Punane ja must

Maris Johannes

Inimestele meeldivad igasugu elulooraamatud ja lood elust enesest.      Eesti Draamateatri „Punane”, autor John Logan, tõlkija Martin Algus, lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko.  Mängivad Ain Lutsepp ja Uku Uusberg. Esietendus 25. IX Eesti Draamateatri väikeses saalis.  Hea, et enesetapuni ei jõutud, olen Hollywoodi stsenaristile tänulik, kui etenduse lõpus aplodeerin. Inimestele meeldivad igasugu elulooraamatud ja lood elust enesest: mida kuulsam ja skandaalsem on tegelane, seda magusam jutt. „Punase” jutt on kuulsast ameerikajuudi päritolu kunstnikust Mark Rothkost (1903–1970). Teksti autor John Logan, tema näidend on kuulsust kogunud nii Londonis kui  ka Broadwayl. Sündmuste aeg on 1958. aasta, Mark Rothkol on elada jäänud veel 12 aastat, et jõuda oma punaste piltide juurest musta tühjusesse. 

Autor, osav sulesepp, on modernistliku kamaka nimega Rothko tõlkinud konservatiivsesse  keelde. Kui jutt käib maalikunstnikust, on vaja lugu mõõdukas koguses vürtsitada värviteemalise monoloogiga, paar kunstiajaloost tuttavat nime on abiks taustsüsteemi loomisel, aga edukas autor oskab selle tarkusega piiri pidada. Võtab üles hoopis kõigile armsa kuulsuse ja raha teema. Loomulikult tuleb mängu peategelase keeruline iseloom, türanlik käitumine oma assistendiga. Ja lõpetuseks kena kriitika kaaskodanike pihta, kes peavad kõike  siin ilmas toredaks. Tõesti vahva lugu on see „Punane”! Vaataja, kes XX sajandi kunstilugu hästi tunneb, võib oma teadmiste pinnalt ehk palju juurde mõelda ja lõpuks tänulikki olla, et tsunfti asjust räägitakse. Teine vaataja jälle kuuleb Rothko nime üldse elus esimest korda, tema silmaring saab avardatud. Nii on teater oma ülesande täitnud, mis siin veel vinguda! Teen proovi oma vaimustuse puudumist põhjendada. Olukorra teeb mulle äraspidiseks  asjaolu, et Ain Lutsepp on näitekunsti suurmeister, Uku Uusberg omapärase mõttemaailmaga noor looja, Priit Pedajas tundlik ja tark lavastaja. Nii väike ja andekas kooslus ei saa ju käkki kokku keerata, teen loogilise järelduse ja lähen esietendusele.       

Esimeses vaatuses on Lutsepa Rothko nagu vanatestamentlik Mooses, tige ja kuri. Kärgib meiega nagu kõrk aristokraat oma toapoisiga. Ja toapoiss (Uku Uusberg) piiksub alandlikul toonil vastu. Kus siin on noore ja vana konflikt? Pole ju võrdseid partnereid. Kui üks peab mäejutlust, peab teine kuulama ja kuuletuma. Pedajas lavastajana teeb siin nooremale liiga, on vanameeste Rothko ja Lutsepa poolt. Tekst  oleks andnud mängulisemaid ja ambivalentsemaid võimalusi, aga jäiga surmtõsiduse ja hillitsetusega tõmmatakse minu silmis loole vesi peale.     

Teise vaatuse Rothko kõhklushetked on juba paremad, näitleja mängu tuleb värvi juurde. Ebakindel Rothko, kes kõhkleb-kahtleb tubli modernistina, kas tal sobib oma südameverega maalitud pilte äri hambusse anda, on  psühholoogiliselt huvitav. Aga siis toob teksti autor tolksti sisse toapoisi traagilise lapsepõlve, nii et „Punane” saab lisaks vere imala maitse ning soperdatakse melodramaatiliselt poriseks. Seda piinlikku mõrva lavastus õnneks emotsionaalselt ei rõhuta ja mäng ei saa sellest ka tuult tiibadesse. Pigem jääb kõik rubriiki „igaühele midagi”.     

Kunstniku ego toidab läbilöögivõimet. See, kes alatasa ütleb „oh, mis nüüd mina”, ei löö kunagi suure kunstnikuna läbi. Maailmakuulus peab oma eelkäijaid ja järeltulijaid põhjama ja sarjama, vastasel juhul ei saaks ta maailmakuulsaks, on lavastuse mantra. Aga kuidas seda egotrip’i mängida? Abiks võiks olla näitleja kriitiline kõrvalpilk, et sellest loomingulisest  egost ka koomilist või veidrat välja mängida. Kuidas me muidu oma eellastega sõbraks saame ja nad kodustame, ei saa ju ainult neid tõsimeeli kummardada, võiks ikka vahel villast ka visata, tahan kogu aeg lavale hõigata, kui Mooses-Lutsepp punast värvi lõuendile pritsib. Lõpuks võin isegi kodukootud filosoofiga välja tulla: jumal tänatud, et rõõmsameelne popkunst meid nende kunstihullude käest ära päästis, muidu oleksime kõik enesetapuga  lõpetanud. 

Mis saab siis, kui Rothko-sugust surmatunglejat  esitatakse heakodanlikus ümbruses? Lavastuse ja näidendi ainus konflikt pole tegelikult mitte noore assistendi ja vana suurmeistri, vaid just Rothko enda valikuvõimaluste vahel. Kas müüa oma südameverega tehtud pildid kõrghoone restorani kaunistama? Ja see, miks ta keeldub magusast tehingust, on pigem väikekodanlik: teda ei tuntud ega koheldud söögikohas piisava lugupidamisega, kummardus polnud nii aupaklik kui vaja.  Peaks rääkima õpipoiss Keni (nimi assotsieerub Barbi nukumajaga) ja suurmeistri suhetest. Need olid väga pinnapealsed, ainult pilti kruntisid noor ja vana jõulise energia ja üksmeelega. Kenist ei tahtnud midagi kuulda tegelane nimega Rothko, ja näib, et sama meelt oli ka lavastaja Pedajas. Mis see siis on, kas noorteviha või konkurentsikartus? Miks jäeti Ken nurkipidi nohistajaks, kas aukartusest Rothko ees? Või ikkagi põlvkondlikust kättemaksust: 

mis te, noored, siin jalus kakerdate, laske vanameestel veel möllata! Uusbergi Kenil oli vaimukaid repliike ja mõnusat mängulist suhet kunstiasjadesse, aga see kõik oli väga tagaplaanile lükatud. Nii jäid kunsti-Moosese kõrvad sellele kurdiks ja vaataja vaevas end tema kummardamisega tervelt kaks tundi.        Kas lugu võiks mängukordadega kasvada? Näitleja enesekindluse arvelt küll, aga põhipaatos on lavastajal esietenduseks juba sisse söödetud, suhted paika pandud, siin ei tule enam mingisugust revolutsiooni. „Punane” sobib neile, kes tahavad väikeses koguses ja ohutust kaugusest vaadata suurvaimude valmis elu, mis kunstihullusega parajalt tembitud nagu korralik lauavein: hind ja kvaliteet on kooskõlas, ei eruta ega tekita järgmisel päeval vaevusi.         

Kahe põlvkonna konflikt, mida „Punase” lavastuse puhul lubati, jäi küll tähele panemata. See, mida nägin, oli Rothko konflikt iseendaga teemal „müüa või mitte müüa”. Ja vastus oli modernistlikult idealistlik – ei müü! See on natuke naljakas ja samas südant soojendav vastus, armas nagu vanaema kootud käpik, ning rehabiliteerib veidike mooseslikku kunstiviha. Neil pidi ikka väga raske olema  oma must-valges või puna-mustas maailmas. Seetõttu tuleb meil nende lugusid ikka ja jälle üle lugeda, et oma hullusi ja himusid paremini ohjeldada ning soove suunata. Ehk järgmine lugu ei ole enam nii osava skribendi toodetud ja jätab lõtkukohti nii lavastajale, näitlejale kui ka vaatajale, jätab mänguruumi, millest John Logani „Punase” puhul tundsin kõige rohkem puudust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming