada Jerofejevi kui eksistentsialisti.

Viited eksistentsialistlikule vaatenurgale saab vaataja juba lavakujundusest. Rakvere teatri väikese maja imepisikesse kolakambrisse on mahutatud kõrb, liivast sirguvad Becketti näidendist „Godot’d oodates” tuttavad raagus puud, lakke on surutud camus’likku eksistentsialistlikku hardust äratav tähistaevas (vt Camus’ „Võõras”). Vihjeid Godot’ ootamisele leiame ka kostüümilahendusist (inglite riietus sarnaneb Becketti näidendi tegelaste omaga).

Erik Ruusi valimine peategelase alkohoolik Venja rolli tundub esmapilgul intrigeeriv, sest Jerofejevi-Venja näol on tegemist traditsioonilise mehelikkusekäsitluse seisukohast liigselt tundliku ja tundelise tegelasega. Sellise peenekoelise joodikuhinge mahutamine Ruusi ürgmehelikult karusesse, ehk isegi rustikaalsesse olemisse on kahtlemata julgustükk. Õnneks on risk end tasunud. Ruusi jalad kannavad hästi, roll on tasakaalus, nüansitundlik, pingestatud ja hingestatud. Teatri raudvara ei luba endale ühtegi vääratust liigse groteski või stamplahenduse kujul. Ruus suudab vaataja tähelepanu siduda igas laval veedetud sekundis, nii et kui Venja etenduse lõpus külili võõra maja trepikotta viinaunne suigub ja näitleja end mõne hetke pärast samalt kohalt püsti ajab, et kolleegid aplausi ajaks lavale kutsuda, tekib vaatajal tunne, nagu oleks tedagi unest ärkvele müksatud – nii veenev deliirne maailm on suudetud lavale luua.

Erik Ruusi kindlajalgne näitlejatöö on kogu lavastuse õnnestumise võti, sest dramatiseerija ja lavastaja on peategelase kanda andnud sõna otseses tähenduses Sisyphose koorma, Venja ülesandeks on see usutavalt lavastuse lõpuni kanda.

Venja koormaks on mälu valikulisusest ja inimtunnetuse puudulikkusest tulenev tõese tunnetuse, elu loogilise mõtestamise võimatus ja sellest tulenev äng. Jerofejev nendib sarnaselt Camus’ga, et pärast elu mõttetuse äratundmist on kaks võimalust: end tappa või ängist üle saada. Venja otsustab elada: „…kui me juba kord sündisime – midagi pole teha, vaja on ka natuke elada!”. Mõtte olemise mõttetusest saab üle elada ainult ühel moel: tuleb see ammendada, läbi põdeda ja sedasi eksistentsiaalne dilemma tühistada. Ammendamine kui eksistentsiaalse mõttetuse tühistamise võte esineb eri kujul nii Jerofejevi, Camus’ kui Becketti loomingus.

Kui Sisyphos ammendab olemise ja tegutsemise mõttetuse korduva mõttetu tegevuse kaudu ning Samuel Beckett ammendab absurdi oma näidendeid absurdiga küllastades, et viia lugeja tagasi argiloogika juurde eksistentsialistliku valgustatuse seisundis, siis Jerofejev täidab Venja olemise pilgeni joomahullusega, mässides lugejagi peategelase deliirsesse reaalsusse nii kaasakiskuvalt, et kaotame silmist piiri hullunud ning kaine oleku vahel. Mati Unt on märkinud, et Jerofejev ei kukkunud kunagi juues ära, pigem jõi end kaineks. Nii jõuab ka Venja purjusoleku ammendamise kaudu tagasi algpunkti, kainusesse, kuid nüüd juba deliirsest kogemusest valgustatuna. Säärast äraspidist kainust lahatakse näidendi rongistseenis, kus Venja tõestab kaasreisijatele, et Goethe, keda peeti täiskarsklaseks, oli tegelikult padujoodik: „…Võtke kas või „Faust”: kes seal ei joo?! Faust joob ja muutub nooreks, Siebel joob ja norib Faustiga tüli, Mefistofeles muud ei teegi kui joob! Te küsite, miks see salanõunik Goethele vajalik oli? Ma vastan teile nii: aga miks ta sundis Wertherit endale kuuli pähe laskma? Sellepärast, et – on tõendeid – ta oli ise enesetapu äärel, ja et kiusatusest vabaneda, sundis Wertherit seda tegema enda eest! Saate aru? Ta jäi elama, aga nagu tegi endale otsa peale. Ja oli rahul. See on isegi hullem otsesest enesetapust!”. 

Venja on teel, rongireisil Petuškisse, kohta, kus ta usub valitsevat rahu ja armastuse. Samas on Venja deliirne kulgemine eesmärk iseeneses, pidev lähenemine tõele, lunastusele. Teel olek võimaldab elus püsida, sest seni, kuni kestab reis, kestab lootus läheneda sihtpunktile, lootus püsida tõe toitvas läheduses, isegi kui tõe lõpliku tundmise saavutamine ei ole usutav: „Ei, ega ma ei väida nüüd, et tean, mis on tõde, või oleksin selle teadmise lävelgi! Üldsegi mitte! Aga ma lihtsalt olen lähenenud talle sellise vahemaani, millelt on teda kõige mugavam jälgida… Ja ma vaatan. Ja ma näen”.

Petuškis Venjat ootava armastuse koht tühja tähistaeva all on Venjale selgusetu, veidi hirmutav. Kui kõik on mõttetu ja valgustatus, vabadus saabub tunnetatud mõttetuse kaudu, siis armastuse kõikevõitva võimu tunnistamine on miski, mis takistab selle saavutamist, kuna see tühistab kogu elu mõttetuse loogika. Naist nimetab Jerofejev saatanaks. Armastusele andumine tähendab kohalejõudmist, teelt, teelolekust kõrvaleastumist, tõest kaugenemist. Kohalejõudmine kätkeb endas ühtlasi riski kaotada selge teadmine kohalejõudmise võimatusest, eksistentsialistlik tõe tunnetus.

Venja püüdlusi takistava saatana rolli täitev Volli Käro esineb ühtlasi ka jumalana. Käro saatana-rollil on potentsiaali, mida ta ei ole kasutada võtnud. Kui jumalat võib ette kujutada paatoslikku deklamatsiooni kasutava valge ülikonnaga vanamehena, siis paatoslik ja krampis saatan ei mõju usutavana. Vanakurjalt ootaks veidi rohkem maisust, rikutust, voolavust, krambivabadust.

Inglinelik (Anneli Rahkema, Silja Miks, Heigo Teder ja Indrek Alpinis), kes saadab läbi lavastuse Venjat tema teekonnal, on tasemelt ühtlane. Kvarteti koostoimimine on hästi orkestreeritud, pidevalt laval Venja ümber ja kallal toimetavad inglid ei mõju kunstlike, pingutatuna, tüütavaina ka siis, kui nende ainsaks ülesandeks on joodikut kaastundlikul-hirmunul-ahastaval pilgul liikumatult seirata.

Eraldi tasub märkimist lavastuse muusikaline kujundus. Kui keegi pole veel tabanud Gustav Ernesaksa „Rongisõidu” või Aarne Oidi „Jamaica hällilaulu” eksistentsialistlikku allteksti, siis on viimane aeg Rakvere poole teele asuda.

Toomas Suumanil on olnud julgust. Julgust tuua lavale vene alkohooliku esmapilgul lavakõlbmatu deliirne monoloog, segada see eksistentsialistliku lõhkeainega ning suruda kogu see plahvatusohtlik kokteil koos vaatajatega teatri väikese maja kolakambrisse. Kes pauku ei karda, mingu vaatama.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming