Püüd kehastada sõnastamatut potentsiaali

„Genesis remiksi“ koreograafia aluseks on struktureeritud improvisatsioon, kus lavaline liikumine ja tegevus tekivad etendajate füsioloogilisest kehatunnetusest ja aistingulistest impulssidest.

MARIE PULLERITS

Genesis remiks“, koreograaf Mala Kline (Sloveenia/Belgia), valguskunstnik Oliver Kulpsoo, muusika autor ja esitaja Tanel V. Kulla. Esitavad Raho Aadla, Age Linkmann, Arolin Raudva ja Maarja Tõnisson. Esietendus 16. XI Sõltumatu Tantsu Laval.

Koreograaf ja tantsijad on loonud „Genesis remiksiga“ ruumi, kus unenäod on käsikäes reaalsusega.

Koreograaf ja tantsijad on loonud „Genesis remiksiga“ ruumi, kus unenäod on käsikäes reaalsusega.

Jekaterina Abramova

Neli noort tantsukunstnikku Maarja Tõnisson, Age Linkmann, Arolin Raudva ja Raho Aadla moodustavad ühiselt tegutsedes kollektiivi, mis kuulub eesti nüüdistantsu uue põlvkonna esindajate sekka. Kõik nad on tantsukunsti õppinud Viljandi kultuuriakadeemias, lavastanud ja etendanud koos juba õpingute ajal ning tänavu juunis toodi publiku ette esimene iseseisev ühislavastus „Olmeulmad“, kus mängiti reaalsuse ja sürreaalsuse piirialadega.

Nüüd on artistid teinud tantsijatena koostööd Sloveenia päritolu Belgias resideeriva koreograafi Mala Klinega, kelle uurimisobjektiks on samuti unenäod ja nende kehaline väljendamine laval. Kline 2015. aasta lavastus „Genesis“ toodi eesti kollektiiviga Sõltumatu Tantsu Lavale pealkirja all „Genesis remiks“, kuivõrd suur osa sellest on valminud koostöös siinsete tantsijatega.

Lavastuse tutvustuse järgi on trupp võtnud temaatiliseks aluseks unenäolisuse – teema, millega tegeldi ka „Olmeulmades“ – ning kehalise väljenduse, füüsilise kohalolu kui vormi viidud „potentsiaali, mida on ainult tantsuna võimalik nähtavale tuua“. Geneeski tähistab tekkimist, teket, arenguteed. „Genesis remiks“ võiks anda kinnitust siinse nüüdistantsu suundumusele pöörduda üha enam etendaja füüsise, aistingute ja nende pinnalt loodava liikumise poole. Füüsiline kohalolu ning kehastunud liikumiskeel on miski, mida kahtlemata hinnatakse kõigis tänapäevase etenduskunsti vormides. Neid mõisteid lähemalt selgitada on aga keeruline, sest tegemist on vastuvõtja subjektiivsel tajul põhinevate konstruktsioonidega.

„Genesis remiksi“ kontekstis pean vajalikuks seda tähendusvälja pisut avada, kuna see oli loomeprotsessi lähtekoht, ent selle realiseerumine tulemis mõneti problemaatiline. Siinkohal tuleks liikumise füüsilise mõju all mõista etendaja võimet edastada vaatajale sõnum kinesteetilise taju kaudu, nii et vaataja kogeb tantsija liikumist ka füüsiliselt. Mõjuvõimsa esituse puhul võib vaataja tõepoolest tajuda, kuidas oma keha justkui liigub tantsijaga kaasa või tekitab laval nähtav kehas muid aistingud. See on seesama sõnastamatu potentsiaal, mida soovitakse ideaalis vaid tantsu kaudu realiseerida.

Koreograaf ja tantsijad on oma sõnul loonud „Genesis remiksiga“ ruumi, kus unenäod on käsikäes reaalsusega, ent mulle jäi ebaselgeks, milline on olnud nende unenägude liikumiskeelde viimise protsess, missuguste kontseptuaalsete lähteküsimuste pinnalt ulmi käsitletakse. Miks üldse unenäod, millised, kuidas neid on mälust valitud ja taastatud, missugust maailma nad loovad? Sama trupi „Olmeulmad“ lähtus nõndasamuti unenäolisusest, ent lõi mängulise ruumikasutuse, tantsijatevaheliste dünaamiliste suhete ja sürreaalselt lummavate liikumispiltidega vaatajaid kaasates teemaga palju isiklikuma seose ning toimiva omailma. Siinne teema jääb aga mõneti põhjendamatuks.

Lavastuse koreograafia aluseks on struktureeritud improvisatsioon, kus lavaline liikumine ja tegevus tekivad etendajate füsioloogilisest kehatunnetusest ja aistingulistest impulssidest. Tantsija püüab füüsilist aistingut või sellest võrsunud kujundit tajuda ja seejärel liikumistunnetuslikult väljendada. Seda püütakse kehastada, mitte niivõrd imiteerida või märgiliselt esitada.

Siinkohal lavastuse taotlused ja vorm aga lahknevad. Kõigile tantsijatele, professionaalsetele liikujatele-etendajatele on tuttav probleem, kuidas tuua oma kehaline kogemus lavale nõnda, et see edastaks sõnumi või kavatsuse selgemalt kui vaid atmosfääriloomeliselt. Lühidalt – kuidas panna keha kõnelema. Kline ja tantsijate koreograafia lähtekoht on teadlikult kehalisusel ja mängulisusel, ent struktureeritud improvisatsioon asetab rõhu üllatavalt suurel määral vormile. Tantsijate enda aistingud ja tunnetus jäävad vaatajale pisut kaugeks.

Lavaruumgi rõhutab puhast visuaali ja minimalistlikku vormi. Mustale tantsupõrandale valgete joontega veetud ruudustik toob esile kompositsiooni arhitektuurilisuse. Ruutude kohal rippuvad hõõgpirnid meenutavad sürreaalset ülekuulamisruumi. Lavapõranda vasakus nurgas loob tehismuruvaip eraldatud ruumi: sinna sattudes jääb tantsija enesekaemuslikult tasasemaks ja sellele territooriumile teised samal ajal ei pääse.

Distantsi tekitab ka tantsijate suhe publikuga. Etenduse alguses istuvad nad seinte ääres ja loovad vaatajatega mõnetise kontakti (silmside, naeratused), ent see jääb poolikuks. Säilib rõhutatud teadlikkus enda lavalviibimisest, etendussituatsioonist. Arenevate liikumisfraaside motiivid kasvavad väiksemast suuremaks, sisemisest välimiseks. Fraaside koreograafia on paigas, liikumist struktureerib nende varieerimine, mäng ruumi ja ajaga. See loob kauneid liikumismustreid, ent tantsijad ei paista tükk aega üksteisega kuigivõrd suhestuvat. Fookus on enesesse või ruumi suunatud, liikumine demonstreeriv, vormi rõhutav. Koreograafiline kompositsioon, valgusmäng hõõglampidega (Oliver Kulpsoo suurepärane valguskujundus) ning Tanel V. Kulla kohapeal komponeeritavad elektroonilised helindid aitavad lavastust selgelt struktureerida, ent stseenidevaheline areng on liialt ootuspärane või hoopis põhjendamatu.

Vaikne liikumine läheb intensiivsemaks, seejärel ka üksteisevastaseks agressiooniks. Mõne aja pärast jõuab see omakorda kollektiivselt tasandilt indiviidi endassetõmbunud värinaks, tõmblusteks, mis kulmineeruvad intensiivse helifooni kasvades vaikuseks, kokkusulamiseks, aeglaselt üksteisest läbipõimumiseks. Selle katkestab aga absurdne stseen, kui muruplats toimetatakse teise lavanurka ning tantsijad loovad glamuurselt kitšilikke kostüümielemente kaasates jaburaid ja põhjendamatuid pilte.

Taimerihelinaga lõpeb piltide mäng, tantsijad naasevad ruudustikpõrandale ning lavastus jätkab justkui poolelijäänud kohalt: korratakse oma plastilisi, voolitud liikumisfraase. Liigutakse justkui iseendale. See mõjub nagu nelja indiviidi oma keha manifest, kuid mida seeläbi kuulutatakse? Liikumised kasvatatakse intensiivsemaks ja kiiremaks, piirini viivalt väsitavaks, kuni tantsijad otsustavad ükshaaval lõpetada ja seina äärde tagasi minna.

Lavastuses „Genesis remiks“ kutsutakse publik füüsilise rännaku tunnistajaks, jättes seejuures etendajate ja vaatajate vahele suure distantsi. Tantsijad liiguvad suurepäraselt, ent vorm jätab vägagi tunnetusliku sisu edastamata. See kivi on pigem lavastaja kapsaaeda. Liikumist võib iseenesestki olla huvitav vaadata, kuid pikapeale jääb see vaatajale kaugeks. On tajutav, et tantsijad on läbinud arendava ja sügava protsessi, kuid edastusvahendid ja vorm ei toeta selle jõudmist publikuni. Sageli mõjus nähtu liikumisena liikumise pärast. Võimalik, et lavastus vajab veel etendaja kehale omasemaks saamist, praegu näib aga, et väljast pakutud struktuur pärsib tantsijate tõeliselt isikliku liikumiskeele kõnekust.

Linkmanni, Aadla, Raudva ja Tõnissoni ettevõtmine väärib tunnustust neile tantsijatena loomingulise väljundi leidmisel ning panusena siinsesse nüüdistantsu, mille jälgimisele tasub publikuna tunnistajaks olla. Julgustan seda gruppi siiski jätkama liikumist oma loomerajal: nende endi lavastatud „Olmeulmad“ mõjus mängulisuse, leidlikkuse ja isiklikkusega ehedamalt. Siinsele tantsumaastikule on tulnud äratuntava käekirjaga kollektiiv, kelle huvikeskmes on kehalistest ja liikumistunnetuslikest printsiipidest lähtuva koreograafia loomine. Eks näis, milliseid ulmelisi maailmu võrsub sellest edaspidi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming