Pretensioonitu teatrisuvi. Või siiski mitte?

Margot Visnap

Suveteatri hooaeg juba tuuritab mühinal, on toimunud mõned selle suve esietendused, mängitakse vanu tükke, aga uusi tuleb aina juurde. Minu esimene ja katartiline suveteatrielamus jääb nõukaaega, kui Dominiiklaste kloostri õuel mängiti Merle Karusoo kuue tunni pikkust lavastust, O’Neilli “Elektra saatus on lein” (kohv termosega ja võileivad olid kaasas, kes siis tookord teatri juurde vorsti, viina, veini, õlut pakkus!). Nüüd on kõik ammu teisiti, kõike on rohkem ja üle Eesti, mandrist saarteni. Pileti hind küünib kroonitulekuaja 150-kroonisest vahetussummast  kaugelt üle, võisteldes jõudsalt nn talvehooaja sissepääsumaksuga. Ja kriitikutel on suviti käed-jalad (jalad = sõiduvahendid eelkõige) tööd täis. Suve ei saa kriitik võtta enam kui lõõgastumist, aega energia kogumiseks, akude laadimiseks. Kuigi teatrikriitikutegi hulgas on levimas suhtumine: ah, see suveteater, ei jõua enam! Vahest loobuks sel suvel üldse teatrivaatamisest. Võtaks vaba suve! Näitlejad enestele seda paraku lubada ei saa. Millal näitleja puhkab – seegi teema on juba mitut suve kõneaineks olnud.

Tänavune teatrisuvi pakub mingis mõttes vähem pinget kui mõni varasem. Sest mitmed tõsiseltvõetavad õnnestumised kandusid eelmisest suvest tänasesse, mis ka arusaadav. “Vargamäe kuningriik”, “Kodukoht”, “Syrrealistid”, “Kuningas Ubu”, “Eesti naiste laulud”, “Kirjad emale”… Teater mõtleb nii: miks jätta menulavastus vaid ühe suve saagiks, nii publikupüüdjana, aga ka kunstilises mõttes, kui näitlejad on saanud põneva loomingulise ülesande ja mägurõõmu, lavastus on õnnestunud, projekti on investeeritud kopsakad summad. Oleks kui mahavisatud looming, aeg, raha.

Kui suveteater aastaid tagasi oma kunstiliste ambitsioonidega talvehooajale võrdväärset konkurentsi pakkuma hakkas, kadus piir talve- ja suveteatri vahel. Tänavune suvi, kui korduslavastused välja jätta, näikse pakkuvat jällegi rohkem meelelahutuslik-vaatemängulist vabaõhuteatrit: “Ronk”, “Jumalaema kiriku kellamees”, “Tutvumiskuulutus”, “Elu parim puhkus”, “Tähtede sadu”, “Täiskuu”, “Tsirkus”, “Kes aevastas”, “Rooside sõda”, “Muna EÜE ehk Viimane kava”, “Uljas neitsi”, “Bullerby lapsed” jne. Kuigi nendegi hulgas tõotavad tõsisemat lähenemist-püüdlust ilmselt siiski EÜE-reinkarnatsioon, Jumalaema kiriku kellamehe lugu, küllap ka “Uljas neitsi”.

Kindlasti kruvivad ootusi üles Saaremaa lavastused “Reigi õpetaja” ja “Võimalik kohtumine”. Vanemuine üllatabki seekord oma väikese kammerliku projektiga “Võimalik kohtumine” Pädaste mõisas ega ole söandanud ette võtta mõnd suurejoonelist muusikali (varasemad valusad kogemused?). Kindlasti pakub pinget ka “Eesti asi” Viinistus, kuigi Kivastiku draamatekstid on kuidagi kergekaaluliseks tükitööks kujunemas. Aga maitse asi.

Kammerlikuma lähenemise kasuks on seekord otsustanud ka Ugala: teatri tiigi kaldal mängitakse vaid korra “Naabri Mari” ja “Sirelikassid” esietendub lausa teatri suures saalis, misjärel lavastustega suundutakse ringreisile (otsekui vanade aegade mälestuseks, mil, nõukaajal siis) lustlavastustega üle Eesti mänguplatsidel üles astuti.

Kui vaadata siinkohal esitatud suvelavastuste nimekirja (kindlasti pole seegi täielik), tuleb nentida, et suvi pakub teatrit igale maitsele, mistap soovitusi, eelistusi oleks riskantne ja tänamatu jagada. Võib-olla väljendub selles tegijate väsimus, ideepuudus? Või viitab see stabiilsusele, milles on alati omad plussid ja miinused. Plussina võiks ennustada, et stabiilsus tähendaks tulevikus suvise teatrivaliku paikaloksumist – pigem vähem, aga paremini! Miinuse-tuleviku puhul võib oletada, et vaatemänguline suveteater tuuritab ka järgmisel aastal sama hooga edasi, pakkudes üksikuid, pigem kammerlikumaid rosinaid. Leidkem need siis omal käel seekord üles. Suur suveteater ju alles ees.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming