Raevu, naeru, pisaraid!

Eesti teatris napib suuri lugusid, kirge ja ambitsiooni. Uuslavastuste arv on kasvanud ulmeliseks, ent lõviosa neist jääb turvalisse mugavustsooni.

KADI HERKÜL

Mul on metsikult hea meel, et Eesti Draamateatri „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ on välja müüdud. Igasuguse alahoidlikkuse kiuste ja täiesti ennustamatult. Eestis tundmatu leedu näitekirjanik, lugu Londoni rentslisse maandunud noortest inimestest, neljatunnine lavastus …

Mul on väga hea meel, et Eesti Draamateater läks sellele riskile, sest just niisuguseid katsetusi, kõrgeid panuseid peab riigiteater endale lubama, pateetiliselt öeldes – see ju ongi tema olemasolu õigustus.

Hea meel, et Hendrik Toompere juunior teksti nii täpselt lahti hammustas ning jõuliselt ja oskuslikult suurele lavale pani; et Kristo Viiding peategelasena karakteri nii armutult, enese suhtes jäägitu nõudlikkusega lõpuni minnes lahti mängib; et kogu trupp koos ühe eesmärgi nimel töötab.

„Väljaheitmine“ on suur lugu väikestest inimestest. Lugu, milles kombatakse pisikesi Ida-Euroopa „õunu“ Londoni megapolises, räägitakse marginaalsete tüdrukute ja poiste tähtsusetust ja masendavast argipäevast sellise täpsuse ja teravusega, et laval rullub lahti ajastu lühikroonika. Suurest plaanist kasvab orgaaniliselt üldplaan.

„Väljaheitmises“ mängib Kristo Viiding peategelase karakteri armutult, enese suhtes jäägitu nõudlikkusega lõpuni minnes lahti.

Maris Tomba

Mitmekesine keskpärasus. Kahjuks on „Väljaheitmine“ Eesti teatripildis suur erand. Igal hooajal esietendub meie suurtel ja väikestel, traditsioonilistel ja eksperimentaallavadel kümneid toredaid lavastusi. Need on igati omal kohal. Ilusasti mõeldud ja vormistatud väikesed lood on väga väärtuslikud. Nad peavad olema. Nad ongi teatri argipäev.

Meil on turvalist psühholoogilist draamat. Armsalt hingepugevaid improsid. Siirast, ent enamjaolt siiski vatiga vooderdatud sotsiaalsust. Mugava keskklassi taluvuse piiriga mängivat alastust (nii hingelist kui ka füüsilist). See klaasist loomaaed on kohati väga ilus ja viimistletud, ka hädavajalik ja loomulik. Hullumeelne oleks teatrilt nõuda pidevat piiride ületamist. Kõik võistlused ei ole maailmameistrivõistlused ega olümpiamängud. Ei peagi olema. Aga kui maailmameistrivõistlusi üldse ei peeta, kui on üksnes kihelkonnamängud, kus külakohtunikud kõik kolm osalejat sõbralikult pjedestaalile tõstavad, siis on vist midagi viltu.

Julget ja ambitsioonikat mängukava, hooaja või ideaalis kahe-kolme hooaja repertuaariplaani, millest joonistuks välja selge taotlus ja sõnum – seda lõviosas meie teatritest ei paista. Absurdne oleks nõuda tugevat pikaajalist visiooni era-, väike- ja projektiteatritelt, mille rahastamine ripub juba aastaid juuksekarva otsas. (Seejuures on märkimisväärne, et totaalse majandusliku ebakindluse kiuste on uskumatu osa viimaste hooaegade kõige teravamatest lavastustest pärit just nimelt väiketeatritest: R.A.A.A.Mi „Libahunt“, Kella Kümne „Hamlet“, Theatrumi „Joobnud“.) Aga suurelt mõtlemist, riskijulgust peaksime ju ennekõike nõudma riigi sihtasutustelt, kindla ja toeka dotatsiooniga teatritelt?!

Viimasel kümnendil on ainsana selget kunstilist ambitsiooni näidanud ja kinnitanud teater NO99. NO99 esteetika ja lähenemisnurk ei pruugi olla igaühele lähedane, ent vaieldamatult ajab see teater väga selgelt oma asja. Tõsi, paar viimast hooaega on ka NO99s jäänud kunstiliselt lahjaks. Ihupublik on rahul, ent laiem kõlapind kipub ära vajuma.

Laiskus? Apaatia? Uudishimu puudumine? „Sageli tahaksin ma röögatada: ole kena, ütle uuesti, ma lihtsalt ei kuule sind! See on apaatia, laiskus. Kui sa ei soovi, et sind kuulda oleks, siis jää koju ja tee seda oma elutoas.“ Need sõnad ütles Judi Dench mõned nädalad tagasi inglise näitlejate kohta. Muidugi pani see mõtlema õhtutele Eesti teatrites, mil on tundunud, et ilmselt kuuleb osatäitja repliike üksnes tema partner. Aga pani mõtlema ka laiskusele ja apaatiale laiemalt.

Brett Bailey, „Talveöö unenäo“ festivalil osalenud jõhkra ja meeldesööbiva „Näitus B“ autor, sõnastas oma sihi ühe lausega: aidata publikul mõista midagi, mida ta enne ei mõistnud. Nii lihtne ja selge.

Kuningliku Rahvusteatri endine juht Nicholas Hytner, kes miksis rahvusteatri repertuaaris suurejoonelisi vaatemänge ja antiiktragöödiat, ultramoodsaid verbatim-lavastusi ja elavaid klassikuid, on öelnud: „Teater ei pea olema tasakaalustatud ja kõiki osapooli ärakuulav. Siin ei tehta uudislugusid. Teater on kaldu ja kirglik.“

Just seesugust eesmärkide selgust, julget kallutatust ja hoiakut, kirglikku tahet vaatajaga rääkida igatsen Eesti lavadele. Teatrit, mis ei mahuks Exceli tabelisse – komöödia, linnuke; lastetükk, linnuke; psühholoogiline draama, linnuke; uus omadramaturgia, linnuke –, vaid kannaks selget loomingulist kreedot. Igatsen teatrit, kes ei karda publikut pisarateni naerutada või raevu ajada, ei pelga äärmusi ega rahuldu veendunute taasveenmisega, vaid riskib ja unistab suurelt.

P. S. Enesestmõistetavalt on Eesti väike ja me peame oma andeid hoidma. Aga mitte vati sees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht