Puust ja punaseks II ehk Kuus aastat hiljem

Tambet Kaugema

Mis seal salata, on päris uhke tunne, kui saad viidata iseenda varem avaldatud artiklile. Puhas edevus, mis muud. Aprillis 2004 avaldas Postimees artikli pealkirjaga „Puust ja punaseks”, milles tõdesin kurbusega, et teatrivaldkonnas olulisi mõisteid „näidend”, „lavastus” ja „etendus”, eriti kaht viimast, kasutatakse valesti ning  aetakse pidevalt sassi nagu vendi Johansone. Nüüd, kuus aastat hiljem, tuleb tunnistada tookordse pedagoogilise väljaaste läbikukkumist, sest olukord pole kübetki paranenud, pigem vastupidi.

Pigem tõesti vastupidi, sest vahepealse ajaga on ajalehtede võrguväljaanded ja mitmesugused infoportaalid oma kvantitatiivses arengus seitsmepenikoormasaabastega edasi tormanud ning vallutanud  üha uute lugejate südameid ja meeli. Kui lugejaid tuleb robinal juurde, tekib kähku ka vajadus võtta tööle aina uusi reportereid ja toimetajaid, kes lugejaile uudiseid ette hanguks. Võrguväljaandeis ei ole töö kahjuks kuigi loominguline ega vist mitte ka eriti tasuv, mistõttu on sinna tööle sattunud suur hulk oma ajakirjanikuteel alles esimesi arglikke samme tegevaid inimesi. Sellest ka pealiskaudsus ja asjatundmatus. 

Mõned nukrad ja täiesti juhuslikult valitud näited. Postimehe võrguväljaanne avaldas aprillis uudise pealkirjaga „Estonia otsib uue etenduse jaoks Pipit, Annikat ja Tommyt”. Jutt muidugi sellest, et Estonia teater korraldas – ennekõike ilmselt turunduslikel eesmärkidel – 2011. aasta kevadel esietenduva muusikalilavastuse „Pipi Pikksukk” tarvis rollikonkursi. Eelvoorus osales küll 170 noort, aga ikkagi on  raske uskuda, et rahvusooper hakkab peategelasi vahetama suisa igaks etenduseks. Või plaanitakse „Pipit” mängida vaid üks kord, anda üks etendus? Hoolikalt raha lugev peadirektor Mäe selle plaani vaevalt heaks kiidab. Sama laadi vigase pealkirjaga on astunud lugejate ette ka haridusportaal kool.ee, kuulutades: „Teater „Variusel” uus etendus kirjanik Vildest” (autori kirjapilt muutmata, on vist kombeks  sellisel puhul kirjutada).

Lavastust ja etendust ei aja segi üksnes Interneti-avaruste uljad astronaudid, vaid lapsikusi lipsab vahel ka paberlehtedesse, ehkki nende toimetustest ei ole keeletoimetajad loodetavasti veel viimseni koondatud. Äripäeva reedene nädalalõpulisa Puhkepäev tuli kolm-neli nädalat tagasi samuti välja pealkirjaga, mis külvab segadust – „Improvisatsioonist sündis etendus”.  Olles käinud ja näinud Tallinna Linnateatri uuslavastust „Homme näeme”, kinnitan siira veendumusega, et ühest etendusest on asi kaugel ja seda lavastust mängitakse veel palju kordi. Teadagi, massimeedia on mõjuvõimas, isegi teatriinimesed panevad sel teemal segast. Tänavu Vanemuises toimunud teatripäevapeol väitis üks pealinna teatrijuht suurelt lavalt ja rahvast täis saali ees, et muusikaline  etteaste, millega esinevad tema alluvad, pärineb ühest nende teatri etendusest.

Teeme siis veel kord puust ja värvime punaseks. Alguses kirjutatakse näidend ja sellest teeb lavastaja lavastuse, millega omakorda antakse etendusi. 10 või 100 või 500 etendust, just nii palju, kui publikut jätkub. Etenduse mõistet on seega asjakohane tarvitada siis, kui lavastust mängima hakatakse: täna õhtul on üks  etendus, homme või järgmisel nädalal juba järgmine. Aga lavastus on ikka üks ja seesama, ehkki etendusest etendusse lavastus muidugi muutub, täieneb. Tihti ütlevad kirjutajad ja rääkijad, et mis seal siis vahet, etendus või lavastus, üks teater puha. Kirjanduse ja keele ajaveebis on Inna Saaret kirjutanud tabavalt: „… sisuliselt tähendab see sama, kui öelda „koer” ja mõelda selle all kõiki koduloomi”. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming