Püstijalukomöödia vormis teatrialane ennetustöö

Veiko Märka

Lavakooli tudengid annavad püstijalukomöödiaetendusi, millest teatatakse vaid Facebooki vahendusel. Projektiruumis MÄRZ Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli nelja tudengi esitatav püstijalukomöödia on loonud pretsedendi. Esiteks institutsionaalselt: kuigi varemgi on mõni lavaka diplomilavastus omaalgatuslikest etüüdidest välja kasvanud, siis alati on need olnud ametliku õppekava koostisosa kindla lavastaja, mängupaiga ja etenduste toimumisajaga. End Kinoteatriks nimetav kamp teeb aga kõike oma initsiatiivil ja vastutusel. Teiseks vormiliselt: ilma avaliku reklaamita, plakatita, kavata, kindlate kuupäevadeta etendustest saab publik teada vaid Facebooki kaudu. Isegi õiget pealkirja pole. „Püstijalukomöödia” on pigem žanrimääratlus, identne stand-up-comedy’ga. „Kinoteater” võib aga olla nii lavastuse kui ka seda mängiva trupi nimi. Aga mängitakse edukalt, seni on hilisemad tulijad jäänud alati ilma kohata. 3. novembri etenduse eel, kui seda vestlusringi pidasime, olid esimesed huvilised kindluse mõttes ukse taga juba tund ja veerand enne algust. Vestlusringist võtsid osa lavastaja Diana Leesalu (D. L.) ning näitlejad Ka rl-Andreas Ka lmet (K. K.), Henrik Ka lmet (H. K.) ja Ka spa r Velberg (K. V.). Teine lavastaja Paa vo Piik (P. P.) andis oma panuse Skype’i kaudu Saksamaalt, läbi virtuaalse vilekontserdi. Noorim kinoteatraal, teise kursuse tudeng Jörgen Liik higistas samal ajal erialatunnis.

Kuidas ja kes üldse tuli mõttele võtta ette nii veidra vormi ja sisuga lavastus?

P. P.: Tahtsime midagi sellist ammu teha, aga lavakas õppimise kõrvalt pole ju kunagi aega. Ükskord suvel õlleklaasi taga otsustasime: „Teeme ära!”. Suve lõpul tegime kaks nädalat proove, siis andsime proovietenduse sõpradele, kelle näpunäidete järgi lavastust üsna palju muutsime. Algselt oli see mõeldud ühekordse ettevõtmisena, kuid täna (3. novembril – toim) on juba seitsmes etendus. Sisseastumiseksamil pidime Dianaga kirjutama oma teatrivisiooni, tegelikult olid mõtted stand-up’ist juba seal kirjas. Tore, et enne lõpetamist saime selle teoks teha.

D. L.: Tulime kokku, fantaseerisime nädala jagu. Kui piisav hulk teemasid koos, grupeerisime need nelja suuremasse rühma ning iga näitleja kirjutas oma teksti ise valmis. Meie Paavoga abistasime dramaturgiliselt. Žanr on ju lahe: poisid räägivad, mida ise tahavad, ei pea kellegi teise draamateksti õigustama.

P. P.: Kui näiteks Jan Uuspõlluga võrrelda, siis meie tekstid sünnivad konkreetselt õhust. Tahaks loota, et mõjuvad seega ka vahetumalt. Mingis mõttes oli tekstide loomine ja enese kaudu väljutamine näitlejaile loovusharjutus. Koolis peavad nad ju omandama ja ette kandma võõrast teksti.

H. K.: Siin on seda loovust hea ära kasutada, diplomitöödes võib iga su mõte minna vastuollu lavastaja või autori omaga. Siin on kõik, mida sa mõtled ja teed, õige.

P. P.: Praegune lavastus on ikkagi esimene samm, näen selles žanris potentsiaali.

D. L.: On 100% kindel, et meie viimane etendus MÄRZis toimub 19. novembril. Aga pole kindel, et me seda kusagil mujal ei jätka.

Kuna publikuhuvi on nii suur, peaksite kindlasti jätkama. Lisaks näitlejatele on vaja ju ainult nelja tooli ja helitehnikat. Miks te seda mõnes teises linnas, näiteks Tartus, ei taha näidata?

D. L.: On mõttes ka väljaspool Tallinna mängida, läbirääkimised käivad. Võib-olla tuleva aasta alguses. Meil on koolis ikkagi viimane kursus käsil, käivad uute lavastuste proovid, vanade etendused. Harvad vabad õhtud kuluvadki kõik Kinoteatrile.

Igasugune komöödia peaks olema sotsiaalne. Milliseid uusi ja üllatavaid sotsiaalseid aspekte olete etenduste käigus eesti teatripubliku kohta avastanud?

P. P.: MÄRZ on hea saal, siin saab mängida ootamatus kohas ootamatule publikule. Side publikuga on võimendatud. Inimesed ei tea, mis juhtub, ja siis on võimalik, et juhtubki üsna palju. Tavalises teatris on formaat ette antud ja turvaline: näitleja tuleb ühest uksest sisse ja läheb teisest välja.

H. K.: Publik muutub tundlikuks, kui ta teatrirutiinist välja tuua. Midagi on uut, teistmoodi. Kui käid iga päev teatris, siis peab laval nägema aina kõrgemat taset, et meeldiks. Meie suhtes nii suuri ootusi pole.

H. K.: Koolis õpime vahendeid, mitte eluga kokkupuutumist. Meid õpetatakse laval olema nagu elus, mitte elama. Siis tulebki hakata ise otsima sotsiaalset tasandit.

K. K.: Võrreldes ükskõik millise suure teatriga, on meil tunne, et kõik need inimesed saalis on tõesti päriselt olemas, nad pole lava neljas sein. Ja mina olen neile päriselt olemas. See ongi sotsiaalne teater.

H. K.: Põhimõtteliselt võib klassikaline näidend rääkida samadel teemadel nagu meiegi, aga see mattub igasuguste kihtide, ajastute, dekoratsioonide varju. Shakespeare mõtles ju ka väga huvitavatel teemadel. Aga saalist inimene vaatab: oi, see on ühe ammu surnud kuninga lugu. Üldinimlik kaob ära, seda on võimatu vahetult välja öelda. Kui meie tahame näidata näiteks generatsioonide erinevuse probleemi, siis me ei võta mõne 1940ndate aastate Massachusettsi kirjaniku näidendit – isegi kui teame, et see on väga huvitav –, vaid räägime sellest probleemist, nagu ise seda tajume.

Kas teie soov teha sotsiaalset teatrit tuleneb sellest, et lavakoolis puutute sellega liiga vähe kokku?

P. P.: Lavakoolis ongi vaja rajada klassikaline põhi. Pigem on õppejõududel hea meel, et me mingis variandis ka oma ideid rakendame.

K. V.: Need kaks – kool ja meie stand-up – toidavad teineteist.

H. K.: Koolis võetakse suund sellele, et näitleja on tühi leht, lõuend, millele saab maalida, nullpunkt. Me peaksime arendama isiksusi, siis on ka publikul huvitavam: ta näeb meis konkreetseid inimesi. Praegune näitlejakoolitus eeldab, et näitleja saab rolli kätte ja hakkab sellega tööle. Tänapäeva teater suundub aga selle poole, et väga palju tööd teeb trupp üheskoos.

K. K.: Paljud vanemad ja kogenumad näitlejad on öelnud: „Ma ei ole saanud teatris teha, mida tahan”. Stand-up ei sea piiranguid, ei välista midagi, võid teha Hamleti ka püstijalukomöödia tegelaseks.

H. K.: Eesti teater sulgub liialt iseendasse. Teater ei peaks muutuma meisterlike reprode tegemiseks.

P. P.: Stanislavski muuseumiks.

D. L.: Oleme seal käinud. Seal oli tema hambahari.

K. V.: Me teeme teatrialast ennetustööd. Kinoteater on väljund, mis meid elavdab. Iga järgmine etendus on raskem, sest inimestel on tekkinud juba mingi ootus. Ja ka ise tahaks edasi liikuda.

H. K.: Me pole ainsad, kes seda teevad.

K. K.: Igaüks peaks saama teatris teha piiranguteta seda, mida tahab. Meie oleme teinud ja seda nautinud.

D. L.: Meil polnud mingit kohustust seda teha ja seejärel polnud meil kohustust teha seda rohkem kui üks kord.

Miks te ikkagi nii üldsuse eest varjatud olete?

H. K.: Ei ole varjatud. Meile ainus teadaolev tasuta reklaamivorm on Facebook.

D. L.: Me ei tea kunagi ette rohkem kui ühe etenduse kuupäeva.

K. K.: Kui lisanduks ka turundus, hakkaks see esitama oma nõudmisi. Meil on MÄRZis vähe ruumi, aga oleme iseenda peremehed.

D. L.: Personaalne reklaam ongi kõige parem, valmistab publiku soojalt ette.

Kas olete saanud ka negatiivset tagasisidet?

H. K.: Üks tüdruk öelnud: „Ma ei naernud mitte kordagi. Kogu aeg ootasin, millal see koht tuleb, kus naerma pean, aga ei tulnudki.” Ta ei olnud pahane, vaid kurb. Mulle tundub, et 100% kõigile see lavastus ei meeldigi. Aga meeldib fakt, et pakutakse uut, et selline vorm on olemas.

Kes on teie eeskujud?

H. K.: Ootasin seda küsimust. Minu eeskuju on Mihkel Oviir – riigikontrolör, kes riigikogu ees estraadi tegi.

K. V.: Mul polegi eeskuju. Ongi huvitav, sest mind kutsuti siia punti hiljem ja mul ei olnud stand-up’ist mingit ettekujutust.

K. K.: Minu iidol on juba kakskümmend aastat olnud vanem vend Henrik.

P. P.: Kokkuvõttes teeme ikka seda, mis meile endile meeldib.

Miks te kujutate tudengite elu nii jubedates värvides? Toiduks ainult kiirnuudlid, naisi ei saa, kursuseõele sünnipäevakingi ostmiseks tuleb doonoriks hakata jne. Ühe laulu sõnad ütlevad otse, et tudengil on kõik p…s.

P. P.: See peaks mõjuma kui progress tuleviku suunas.

K. V.: Olukord on sitt, aga see sitt on meie tuleviku väetis.

K. K.: Tudengielu selline kujutamine on stereotüüp. Väga paljud naljad põhinevad stereotüüpidel, koomikud üle maailma ehitavad oma stand-up’id nendele üles.

H. K.: Tudengi elu ei ole ööpäev ringi selline. Aga mingitel hetkedel on see kõik olemas ja veel hullemgi. Meie „ürgtudeng” on Jörgen, sest tema elab ühikas ja tunneb seda elu kõige paremini.

Kas te oleksite põhimõtteliselt valmis tegema ka püstijalutragöödiat ehk standuptragedy’t?

H. K.: Meie lavastusest on tragöödiani ju ainult pool sammu. Jörgeni tekst on puhas traagika. Traagiline alge on kõikides sketšides.

K. V.: Kui tänapäeva noor ei julge enam kuivkäimlat kasutada, siis see on tegelikult ju kurb.

Mis teile sellest püstijalukomöödiast mälestuseks jääb?

H. K.: Teadmine, et suudame oma kambaga midagi ära teha; kogemus ja enesekindlus, et ka väljaspool suuri institutsioone saab suuri asju teha.

K. K.: Raske vastata. Ei tea ju, mis sellest lavastusest edasi saab. Aga jääb mälestus väga meeldivast kollektiivist. Loodan, et see koostöö ei jää viimaseks, sest see tekitas minus entusiasmi ja elevust.

D. L.: Võtan siit kaasa praktilise dramaturgia kogemuse: kuidas kirjutada nalja. Nii et oleks päriselt naljakas. Lavalise nalja konstrueerimine on hoopis teistmoodi kui kirjatekstis.

K. V.: Riskimomendi tunnetamise – õnnestumine sõltub ainult iseendast. Alati peaks lavale minnes olema sees selline ohutunne ja valmisolek.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming