Poliitilise teatri padrunisalv

Kui ükski poliitik või meediaväljaanne pole suutnud Savisaart kõigutada, siis oleks palju loota, et teater seda teeb. Tõsi, teatril ei olnud ka sellist kavatsust.

TAMBET KAUGEMA

Kadri (Helena Pruuli) unistab võimust.

Kadri (Helena Pruuli) unistab võimust.

Ene-Liis Semper

Antiiktragöödia ja muusikali põiminud lavastus „Savisaar“ teatrilt NO99 tõi Eesti teatripildis korraks taas esile poliitiliselt aktiivse ja ühiskonnakriitilise teatri, mida siinmail kohtab kaunis harva ja mille vähesuse üle on aastakümneid kurdetud. „Savisaare“ ja poliitilise teatri olemuse üle arutlevad teatrikriitik Meelis Oidsalu, ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja ja teatrikriitik Madis Kolk ning ajalehe Sirp peatoimetaja ja teatrikriitik Ott Karulin.

Kui NO99 „Ühtse Eesti suurkogu“ etendumise aegu viis aastat tagasi tõusis põhiküsimuseks, kas Ojasoo ja Semper ikka teevad partei või mitte, siis äsjase „Savisaare“ puhul küsiti kõige rohkem, kas vahetult valimiste eel („ajal, kui metafoor saab reaalse jõu“) lavale jõudnud lavastus tõi päris Savisaarele hääli juurde või viis neid temalt minema. Mõlemad on banaalsed küsimused, selles tuleb näitleja Jaak Printsi raadiointervjuus öelduga nõustuda. Ent siiski, kas ja kuidas võis teatrikunst seekord mõjutada poliitikat?

Meelis Oidsalu: Mulle tundub, et „Savisaare“ poliitiline sisu ei väljendunud seekord niivõrd lavastuses, kuivõrd lavastuse etendamise ja ajastatuse faktis – selles tõigas endas oli märgiline tähendus ja uudisväärtus, mida teater meedias ekspluateeris. „Savisaar“ kvalifitseerus sellise poliitilise teatri alla, kus otseselt ei pooldatud kedagi ega vastandutud ühelegi poliitikule ega erakonnale – Savisaar oli pigem koondkuju, tühi tähistaja. Lavastuse taotlus oli moraalne: lõhkuda olukord, kus sisuline poliitiline debatt on taandunud vaenamisele. Nii et pigem oli tegemist metapoliitilise lavastusega, milles rõhuti poliitilise võitluse teatud moraalsetele aspektidele ja üritati poliitikat, mida peetakse moraaliväliseks valdkonnaks, moraalsetele kaalutlustele tagasi võita.

NO99 poliitiliste projektide häda on kohati selles, et sihtgrupp ja vaatajaskond ei ühti: eeldan, et lavastusi tulevad vaatama inimesed, kes niikuinii nõustuvad NO99 seisukohtadega. Kui NO99 isegi taotleks vaataja vaadete muutmist („Savisaares“ seda ei tehtud), siis nimetatud põhjusel ei pruugi see õnnestuda. „Ühtse Eesti suurkogu“ ja „Savisaare“ puhul polnud saali suurus ilmselt siiski oluline määraja ega piiraja, sest teatri meediumiks oli ajakirjandus ja auditoorium ka selle võrra laiem.

Madis Kolk: Poliitilise kunsti puhul kipubki nii olema, et see, keda näidatav võiks mõjutada, ei ole publiku seas ja vastupidi. Mis aga valimistulemuste mõjutamisse puutub, siis võiks ju spekuleerida, et seekordsetel valimistel jõuliselt esile kerkinud protestihäälte aktiveerimisel oli kunstil oma osa, kuid „Savisaare“ puhul ei oska seda küll kahtlustada, sest lavastuse toon ei olnud selline. Mõneti pani imestama, et Keskerakond ja Edgar Savisaar suhtusid lavastusse nii valuliselt, kuigi tegelikult ei oldud ju nende suhtes kuigi kriitilised.

Ott Karulin: Kui ükski poliitik või meediaväljaanne pole suutnud Savisaart kõigutada, siis oleks palju loota, et teater seda teeb. Tõsi, teatril ei olnud ka sellist kavatsust. „Savisaare“ poliitilisus seisneski selles, millal see lavastus tehti – eetiliselt kaheldaval ajal, vahetult enne valimisi. Ajastus ärataski huvi. Võib ju mõelda, et kui „Savisaar“ oleks tulnud välja valimiste vahel, poleks lavastus leidnud sellist kõlapinda, ent siis poleks olnud ka impulssi seda üldse teha.

Mõistagi ei teinud NO99 „Savisaart“ eesmärgiga kallutada valimistulemusi ühele või teisele poole, aga kas lavastuse võimalike kunstiväliste mõjudega kaasneb ka teatritegijal moraalne vastutus? Või ei pea kunstnik sellele mõtlema?

Kolk: Kunstiteose olemus asetab selle mõnes mõttes väljapoole olmelist eetikat ja juriidikat, aga see ei tähenda, et kõik, mis on lubatud, annab maailmale midagi juurde ning on seepärast vaja ära teha. Võtame või Kaur Kenderi äsjase kirjatöö. On inimesi, kes liigitavad kirjutatu transgressiivse kirjanduse alla ning omistavad sellele maailmaparandusliku funktsiooni – et seda tüüpi pornograafia ülevõimendamine peaks tekitama inimestes selle nähtuse vastu suurt vastikust –, ent seejuures on selge, et need, kellel on see probleem, tõenäoliselt seda teksti ju ei loe. Aga kui kunstnik isegi ei riski millegi muuga, siis riskib ta oma tõsiseltvõetavusega, kujundi- ja sõnakaalukusega, tema kunst võib muutuda tühjemaks.

Oidsalu: Kunstnikel on retoorilist võimu, nende sõnadel ja (nagu nägime teibiaktsioonist) vaikimisel on kaalu. Nagu „Savisaare“ väliplakatite või Kenderi veebipostituse puhul juhtus, siis piiripealsetes olukordades võidakse ka kunstnik sundida järgima nn argiseadusi. NO99 asemel oleksin läinud plakatitega lõpuni ning pidanud maha kohtuvaidluse, kas „Savisaare“ reklaamplakat oli poliitiline välireklaam või mitte. Kunsti üks võõrandamatuid vabadusi on seada kahtluse alla igasuguste ühiskondlike kokkulepete aluseid.

Vabadusega kaasneb vastutus, aga kohtulik vastutus ei puuduta kuidagi kunstniku sisemist vastutustunnet, moraalset platvormi, mille puudumist ei asenda ei andekus ega märtristaatus. Päris kindlasti ei ole kõik korras sellega, mida tegi kultuuriminister Urve Tiidus Tartu holokaustiteemalise näituse puhul. Poliitilise või rahvusliku survegrupi mõjul kunstinäituse osaline sulgemine on juba otsene tsensuur, kusjuures tsensuurina ei tule käsitleda niivõrd seda, et osa töid maha võeti (palju seal ikka vaatajaid oli), või et seda tehti riigi sekkumise tagajärjel, vaid seetõttu, et sellel näitusel eksponeeritud teosele suruti niiviisi peale üks valitsev („õige“) tõlgendusviis.

Kunstnike vastutusega kaasnebki see dilemma, et kui midagi on juba eos aktsepteeritud kunstiteosena, siis taotluse (loomise) ja tegelike mõjude (retseptsiooni) vahel pole üksühest seost. Kus aga pole kausaalsust, seal on väga raske nõuda mõjude eest vastutuse võtmist. Siinkohal tehakse sageli vale järeldus ja arvatakse, et järelikult kunstnik ei saagi oma tegude tagajärgede eest vastutada. Otse vastupidi, just seetõttu, et kunstnik ei saa vastutada, on oluline kunstniku enese inimlik suurus ja küpsus. Kunstitegemine eeldab moraalset kangelas­likkust.

Kolk: Juba vist lavastusest „Nafta!“, kui hakkas kujunema NO99 poliitilisuse kuvand, kostis etteheited, et lavalt kõlab küll palju küsimusi, aga mida me nendega pihta hakkame, miks ei pakuta lahendusi. Teater on vastanud, et kunsti ülesanne pole anda vastuseid. See kõik on õige, aga minu arvates mängib NO99 vahel pisut kahepalgelist mängu: algul provotseeritakse ja vajutatakse teadlikult ühiskonda aktiveerivatele nuppudele, pärast aga väidetakse, et nad teevad kõigest teatrit. Ma ei ütle, et see on kuidagi halb või ebaeetiline või libe, vastupidi, nad kasutavad oma kunstnikupositsiooni, et ehitada üles ambivalentseid maailmu.

Oidsalu: „Savisaare“ puhul oligi üks põhiküsimusi, kas seda kõike tehakse mingi sügavama taotluse ja kaugema eesmärgi nimel või lihtsalt tähelepanu pärast ja eneseafišeerimiseks ning oodatakse nagu surfarid järjekordset lainet, et vaadata, mis edasi saab. Esimesel juhul on mängulisus õigustatud, teisel on aga tegemist vastutustundetusega. Ent see ei puuduta üksnes poliitilist kunsti. Näeme sageli ka n-ö igavikulise teatri esindajaid elustiiliajakirjades ja teleintervjuudes etendamas subtiilseid väikekodanlikke performance’eid. Sellised etendusaktid on ka poliitilised.

Millised olid teie arvates „Savisaare“ rammusamad ja millised lahjemad küljed?

Karulin: „Savisaare“ puhul torkas esmalt silma žanripoliitiline tasand: katse panna kokku muusikal ja tragöödia, otsus mängida nende kahe žanriga. Kui vaadata muusikali poolt, siis seal oli päris täpselt järgitud sellele žanrile omast ülesehitust – kuni selleni välja, et teise vaatuse alguses pidi olema koomiline laulunumber ning seekord esitasid seda Linnar ja Joel. Põiming oli osav, iseasi, kui hästi need kaks žanri omavahel kokku hakkasid. Esimene vaatus oli mõnevõrra väsitav, kui algas järjekordne stseen, kus üks või teine tegelane taas kord ei taibanud ettekuulutust – lavastuse areng kippus seisma jääma.

Žanripoliitilise tasandi kõrval oli „Savisaares“ tähtis ka ühiskondlik tasand. Mulle tundub, et erinevalt „Ühtse Eesti suurkogust“ oli seekord otsustatud, et poliitilist seisukohta ei võeta. Teatrisaali minnes lootsin, et seal ei hakata ühte poliitikut naeruvääristama, vaid püütakse ehitada temast kujund. Kohati see õnnestus. Kohati selles mõttes, et päriselt ikkagi ei oldud suudetud vastu panna kiusatusele tuua mängu vihmavarjutüdruk jms. Seda kohatist flirti publikuga võib aga mõista, sest kui saalis on ligi kaks tuhat kohta ja etendusi antakse kümmekond, siis pole parata. Sama asi häiris ka „Ühtse Eesti suurkogu“ puhul, kui saalis oli samuti selgelt kaks erisugust publikut: ühed, kes mõistsid NO99 eesmärke ega oodanud hetkekski partei sündi, ning teised, kes mõnes mõttes lasid meedial ennast haneks tõmmata ja tulid saali kindla ootusega. Kui parteid aga ei sündinud, siis oldi pettunud. Mõlema lavastuse puhul pisut segas flirt publikuga.

Oidsalu: Teater püstitas endale võimatu ülesande, aga sai sellega esteetiliselt hästi ja sisuliselt rahuldavalt hakkama. Lavastuse kompositsioon jättis soovida, dramaturgia oli tugev, visuaalia maailmaklassist. Ettevõtmist laiemalt vaadates – tegijad ise pidasid lavastuse osaks ju ka tekste, mis meediasse paisati – meeldis mulle kõige rohkem Eero Epneri Eesti Päevalehele antud intervjuu, kus ta ütles, et mõnes mõttes olid nad seda muusikali tehes samasuguste valikute ees nagu poliitikud iga päev. Seejuures aga NO99 blogipostitused nii hästi ei kandnud. Ilmselt polnud nende peamine siht avaldada seal oma mõtteid, vaid peegeldada anonüümsete postituste kaudu meie poliitikast rääkimise kultuuri üldisemalt, ent see taotlus jäi ebaselgeks ning mitmel puhul omistati reljeefseid seisukohti ja veidi lahmivat kõneviisi teatrile endale.

Kolk: Kui need päevapoliitilised ja karikatuursed flirtimised välja arvata, siis oli tulemus hea. Kohati küll igav ja staatiline, aga lavastusele valitud vorm aitas taandada või viia distantsile seda esmast, nii tegijate kui ka vaatajate kiusatust hakata paroodiakava eeskujul tõmbama liiga otseseid päevapoliitilisi paralleele. See aga omakorda neutraliseeris mingid esmatasandi särinad ning lõi eelduse selleks, et publikul saaks tekkida peategelasega empaatiline suhe ja inimlik mõistmine.

Karulin: Suur teene selles oli Marika Vaariku rollisooritusel. Otsus panna Savisaart mängima teisest soost inimene tekitas juba iseenesest nihestuse. Vaarik oli leidnud ka oma mängus väga hea tasakaalu: maneerid ja intonatsioon olid küll savisaarelikud, kuid seejuures oli algkujust piisavalt kaugenetud, peategelane muutus lihast ja luust inimeseks, aga mitte Savisaareks. See kandis.

Millised eesmärgid on poliitilisele teatrile üldse jõukohased?

Oidsalu: Kui poliitilist kunsti defineerida kitsalt mingi maailmavaate propagandana või antipropagandana, siis võiks ju öelda, et poliitiline kunst peab taotlema mingit kindlat ühiskonnakorralduslikku lõppseisundit või muutust. NO99 lavastus „Tallinn – meie linn“ oli minu arust just selles mõttes puhas poliitilise teatri näide, et selles oli konkreetne taotlus teha antipropagandat konkreetse linna konkreetsete valitsejate suhtes.

Kui siit minna veidi laiemaks, siis võib poliitiliseks nimetada ka igasugust valitsevat poliitilist ideoloogiat õõnestavat kunsti, kusjuures ei ole vahet, milline valitsev ideoloogia kehtib ja kas kunstnik ise sellega nõustub – mõni kunstnik leiab, et tal on moraalne kohustus rünnata igasugust hegemoonilist maailmavaadet ning sellisel juhul käib võitlus veenmisvahendite mitmekesisuse pärast, mis iseenesest, tundub mulle, on poliitiline võitlus. „Savisaar“ oli minu arvates just selline projekt.

Kõige laiemas mõistes võib poliitiliseks nimetada ka lihtsalt võimutaotluseta valgustuslikku tegevust: eeldus on, et poliitilise mängu reeglid või poliitika avalikustatakse ja nii väheneb ebavõrdsus teadlike ja ebateadlike poliitiliste subjektide vahel. Sellisel juhul loob kunst võimalusi, aga ei pruugi toetada ühegi realiseerimist. Siia alla lahterdan NO99 „Ühtse Eesti suurkogu“.

Kolk: Teater ei saa ega peagi õpetama inimesi elama, andma tarkust ja infot, mida nüüd edasi teha. Kuid siiski, väärt kunst kannab endas mingit inspireerivat laengut – olgu siis meeldiva või ebameeldiva elamuse kaudu. Vaataja paneb ennast pärast teatriskäiku pisut teistmoodi kokku – ideaalis võib nimetada seda teatri mõjuks. See pole otsene mõju, et tulin teatrist ja hakkasin midagi tegema täiesti teistmoodi, pigem on see mõju kaudne, mis avaldub isiku uuenemises.

Poliitiliselt päevakajalisel teatril on keeruline konkureerida ajakirjandusega, teater on siin nii või teisiti natuke kaasajooksik, sündmustele ei suudeta reageerida sama kiiresti, kui seda teeb päevalehe online-toimetus. Selleks et seda sorti lavastustel oleks ka tulevikku suunatud mõju, inspireeriv laeng, peab tulema esile mingi lisamõõde või -väärtus, muidu jääb etendatav lihtsalt ühe sündmuse päevakajaliseks registreerimiseks teatrilaval. Teater saab tegeleda sellega, mis toimub inimeses ühe või teise ühiskondliku protsessi mõjul.

Karulin: Mõistagi peab see, mida näidatakse, olema ka teatri kontekstis nauditav ja pakkuma elamuse, muidu võiks ju teater saata laiali e-kirja, et oleme sellisel ja sellisel seisukohal. Kui aga võtta näiteks Kinoteatri manifestid, kus selgelt tuleb esile püüd läheneda just sellise vormi kaudu ühiskonnas aktuaalsetele teemadele, kuigi vorm on kohati ka varjutanud küsimuste püstitust, hindan kõrgelt nende tahet katsetada. Teiselt poolt ootan aga väga, millal meie kodumaine stand-up’i maailm saab üle esialgsest vaimustusest, kui kõik kuulsad näitlejad tulevad ühekaupa lavale ja räägivad oma elust, ning lõpuks jõutakse selle žanri tuumani – ühiskonnakriitilisuseni.

Kolk: Selles kontekstis on väärt näide Jaak Printsi monolavastus „Kodumaa karjed“ NO99s. „Neljandat seina“ eriti ei lõhuta, samuti ei apelleerita tänase päeva lööklausetele – pigem on need osa kaardistatavast veerandsajandist – ja publikult ei meelitata reaktsioone välja, vaid tõepoolest jutustatakse fragmentide abil kõnealuse ajastu lugu. Mind puudutas see sügavalt, nähtu polnud tänapäeva niigi teada asjade veelkordne ülerõhutamine teatrilavalt, vaid üsna poeetiline teos.

Oidsalu: Poliitilise teatrina NO99 alles õpib kasutama seda võimu, mille nad retooriliselt on saavutanud. „Savisaare“ puhul hakkas silma, et teater oskas ennustada sellele lavastusele küll suurt tähelepanu, aga hetkiti tundus, et seda ei mõistetud päriselt ära kasutada. Kui vaadata kas või lavastuse osana avaldatud blogipostitusi, siis tundus, et salves polnud just palju padruneid ja tulistati veidi huupi. Võib-olla oldi natuke liiga erutunud saadud tähelepanust. Nagu poliitika, nii on ka poliitiline teater olemuslikult kontrollimatute mõjudega, lõpetamata ja avantüristlik, nii et oleks ka ebaõiglane nõuda teatrilt võimet ohjata algatatud protsesse.

Karulin: Taas kerkib esile vastutuse küsimus. Kui on võidetud kätte selline positsioon öelda midagi teatritegijana, siis kas julgetakse seda teha ka kodanikuna, kui see tõepoolest mõjutab ühiskonda? Kas Eesti on valmis selleks, et teater või mõni muu kunstiinstitutsioon muutub kunstilisest agendist pigem poliitiliseks agendiks? Ma pole kuigi veendunud, et oleme selleks valmis. „Savisaare“ vastukaja näitas, et selle piiri ületamist kardetakse väga.

Lavastaja Mladen Kiselov* on öelnud, et poliitiline ja ühiskonnakriitiline on teater siis, kui pärast etendust on oht, et näitleja viiakse vangimajja. Eestis sellist ohtu tõesti pole. Ent siiski, miks tehakse Eestis nii vähe poliitilist teatrit?

Oidsalu: Vähesus on üks teema, aga kui vaadata poliitilises diskussioonis osalemise võimalusi, mida (küll peamiselt üks) teater omab ühiskonnas võrreldes teiste kunstiliikidega, siis seda polegi nii vähe. Kui Langi loogikat järgida, siis peaks õige poliitik olema see, kellele juba eluajal rajatakse mausoleum. Kas me ikka tahame sellist poliitikat?

Karulin: Ennekõike tuntakse puudust päevakajalisusest ja vahetust reaktsioonist, poliitilist teatrit laiemalt on tegelikult päris palju. Von Krahli teatri „Budapest“ on pealtnäha lavastus, kus selle teatri vana trupp tuleb kokku ja taaslavastab teatritegemise nooruslikku entusiasmi, aga kui mõelda sellele, mis on Ungari poliitikas viimastel aastatel sündinud ja kuivõrd seal on kunstnikel kõri kinni tõmmatud, siis on see tegelikult väga poliitiline lavastus. Või ka Cabaret Rhizome’i erinevate tubade klubi formaadis esitatud küsimused nüüdisinimese identiteedist sobivad siin näiteks.

Kolk: Põhjust, miks Eestis on vähe ühiskonnakriitilist teatrit, võib otsida muu hulgas ka meie ajaloost ja muudest identiteeti kujundavatest asjaoludest. Kas see on just alalhoidlikkus, aga mulle tundub, et eestlase loomuses on ikkagi üles ehitada: otsitakse pigem pidepunkte, millele toetuda, mitte ei mõelda lõhkumisele. Mõne teise, palju turvalisema heaoluühiskonna liige saab mitmesuguste väärtuste üle julgemalt õiendada. Eestlane ei jäta seda tegemata mitte argusest, vaid sisetundest, et milleks õõnestada enda jalgealust, kui niigi püütakse kramplikult leida ühist pidepunkti.

Poliitilisest teatrist rääkides seostatakse seda ennekõike kriitilisusega. Mõistagi on vajalik, et näidataks süsteemi ebakohti, aga see ei tähenda sugugi, et teater ei või püüda pakkuda tuge, sisendada sõnumit, et ühiskonna iga liige on vajalik, olla liitev. Teater, mis oma olemuselt ei ole elitaarne kunstiliik, kipub Eestis aeg-ajalt näitama oma arrogantset palet. Poliitiline teater ei pea olema ainult destruktiivne ja edastama vaid sõnumeid, kuidas ei tohi midagi teha, kuigi see on muidugi väga keeruline, sest publikule võib jääda jutlustamise ja dotseerimise mulje.

Seejuures, vastandumine võib välja kukkuda sama üheplaaniliselt. See siin ei ole mitte niivõrd kriitika praeguse poliitilise teatri aadressil, kuivõrd püüd poliitilise teatri definitsiooni täiendada.

Poliitiliselt aktiivsele teatrile heidetakse tihti ette plakatlikkust, lihtsakoelisust, ettearvatavust. Kas seda sorti teatri esteetilised vahendid on teiste teatriliikidega võrreldes juba olemuslikult piiratud? Kas alusmaterjali aegumistähtaeg on nagu pastöriseerimata piimal, jõuab kole kiiresti kätte?

Karulin: Iga teost tuleb hinnata, lähtudes selle loomisel püstitatud eesmärgist. Kui teose eesmärk ei ole katarsis, vaid pigem intellektuaalne väljakutse, siis tuleb seda hinnata pigem sellest vaatenurgast. Etteheited, et poliitilised lavastused on lihtsakoelised, tulevad ehk hoopis tahtmatusest või oskamatusest hinnata teatri eri funktsioone ning tunnistada, et vahel võivad olla poliitilisus, päevakajalisus ja intellektuaalne nauding olulisem ja väärtuslikum eesmärk kui kaasaelamine ja geniaalsed rollisooritused. Peamine ei pruugi alati olla esteetiline terviklikkus, vaid võib-olla hoopis soov kanda sõnumit ja tõstatada olulisi küsimusi. Asjaolu, et teos on loodud kiiresti ja kõigest üheks-kaheks esituskorraks, ei kahanda veel selle esteetilist väärtust.

Oidsalu: Minu arvates pole see üldse probleem, kui teatri alusmaterjali aegumistähtaeg oleks ka järgmine hommik. Igavikulisuse taotlus kunstis ei ole tänapäeval ju midagi universaalset ja on kummaline, et teatris, millel pole eeldusi püsivuseks, selle järele nii palju uneldakse. NO99 päevakajalistele aktsioonidele seda ette pole heidetud, vastupidi, neid peetakse nii oluliseks, et nende tekste on avaldatud ajalehtedes. Iseasi, kas poliitiline tähendab alati päevakajalist. „Savisaar“ polnudki nii päevakajaline, kui oodati, ning isegi kui seda pidada päevakajaliseks, oli esteetiline pool minu arvates maailmatase.

Karulin: Lihtsakoelisus tuleneb tihti ka teatrisüsteemist ja teatrite rahastamisest. Riigiteatrite puhul on millegi uuega katsetamine küllaltki harv ning repertuaariteatris ongi see keeruline, sest riigi seatud peamine eesmärk on saada saalid – ja need on suured saalid – publikut täis. Teatrid enamasti ei saa lubada endale luksust teha ühe-kahekordseid aktsioone, sest niikuinii näitlejad rabelevad nagu rattas ja kahe prooviperioodi vahel pole võtta vaba nädalat, et midagi sellist teha. Nii teevadki poliitilist teatrit vaid need, kellele on reageerida oma kunsti kaudu ühiskonnas toimuvale elu ja surma küsimus.

* 23. märtsil 2015 on täpsustatud küsimuse alguses tsitaadi autori nimi: “Ekskultuuriminister Rein Lang” asemel on õige, et “Lavastaja Mladen Kiselov on öelnud, et poliitiline ja ühiskonnakriitiline on teater siis, kui pärast etendust on oht, et näitleja viiakse vangimajja. Eestis sellist ohtu tõesti pole. Ent siiski, miks tehakse Eestis nii vähe poliitilist teatrit?”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming