Põhust oleme me võetud ja põhuks me saame

Tambet Kaugema

Ene-Liis Semper: „Nii rahvusvahelist kui eesti teatrikunsti esindavad Põhuteatris meie mõttekaaslased”        Tallinnas Skoone bastionil avatakse homme Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastatud performance’iga NO99 Põhuteater, kus viie kuu kestel saab vaadata nii välis- kui ka eestimaiste tunnustatud teatritegijate ja kunstnike lavastusi, ruumi- ja heliinstallatsioone. Teatri NO99 peakunstniku ja kunstilise juhi Ene-Liis Semperi sõnul väljendub Põhuteatri ajalikkuses – septembris sulgeb see teater uksed – ka kogu teatrikunsti ajalikkus.          Kas kihk vaheldusrikkuse järele on ainus põhjus, miks teatritegijad kipuvad tavapäraste teatrimajade seinte vahelt ebaharilikesse  mängupaikadesse – olgu selle illustratsiooniks siis varalahkunud Christoph Schlingensiefi Aafrika ooperiküla idee või NO 99 Põhuteater?        Kindlasti mitte. Mänginud ja lavastanud NO99 trupiga nii Kadrioru hüljatud ujumisbasseinides kui ka Kiltsi sõjaväelennuväljal, pole meil praegu mingit kihu leida „uut ja huvitavat mängupaika”, see argument on täiesti ebaoluline. Põhuteatri rajamise põhjused on ikkagi kunstilised  ja ideoloogilised. Esimesi on keerulisem selgitada. Tegelikult ehk ma ei peagi kunstnikuna täpsustama, miks mulle meeldib mõte suurest mustast kuubist linnaruumis. Ideoloogilised põhjused on aga seotud ennekõike avaliku ruumiga, kuna nii linnas kui ka riigis laiemalt kiputakse kõiki avalikke ruume turumajanduslike huvide alusel erastama – meie tegime vastupidist. Muidugi on meile väga oluline ka programm.  Kutsutud autorid ja kollektiivid on eranditult need, keda ise kusagil imetlenud oleme. Nende kunstnike nägemine on olnud meile inspireeriv, nüüd on võimalus seda inspiratsiooni kõigi teistega jagada.   

Milline on kõige iseäralikum paik maailmas, kus sa teatrit oled vaadanud? Mida mängiti?   

See pole küll seotud kohaga, aga mulle meenub lavastus, mida nägin Edinburghis ja kus üks näitleja mängis tühjas tantsusaalis ühele vaatajale. Väga eriline kogemus, intiimne ja kõige paremas mõttes relvitukstegev. Mõjus  veel mitmeid päevi takkajärele. Veel meenub kunagi Londonis kunagise music-hall’i räämas saalis nähtud Lõuna-Aafrika trupi etendus, mille alguses saabus lavale kireva niudevööga must mees, kes siiralt publikule silma vaadates teatas „Tere! Mina olen jumal”, misjärel mängleva kergusega kanti kooride ja erinevate löökriistade kaasabil publiku suureks heameeleks ette nii uus kui ka vana testament, ilma igasuguse irooniata. 

Uskumatult jõulised etteasted mõlemad. Põhuteater on kahtlemata erakordne paik, kuid pean siinkohal meelde tuletama, et etteaste erakordsus ei alga kohast, see algab esitaja andest ja usust sellesse, millest kõneldakse.         

Millist sõnumit kannab endas selle teatri ehitusmaterjal põhk?       

Mind ei huvita kunsti puhul konkreetne „sõnum”, pigem emotsioonid, mõtted ja assotsiatsioonid,  mida kunst tekitab. Põhu puhul ei ole mind samuti niivõrd erutanud see, et tegemist on „ökoloogilise ehitusmaterjaliga” või „rohelise eluviisiga”, vaid see, et tegemist on elusa (ja endiselt lõhnava) materjaliga, millega seostub väga palju väga erinevaid kihte ning tasandeid.     

Kui oluline on Põhuteatri kontseptsiooni juures selle nipernaadilik ajalikkus: kui  suvi saab otsa, lõpeb seal ka teatri- ja kunstitegu?   

Väga oluline. Teater kui säärane ongi ajalik ja Põhuteatris kehastub see idee füüsiliselt. Vahel olen isegi kahtlustanud, kas Põhuteatri ajalikkus ei lähe ehk liiga poeetiliseks, aga ei lähe. Ka kogu teater NO99 tegutsemisprintsiip – numbrite vähenemine iga lavastusega, üheksakümne üheksast nullini – põhineb ju täpselt samal ideel.  Suvi otsa pöörleb Põhuteatris kõige erinevamaid kunsti- ja teatrisündmusi, sügisel pakime Põhuteatri kokku ja läheme oma eluga edasi. 

Kuidas Põhuteatri must kuup nihestab tallinlaste ruumilisi suhteid ja ruumikogemust? Kas uuele teatrile ajutise asukoha valikul oli tähtis ka selle paiga kauaaegne suletus – asus ju Skoone bastionil Nõukogude madruste lõbustuspark ja suveteater, kuhu vähemalt eestlastel ei olnud eriti asja?         

Kuidas see täpselt kellegi ruumikogemust nihestab, seda oskab öelda ainult iga külastaja ise. Kunstnikuna tekitan mina võimaluse uue kogemuse omandamiseks, aga mul puudub igasugune soov dikteerida, missugune peab olema tekkiv emotsioon. Põhuteater ei ole ju sotsiaalkriitiline või mingil muul moel „temaatiline” kunstiteos, vaid suhteliselt abstraktne. Mis puudutab Skoone bastioni ajalugu, siis meid huvitas ikkagi selle avamine kõigile, mitte  kindlatele rahvusrühmadele. Linnaruumi jaotamine eri huvigruppide vahel on niigi lämmatav. Tegime vastupidise käigu.     

Kas Põhuteatri viiekuulist programmi kokku pannes lähtus teatri NO 99 seltskond mingist sõnastatavast põhimõttest?     

Samasugusest põhimõttest, nagu me lähtume ka oma lavastusi tehes: need peavad olema säärased, mida ise tahaks näha. Mitte eriti üllatuslikult aitab see programmi kontseptuaalselt väga hästi koos hoida. Me ei teinud temaatilist festivali, nagu see on sageli kombeks, ega lähtunud ka autori tuntusest, tema stiilist, teose sõnumist või muust säärasest – meil on programmis ikkagi väga eriilmelised kunstiteosed. Muide, rõõmustaval kombel on mitu lavastust,  mille külla kutsusime, valitud viimasel ajal ka oluliste rahvusvaheliste suurfestivalide põhiprogrammi. 

Mille erakordsega välistrupid ja -kunstnikud eesti publikut köidavad? 

Oma täiesti erinevate, samas võrdselt huvitavate lähenemistega kunstile ja loomingule. Mulle paistab loominguline kompromissitus meie praeguses maailmas piisavalt erakordne. Kõik muu on vaht. Meil ei ole mingit tahtmist  oma esinejaid osavalt turundama hakata ning neist tooteid teha. Nad teevad kunsti ja teevad seda väga hästi. Kõik, kes on meie programmis, on meile olulised. Kas SheShePop on tähtsam kui Samuel Finzi? Nature Theatre of Oklahoma versus Rosa Guerrero? Kes täna võidab, kas Gob Squad või Ray Lee? Need küsimused ei mängi mingit rolli. Meil ei ole pea- ja kõrvalesinejaid.       

Kes esindavad Põhuteatri mängukavas eesti teatrikunsti ja kunsti?   

Teatrist NO99 kutsusime me lavastuse „Hirvekütt”, sest see on meile väga oluline lavastus, kogu aeg on olnud tunne, et peaks mingi aja möödudes seda uuesti mängima. Omal ajal püüdsid mitmed välisfestivalid „Hirvekütti” oma programmi meelitada, aga kuna tehniliselt on see äärmiselt nõudlik, ei saanud lõpuks keegi seda endale lubada. Noh, Põhuteater saab. Meile endile on kahtlemata huvitav näha, kuidas meie vahepeal karastunud näitlejad oma kunagiste tegelaskujudega jälle kohtuvad. Tambet Tuisk ütles tabavalt: astronoomiliselt on viimasest etendusest möödas kolm aastat, aga me oleme selle aja jooksul nii intensiivselt ja eripalgeliselt töötanud, et tegelikult on mööda läinud vähemalt kaks korda rohkem aega. Lisaks NO99-le astuvad Põhuteatri teatriosakonnas  üles Anne Türnpu ja Eva Klemets, kes on üle aasta ette valmistanud üht projekti soome-ugri, sh eesti näitlejatega, ning Jarek Kasar ja Uku Uusberg Jareki mono-ooperiga, aga ka „Ird, K.” külalisetendused. Lisaks Rasmus Kaljujärve ühekordne aktsioon ja Hendrik Kaljujärve heliinstallatsioon, mina ise teen ühe suuremat sorti ruumiinstallatsiooni. Mõneti saab eesti asjaks lugeda ka Juhan Ulfsaki ning Anni Ojaneni „Viha südames”, mille nad lavastasid  Helsingis Jurkka teatris. Ja muidugi ka homne ava-performance kogu NO99 trupi osavõtul. Ütleme siis nii, et nii rahvusvahelist kui eesti teatrikunsti esindavad meie mõttekaaslased.

Küsinud Tambet Kaugema     

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming