Prohvet laevas, laev põhjas

Veiko Märka

Ohtu, et jutlusetegijatest puudust tuleb, Eestis küll ei ole. Albu valla „Prohvet Maltsvet”, autor Eduard Vilde, lavastaja Ingomar Vihmar, helilooja Ardo Ran Varres, kunstnik Illimar Vihmar, liikumisjuht Svea Sööt. Mängivad Kleer Maibaum-Vihmar, Liina Tennosaar, Evelin Võigemast, Märt Avandi, Mihkel Kabel, Janek Joost, Margo Mitt. Esietendus 17. VII Albu Kukenoosi viljaaidas.

„Prohvet Maltsvet” on lavastus, kus on vähe vaadata, küll aga kuulata ja järele mõelda. Ideena (tekstina) on see meie parimate dramatiseeringute tasemel. Kui võrrelda viimasel ajal Eesti lavadele toodud proosaklassikaga, siis ühendab „Maltsvet” VAT-teatri „Karini ja Pearu” fantaasiarikka mängulisuse ning Rakvere teatri „Uurimise all” psühholoogilise süvitsimineku. Vihmar on kindlalt järginud peajoont: käsitleda prohvetlust väljaspool Vilde romaani ajalist raami, tuua esile selle üldinimlik olemus, ent lavastajana on ta nagu poolele teele pidama jäänud. (Tõenäoliselt ajapuudusel, sest suveprojektide tegemisel tuleb ette igasuguseid ettenägematuid aegaröövivaid takistusi palju rohkem kui statsionaari prooviperioodil.) Alustekst ehk dramatiseering on tabav ja vaimukas, kuid atraktiivset ja emotsionaalset mõõdet lisandub laval väga napilt.

Võrreldes selle suve säravamate uuslavastustega nagu „Nukitsamees 2”, „Mõnikord on kõik nii selge”, „Titanicu orkester”, „Köök/Keittiö” ja „Tiina Tauraite traktor”, jääb „Maltsvet” kahvatuks. Just kahvatuks, mitte sisutuks. Maja sai valmis, kuid fassaad jäi värvimata. Seejuures hõljub kusagil Albu väljade vahel endiselt Mart Kolditsa „Proffeti” vaim, liiga ere ja esteetiliselt jõuline, et selle suve lavastusele mitte vastanduda.
Idee mängida „Maltsvetti” samas ruumis, kus 150 aastat tagasi nimitegelasest innustust saanud mässajaid enne peksmist kinni hoiti, on kahtlemata põnev. Kuid ei saa öelda, et see on korralikult vilja kandnud. Osalt on koht ise kuidagi lame ja ilma aurata. Taas võib tõmmata paralleeli, seekord Tapa raudteejaamas mängitud „Titanicu orkestriga”, mille lavastus jättis mulje, nagu olekski see hoone just selle näidendi tarvis püsti pandud ja maha jäetud. Osalt on süüdi juba osutatud sündmustiku ajaline ebakonkreetsus lavastuses: meie ees on ajatud vaimud, keda ei saa identifitseerida konkreetsete Vilde tegelaskujudena. Kuid nad pole ka nende tänapäevased modifikatsioonid nagu näiteks Emajõe Suveteatri „Nukitsamees 2” lavakujud.
Maltsveti loo narratiiv on ju kisendavalt traagiline: räägitakse nii inimlikust rumalusest kui ka ebainimlikest sotsiaalsetest oludest. Albus näeme vaid esimest, kuid sedagi mitte just kõrgel kunstilisel tasemel. Jah, inimesed on igal ajal üldiselt rumalad ja nõuavad alatasa tugevat juhti – olgu selleks Konstantin Päts või Peep Vain –, kellele omistatakse ka ettenägemisvõime. Kas või Maalehe intellektuaalne dimensioon toetub ju üksnes Igor Mangi ennustustele ja nende täpsuse tagantjärele ülistamisele. Mis on kahtlemata rumal, kuid eriti naerma ei aja, teatraalsetest emotsioonidest rääkimata. Sama puudus on ka lavastusel. „Inimene ei pea mitte suureline olema!” hoiatab Janek Joost lavastuses – ja õige ka. Kuidas saab olla põhjust vähimakski suurelisuseks, kui Päike võib täiesti meie tahtest sõltumatult Saturni ja Kuu Veevalajatesse minna?
Küll omandab lavastus aeg-ajalt ohu­draama mõõtme: kui kaugel inimestest võib Jumal olla, ilma et tema tuli hakkaks inimese hinge liiga valusasti kõrvetama? Selles mõttes on Maltsvet (kes ise tegelasena üldse lavale ei ilmu) natuke nagu püromaan – toob selle tule rahvale liiga lähedale ja tekitab kokkuvõttes ainult palju pahandust. „Mina, lahke aus ristiinimene, ei peaks kogu aeg paluma,” arvab üks mõõdukas tegelane Evelin Võigemasti suu läbi.
Maltsvetlaste idee Kristuse kuju reformida tema ristilt mahavõtmise ja rahva sekka saatmise läbi on kaunis ja ülev, kuid ei saa lõppeda millegi muu kui stiihilise mässuga. Sest ebaõiglust on meie ümber olnud kõikidel aegadel häirivalt palju, ehkki kupjapiitsa asendab praegu pankade poomisnöör.
Prohvetlusest on tänapäeval saanud meedia lüpsilehm: just „Maltsveti” mängimise aegu reklaamis TV3 pealetükkivalt „Selgeltnägijate tuleproovi” uut hooaega. Lapsikut naiivsust ei ole tänapäeva Eesti ühiskonnas raskem leida kui Maltsveti tegevuse kõrgperioodil. Valget laeva enam ei oodata, kuid edu, õnne ja armastust ikka. Ja loomulikult tuleb oodata, et keegi need kandikul kohale tooks, sest õpitud abitus on parandamatu haigus. „Hinge põrutab ihu küljest lahti!” kiidavad jüngrid Maltsveti jutluste mõju, küsimata, kas säärane destruktureerimine on üldse kasulik. Loogilisem oleks vist eeldada, et hing peab sama monoliitselt ihu küljes olema nagu näiteks parem käsi.
Kuivõrd „Maltsveti” lavastus on rohkem idee kui selle idee visuaalseks või emotsionaal­seks muudetud variant, siis jäävad ka näitlejatööd suhteliselt kahvatuks. Seda kahe erandiga: Märt Avandi ja Liina Tennosaar. Eriti mõjuv on esimese kehastatud Taaveti suhtumine peksu mõisatallis: see on talle sama nõme, igav ja igapäevane represseerimisviis nagu tänapäeval trahv kiiruse ületamise eest. Taaveti mentaliteet tundub olevat üsna usutav, sest ka August Kitzberg kirjeldab oma jutustuses (mitte näidendis!) „Libahunt”, kuidas tema lapsepõlves vanemad inimesed pärisorjuse aega meenutasid. Jah, tehti rasket orjatööd ja saadi peksa, aga see-eest polnud ka mingeid muresid, sest oma peaga mõtlemise vajadust ei olnud – see oli pigem ohtlik. Nii veedetigi kogu sundusest vaba aeg kiigel lauldes ja lõbutsedes.
Üldse on üldisele vaimsele piiratusele skeptiliselt vastanduv, oma peaga mõtlev Taavet lavastuse keskne tegelane. „Palu või ära palu, nälga jääd ikka” on tema moto. Tsiteerimist väärib ka „Kui sa juba varastad, siis varasta kõike, mida saad”. Tennosaar on talle vääriline vastandpoolus, lastes meil uskuda, et kui usinasti paluda, on nälga vähemalt kergem kannatada.
„Maltsveti”-aegne lootusetu vaesus ja sõltuvus mõisast ja kirikust on nüüdseks juurteni kadunud. See-eest saab praegusesse vaimsesse sfääri, näiteks poliitikasse, üle kanda selle tegelaste mõttekäike. „Kui nad siis meie orjust natuke vähendaksid!” ohatakse näidendis. Täpselt samamoodi kaevatakse praegu iga kord, kui väike Eesti peab eurotsooni päästmiseks jälle Brüsseli nõudel kukrut kergendama. Poliitilises plaanis pole midagi muutunud ka õhkamisega, et kui inimeselt viin ja tubakas ära võtta, jäävad järele vaid vitsad ja tühi kõht. Mõnuained on lihtsalt teistsugused – Rahvakogu ja Keskerakonna välireklaamid.
„Jutlusetegijaid peab olema, muidu lähevad inimesed hukka,” manitsetakse lavastuses. Tundub õige olevat. Ehkki kahjuks ei saa seda katseliselt kontrollida, sest olgu meil muidu mõningaid raskusi, sellist ohtu, et jutlusetegijatest puudust tuleb, Eestis küll ei ole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming