Psühhoanalüütiline „Savisaar“

NO99 lavastus on väga täpselt, justkui õpiku järgi rajatud antiiktragöödia tuumsituatsioonile, traagilisele valikuolukorrale, s.t võimatule valikule.

JAANUS ADAMSON

Teatri NO99 „Savisaar“, lavastajad ja lavakujundajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, heliloojad Vaiko Eplik ja Jakob Juhkam, laulusõnade autor Vaiko Eplik, teksti autorid Eero Epner, Tarmo Jüristo ja Aare Pilv, valguskunstnik Pietu Pietiäinen. Mängivad Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rasmus Kaljujärv, Gert Raudsep, Raivo E. Tamm, Liina Vahtrik, Rea Lest, Jörgen Liik, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal, Jarmo Reha jt. Esietendus 6. II Nordea kontserdimajas.

Lavastuse kandev liin oli  Savisaart kehastanud Marika Vaariku suurepärane koosmäng kooriga.

Lavastuse kandev liin oli Savisaart kehastanud Marika Vaariku suurepärane koosmäng kooriga.

Ene-Liis Semper

Kui minult keegi on küsinud arvamust NO99 lavastuse „Savisaar“ kohta, olen alati kõhklematult öelnud, et tegu on suurepärase, lausa pööraselt hea lavastusega (eriti tahan esile tõsta dramaturge, libretiste, tekstikirjutajaid – nende nauditav panus ei ole minu meelest veel äramärkimist leidnud). Mis mind kohe aga kõhklema pani, oligi mu enda kõhklematus sellise hinnangu andmisel. Küsisin endalt, kas tõeliste naudingute, sealhulgas ka kunstist tulenevate, vältimatuks saatjaks või isegi eelduseks ongi alati – või peakski alati olema – mingi kerge häiritus, selline paras, sisetunnet pigem kõditav ebamugavustunne, s.t mitte sugugi halvav, vaid pigem mõnus transgressioonitaju?

Ontoloogiline skandaal. Tunnistagem, et „Savisaare“ puhul ei olnud tegu mitte lihtsalt teatri, „vaatemängu“ või „mastaapse show’ga“, nagu on öelnud näiteks Kadi Herkül. Tegu oli ka suurejoonelise skandaaliga, täpsemalt, kui kasutada kirjandusteoreetik Brian McHale’i väljendit, siis ontoloogilise skandaaliga. Sellisest skandaalist saab McHale’i sõnul rääkida siis, „kui pärismaailma kuuluv isik (real-world figure) on sisestatud fiktsionaalsesse olukorda, kus ta astub suhetesse puhtalt fiktsionaalsete tegelaskujudega“. See tekitab „šokilaineid maailma ontoloogilises struktuuris“ ja on alati ühel või teisel viisil seotud riskiga (miks muidu rõhutatakse sageli teoste alguses kas kohut kartes või justkui ebausust lähtudes, et „kõik teose tegelaskujud on väljamõeldised, nende mis tahes sarnasus kas elevate või surnud isikutega on sattumuslik, ettekavatsemata“).

Usun, et lisaks kõigile juriidilistele „õigusi“ puudutavatele küsitavustele ja kahtlustele, mis meil reaalse ja fiktsionaalse, fakti ja väljamõeldise piiridel või, õigemini, nende ähmastamisel tekkida võivad, on ontoloogilistel crash’idel võime käivitada meis mingi maagilist maailmataju iseloomustav irratsionaalne tunne, midagi sellesarnast nagu voodoo-nukkude jne puhul: justkui võiks kunstiline teisik, fiktsionaalne doppelgänger mõjutada või õõnestada isiku reaalset eksistentsi. Kuuldu ja meediast loetu põhjal on mulle jäänud mulje, et näiteks Vilja ja Kadri tegelaskuju äratasid palju suuremat tõrget kui Edgar Savisaare fiktsionaliseerimine. Kas see võiks tähendada, et Savisaar on juba elava isikuna fiktsioonile lähemal kui teised (Sümbol, Legend, Karikatuur, Patuoinas jne) ning ontoloogiline skandaal on tema puhul lahjem, fiktsiooni kiputakse tajuma metafiktsioonina?

Ontoloogilises plaanis eri maailmu läbistavad tegelaskujud (transworld-identical characters) ei olegi muidugi nii väga haruldased ei kirjanduses ega teistes kunstiliikides, midagi uut ei ole see ka NO99 praktikas (meenutagem näiteks Jänest jne). Kogu tegeliku skandaali ulatus või sügavus sõltub lõppkokkuvõttes sellest, kui kauged või lähedased kujutatud (päris) isikud meile on, seda nii ajalises kui ka psühholoogilises, maailmavaatelises jms mõttes. Samuti sellestki, mida nendega on fiktsioonis (kunstilises plaanis) tehtud ja miks just nii on tehtud.

Sundvalik. Kadi Herküli sõnul oli lavastus „Savisaar“ žanrilt ähmane, ei sündinud „iseseisvat uut tervikut“, puudu oli „dramaatika ja dramaturgia aluspõhi: lugu, karakterid, konflikt ja tegevuse areng“. Eelnevalt öeldut silmas pidades läks teater aga just õiget, isegi ainumõeldavat teed. Kujutlegem, et kujundite ja üldistuste asemel oleks meile pakutud psühholoogilise realismi võtmes arengulugu, traditsioonilist näitemängu Edgar Savisaare siseheitlustest, suhete arenemist naiste, parteikaaslaste ja teiste poliitikutega – kas sellise dramaatilise paralleelreaalsuse loomine ei oleks olnud juba talumatult skandaalne? Usun, et mõnusa ebamugavustunde asemel, mida etendusel tundsin (viitasin sellele eespool), oleksin ma siis ontoloogilist iiveldust tundes saalist välja tormanud, silmad sõgedad ja juuksed püsti.

Teater võttis „Savisaare“ loomisel lähtekohaks antiiktragöödia ja tulemusena ei tähenda see sugugi vaid „formaalselt võttes“ tragöödialikkust, nagu eespool mainitud teatrikriitik on nurisenud. Mis on õigupoolest see, mis teeb ühest nüüdisaegsest teatrilavastusest, kui „kellad ja viled“ kõrvale jätta, antiik­tragöödiaga sarnase teose?

Muidugi ei tee seda pelgalt koor, toogad ja kangelase kulgemine ettemääratud saatuse poole. Anne Lill on kirjutanud, et tragöödiakangelane pannakse tihti äärmusliku valiku ette, sealjuures ka otsustama, kas elada või surra; valikuolukord on aga enamasti selline – ja paneme nüüd hästi tähele –, kus „kangelasel pole tavaliselt midagi valida“. Traagiliste olukordade endi kohta seejuures küsimusi ei esitata, oluline on, et kangelane on püütud „lõksu“, oluline on tema tegutsemine ja selle motiivid.

„Savisaar“ ongi väga täpselt, justkui õpiku järgi rajatud antiiktragöödia tuumsituatsioonile, traagilisele valikuolukorrale, s.t võimatule valikule. Mingil põhjusel – ma ei saanudki etendust vaadates aru, miks, aga nagu öeldud, olukordade kohta antiiktragöödias küsimusi ei esitata, need on määranud jumalad või müüdid – asetab jumalate käskjalg Fuuria kangelase valiku ette, kas võim või elu: võimule jäädes sured, võimust loobudes jääd elama. Nagu juba ütlesin, on see võimatu valik, kus – meenutagem Lille sõnu – ei ole midagi valida, tegu on sundvalikuga, topeltžestiga, valikuvõimaluse pakkumise ja selle tühistamisega ühekorraga, s.t tühja žestiga.

Jumalad käituvad Savisaarega nagu teeröövlid Jacques Lacani kuulsas sundvaliku näites. Hämaral teel rabab sind keegi selja tagant, surub noa kõrile ja hüüab: „Raha või elu!“. Mingit valikut tegelikult ei ole, sest raha valides kaotad mõlemad, nii raha kui ka elu, kui valid elu, valid aga elu ilma „rahata“, s.t elu, kus on alati midagi puudu, elu, kus ei ole olemistäiust, elu miinus midagi (s.t elu ihaleva subjektina).

Lacani allegooriline näidisolukord oli mõeldud illustreerima „sümboolset kastratsiooni“, seda hinda, mida meil kõigil tuleb maksta sisenemise eest Sümboolse valda (inimlike suhete maailma), seda naudingu ja olemistäiuse kaotust, mis on ihalevaks subjektiks, s.t keeleliseks ja ühiskondlikuks olendiks saamisel paratamatu.

Lacani psühhoanalüüsis on sundvalik küll inimese (ühiskondliku olendi) lähteline, fundamentaalne olukord, kuid mitte ainult – sundvalikud on pidevad, kõikeläbistavad olukorrad, palju tavalisemad, kui me usume või teada tahame, ehk nagu Slavoj Žižek on kirjutanud: „igasugune ühiskondlik kuuluvus sisaldab paradoksaalset punkti, kus subjekt peab ise, justkui vabalt valides võtma omaks selle, mis talle on nagunii ette nähtud (me kõik peame armastama kodumaad, vanemaid …), s.t teatud punktis on meil kõigil kästud vabalt valida see, mis meile on juba määratud.“

„Inimlikku traagikat on kuvatud väga hästi,“ kiitis Anders Härm lavastust. Kas meie kaasaelamisel sellisele traagikale (sundvalikuga vastamisi sattunud kangelase traagikale) ei ole mitte sügavad, kuigi enamasti teadvustamata juured? Kas see ei ole mitte seotud meie kõigi universaalse saladusega: elavatena oleme vastamisi valikutega, kus tegelikult valikut ei ole …?

Surmatung. Huvitaval kombel on lavastuse retseptsioonis olnud juttu nii Savisaare inimlikustamisest kui ka demoniseerimisest. Kuidas jääb selle viimasega? Psühhoanalüütilist terminoloogiat kasutades on kangelane olukorras, kus tal tuleb valida iha ja (võimu)tungi vahel: kui inimlik iha on alati kompromiss, vahendatud iha, Teise ihast lähtuv iha (mida Teine tahab?) ja eeldab alati tühiku, ilmaoleku püsimist (iha ihaleb lõppkokkuvõttes ihalemist ennast, iha püsimist), siis tung on kompromissitult sihikindel, vääramatu jäämine oma nõude juurde.

Võimutungi väljaelamine (valitsemise kui „patoloogilise“ objekti absoluutne hõivamine) ületab etenduse Savisaare puhul igasuguse egoistliku kalkulatsiooni (enesesäilitustungi) ja asub „sealpool mõnuprintsiipi“. Kangelase vääramatu tungilisus toob esile ka tema päris erinevuse klassikalistest tragöödiakangelastest: kui viimased valivad surma mingist eetilisest hoiakust lähtudes (mingite väärtuste nimel, mis on „kõrgemal isiklikust heaolust, enesesäilitamise vajadusest“, on kirjutanud Lill), siis selle lavastuse kangelane järgib puhast surmatungi, mis psühhoanalüüsis ei tähenda paradoksaalselt mitte „romantilist“ soovi end hävitada (vajuda olematusse, suubuda lunastusse, leida rahu), vaid, vastupidi, surmasoovi ja suremise vastandjõudu, elu enda ekstsessi, surematut tungi püsida väljaspool loomulikku sünni ja surma, tärkamise ja hääbumise tsüklit.

„Surma ei ole,“ ütleb etenduses Savisaar, ka meie alateadvuses ei ole surma, on korranud psühhoanalüütikud, alates Freudist. Etenduse Savisaar ongi ühel või teisel viisil meie kõigi alateadvuse kangelane, keegi, kes on (juba) surematu, mees, kellele ei kehti piirangud ja reeglid, kes ei allu ühelegi seadusele (seadustele allumatus on ultimatiivne allumatus surmale) – selliste kangelaste tarvis on psühhoanalüüs välminud mõisted nagu „kastreerimata mees“ ja „Naudingu-isa“.

Surmatungi sfääri, kuhu ta kuulub, asustavad traditsiooniliselt (populaarsetes fantaasiates) muidugi ka zombid, vampiirid ja teised ebasurnud, kes mingil vääramatul viisil naasevad ikka ja jälle „oma kohale“ ja tahavad meilt, elavatelt midagi. Ka Savisaar jääb meid kindlasti kummitama (on selline tunne, nagu mõnikord filmi lõppedes, pärast end’i: tõeline lugu alles algab …).

Kasutatud kirjandus

Brian McHale, Postmodernist Fiction. Routledge, London 2001.

Kadi Herkül, „Savisaar“ – aasta turundustegu.

www.kultuur.err.ee

Anne Lill, Inimene ja maailm kreeka tragöödiates. Tartu Ülikooli kirjastus, Tartu 2008.

Slavoj Žižek, From desire to drive: Why Lacan is not Lacaniano. http://zizek.livejournal.com/2266.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming