Ärakasutatud koomika ootamatul festivalil

Ott Karulin

Groningeni festival on üks Hollandi paremaid saladusi. “Sonja”: Alvis Hermanis on geniaalne atmosfäärilooja, kes saavutab tulemuse näitlejaid usaldades.

Tegijad ise ütlevad, et Groningeni Noorderzon performing arts festival on üks Hollandi parimaid saladusi ja nendega tuleb nõustuda. Nii mitut teatrielamust järgemööda pole mina veel varem saanud. 17 aastat tagasi väikese muusikafestivalina alustanud üritus on kasvanud kümnepäevaseks rahvusvaheliseks kogunemiseks, kus kõrvuti teater, tants, tsirkus, muusika, video ning eriti oodatud lavastused, mis platseeruvad kuhugi eelnimetatute ristumispunktidesse – “theatre & crossover” on üks festivali hüüdlauseid (muide, kui mõni Eesti trupp tunneb, et sobiks nende kavva, siis festivali kodulehel on olemas aadress, kuhu end tutvustav materjal saata; emotsioone võib küsida ZUGA ühendatud tantsijate käest, kes esinesid sel aastal noorteprogrammis). Kõige üllatavam Noorderzoni festivali puhul ongi see, kuidas kunstilisel juhil Mark Yeomanil on õnnestunud panna kokku vägagi huvitav programm ebakonventsionaalsetest lavastustest, mis sellegipoolest meelitavad kümne päeva jooksul festivalile ligi 120 000 külastajat. Tõsi, mingi hulk neist võtab osa ainult muusikaüritustest, millest mitmedki on tasuta, kuid ka kõik etendused, kus käisin, olid välja müüdud.

Noorderzon on üks neid festivale, mille puhul melul väga suur tähtsus. Festival toimub peamiselt kesklinnaäärses suures pargis nimega Noorderplantsoen (mille nimi tõlkes tähendab küll väikest põhjapoolset parki), kus püsti mitu suurt tsirkusetelki, mis etendusepaikadeks, lisaks kõikvõimalikud muud putkad veidrate meelelahutustega, kontserdilavad, ekraanid filmide näitamiseks, söögikohad jne. Iga nurga peal teeb keegi nalja, breigib või žongleerib ning parki ümbritsevad suured parklad – jalgratastele, sest autodega tulevad siia vähesed. No ja kui melust ära väsid, võid tõmbuda pargi kaugematesse soppidesse, istuda mõne tiigi kaldal pingile ja vaadata, kuidas haned askeldavad. Kuigi kõige mõttekam on ikka teatrisse minna, sest on, mida vaadata.

 

 

Esimene ristumine: teater ja argipäev

Publikutribüün on ehitatud kohe Noorder­plantsoeni pearistmiku äärde, näoga tänavate poole. Lava polegi. Tuleb mees tahvliga ja palub kontrollida, kas kõrvaklapid töötavad. Pärin piletöörilt, kas etendus on ikka inglise keeles. “Jah,” vastab ta, “aga teil on ikkagi kõrvaklappe vaja.”  Tal on õigus, terve etendus tulebki kõrvaklappidest – taustamuusika, dialoog. Alles poole etenduse peal märkan tegelasi anonüümses inimmassis meie ees.

 

Austraallaste Back to Back Theatre püsitrupp koosneb inimestest, kel vaimne puue. Huvitav, kas nemad tunnevad end päevast päeva samamoodi, kui meie siin tänava ääres istudes, kõrvaklappidest tuleva narratiivi poolt argielust ära lõigatud? Pea iga möödakäija – ja neid on tunni jooksul sadu – märkab meid. Näidatakse näpuga, naerdakse, tehakse nägusid, jäädakse ainiti vahtima, tõugatakse sõbrannasid tribüünile lähemale, mõni isegi lehvitab sõbralik-kohmetult. Ja meie muudkui istume oma maailmas ega reageeri, lõpuks ei märkagi enam eriti neid vaatajaid. Pean tunnistama, et etendus kaotas isegi osa oma võlust, kui lõpuks näitlejad massi seest ära tundsin, sest hakkasin automaatselt ainiti neid jälgima, tulles oma maailmast tagasi argipäeva. Sest sel hetkel muutus sotsiaalne kogemus teatriks ja süžee lihtsakoelisus ning rollide plakatlik lahendus (vähemalt nende näitlejate puhul, kes puudest vabad) torkas märksa enam silma. Ega ma liiga väikese skepsisega puudega näitlejatesse enne etenduse nägemist just ei suhtunud. Aga Back to Back Theatre’i lavastuses “small metal objects” oli suudetud vältida äärmusi: püüe puuet olematuks mängida või siis hoopis seda pisarakiskujalikult ära kasutada. Olid tegelased, kel vaimne puue, ja neid mängisid näitlejad, kel samuti vaimne puue, aga mis siin imestada – kes suudakski neid tegelasi paremini mõista ja mängida kui mitte nemad.

Kui austraallased panid vaataja kohe algusest peale vaadatava positsiooni, siis Inglise-Saksa Gob Squad tegi seda valikuliselt ja aegamisi. Nende “Kitchen” (“Köök”) baseerub Andy Warholi 1965. aastal tehtud samanimelisel filmil, kus, sarnaselt praegusegi lavastusega, suurt midagi ei juhtu: on üks paar, üks köök ja pealiskaudsed vestlused. Gob Squadi lavastuses püütakse tabada seda tõelist 1960ndate hõngu ja nii on laval lisaks neljale näitlejale ka näiteks kohalikust supermarketist ostetud poolrasvane piim, mis “mängib” 60ndate piima. “See on kõige algus, siit peale muutub kõik,” ütleb üks tegelastest kohe alguses. Tegelikult pole praegunegi “Kitchen” päriselt teater, pigem teater filmis, sest laval on vaid üks suur ekraan, kuhu kõrvuti projitseeritud kolm erinevat pilti: keskmisel on nimitegelane köök, vasemal magab keegi naine (korrates Warholi teist filmi “Sleep”, kus John Giorno viis tundi magab) ja paremal teeb Sarah screen-test’i (nagu Warholi filmis “Eat”), vaadates ainiti kaamerasse, püüdes saavutada oma kõige loomulikumat olekut. Lavastus on humoorikas reality-show, kus kämp, situatsioonikoomika ja ülemängitud karakterid pakuvad lõbusa poolteist tundi, mille lõpus sa avastad, et näitlejaid enam laval ei olegi. Nimelt valib iga näitleja mingil hetkel kellegi publiku seast enda asemel mängima – kas siis magama, kaamerasse vaatama või lõpuks köögis dialooge pidama, kõrvas raadiosaatja, mille kaudu “pärisnäitleja” teksti ette ütleb (kui uskuda mälestusi, siis Warholi filmi peategelasel Edie Sedgwickil oli tõelisi raskusi teksti meeldejätmisega ja nii kleebiti need kõikvõimalikesse kohtadesse nagu sahtlipõhi või külmkapp – tänapäeval on meil õnneks tehnika). “Kitchen” kordabki juba vana ideed, et kogu elu käib spiraalina ja nii kuuleme lõpus, nüüd juba uue näitleja suust ning värvifilmilt, et “See on kõige algus. Siit peale muutub kõik.” Mitte just kõige värskem idee, kuid vaieldamatult stiilipuhtas esituses.

 

Pärisnäitleja ja tema asemik publikust on kahekesi voodis, tekk õdusalt peal.

Pärisnäitleja: Miks sa nii hilja kodust lahkusid?

Asemik: Ma ei tea, kas 19 on siis hilja?

Pärisnäitleja: Ei, sa olid siis juba 25. Ja miks sa paremini inglise keelt ei oska? Kas poleks olnud mõttekas näiteks Inglismaal praktiseerimas käia?

Asemik: Ma käisin Austraalias.

Pärisnäitleja: Ei. (Raputab kaastundlikult pead.) Kas ma võin sind suudelda?

Asemik: Seda peab mu poiss-sõbralt küsima. (Heidab pilgu saali poole, läbi kaamera.)

Pärisnäitleja: Aga teeme nii nagu filmis, et läheneme teineteisele hästi aeglaselt ja kui kokku saame, siis vaatame, mis juhtub. Sobib?

Asemik: No olgu.

 

Sama risttee – teine nurk

Väändunud reaalsusega tegeleb ka tantsija Hiroaki Umeda, kes sarnaselt Gob Squadiga pistab oma lavastuses “Duo” rinda kaameraga. Taas suur valge tagasein, mis jagatud kaheks: vasemal on tantsija ja paremal tema projitseeritud teisik. Aga see pole enam päriselt tema. Piisab sellest, et keegi kuskil puldis üht nuppu vajutab, ja kujutis hakkab virvendama või laguneb tuhandeks killuks või jätab endast maha still-kaadrite rea. Umeda koreograafia on minimalistlik ja nii “tantsibki” teisik oma trikkidega inimese üle, püüdes tähelepanu endale. Mingil hetkel kogub aga koreograafia kiirust ja video ei jõua kõiki detaile oma trikkide sasipuntras edasi anda, seega tuleb kas midagi vahele jätta või loobuda trikkidest. Viimane tähendab aga kaotust, sest lisaväärtust loomata ei suuda külm kaamerasilm kunagi täielikult atmosfääri edastada. Nagu ei suuda mälestused kellestki kunagi vahetut kogemust asendada?

 

Publikut võtab saalis vastu puiduliimi ja saepuruplaatide lõhn. Laval on päevinäinud tuba, asjadest üle kuhjatud, kuid isikupäratu. Sisenevad kaks meest – röövlid, lasevad arvata pähe tõmmatud sukad. Tuhnitakse sahtlites, kuni üks leiab fotoalbumi. “Kui inimene on surnud, siis mis temast järele jääb?” küsib ta publikusse vaadates, tõmmates samaaegselt oma kaaslasele luitunud kodukleiti selga. “Mida võib Sonja kohta öelda?” jätkab ta, jälgides seal peegli ees kaaslast, kes parukat pähe tõmbab, lõpetades nii oma ümberkehastumise.

 

Alvis Hermanise “Sonjat” ootasin juba ette haiglase huviga. Olen vist kolmel festivalil püüdnud tema lavastusi vaatama pääseda ja alati piletist ilma jäänud. Nüüd siis lõpuks. Ma saan aru küll, millest kogu see kära tema ümber. Hermanis on geniaalne atmosfäärilooja, kes saavutab tulemuse näitlejaid usaldades. Nii on “Sonja” tegelikult monoloog illustratsioonidega. Üks mees räägib lugu Sonjast, keda kõik ohmuks pidasid ja kelle sõbrad hakkasid talle naljaviluks saatma armastuskirju tundmatult austajalt. Ja tema muidugi vastas. Ja armastas. Kuni austaja “surmani” välja. Ning teine mees on seesama Sonja, kes oma igapäevaseid toimetusi teeb. Kuidas tema vilunud sõrmed õli kana sisse masseerisid, nii et saal vaimustusest kiljus, või milline täpselt oli Sonja kaugusse vaatav pilk sigaretti tõmmates, laotades publiku üle mõtlikkuseloori, jääb siinkohal kirjeldamata, sest detaile on liiga palju ja tervik liiga absoluutne. Selles lavastuses oli muidugi paras annus nostalgiat (mis hollandlaste puhul asendus küll pigem uskmatu avastamisrõõmuga näiteks nõukogude tankikattelikku naistepesu nähes), kuid veelgi enam inimlikkust. Ühe üksiku naise kurb lugu? Ehk tõesti, aga miskipärast pole ma nii kindel, et päris Sonja – mitte see mälestustest esile manatud tegelane siin laval – tegelikult kannatas. Ta kohe oli selline romantitšeskaja ženštšina.

 

 

Teine ristumine: vorm ja narratiiv

Aga lugusid võib rääkida ka sõnadeta. Või siis sõnadega, mis midagi ei tähenda. Viimase kasuks oli otsustanud Jo Strømgren Kompani lavastuses “The Hospital”, kus tegelased rääkisid väljamõeldud ürgskandinaavia keelt. Kolm meditsiiniõde mahajäetud haiglas ootavad patsiente, kellest nad teavad, et nood ei tule. Nii ongi päevad täidetud võimuvõitlustega, kus kõik on lubatud ning kus midagi tegelikult ei otsustata. Üsna laiade pintslitõmmetega joonistatud rollid ning tüüpsituatsioonid olid pikitud koreograafiaga, mis sundis end jälgima. See kuskil tantsu ja tantsisklemise piiril balansseeriv liikumine oligi lavastuse tugevaim osa, võttes päris hästi kokku etenduse emotsioonid: ühelt poolt komöödia, aga naerda pole nagu millegi üle. Isegi kahju, et sõnu, olgugi, et arusaamatuid, nii palju oli, kõnekamat liikumist aga vähem.

Viimast ei saa öelda teise Austraalia trupi Acrobat kohta. Nende “smaller-poorer-cheaper” oli lahterdatud tsirkuse alla. See on aga meelelahutusvorm, millega seoses meenub minule küll vaid üks jubedamaid päevi lapsepõlvest, kus kõigepealt nägin, kuidas üks mees mootorrattaga metallpuuris tiirutas, nii et telk sai hingematvat vingugaasi ja kõrvulukustavat müra täis, ning seejärel piinati loomi. No ja siis veel muidugi klounid! Nad pole mitte kunagi naljakad (pigem hirmsad) ning kogu see kontseptsioon (loll nägu, roosa parukas, suur kostüüm) on mulle alati arusaamatuks jäänud. Seega, kui lubati post-tsirkust, siis läksin kohe aegsasti kohale. Ja ei pidanud pettuma, otse vastupidi – avastasin end ülejäänud publikuga kooris ahhetamas, vaimustuses käsi kokku löömas ning sinna sekka tundsin, kuidas kurgus kipitab (tsirkuses!).

 

Alasti naine tuleb lavale. Suundub üsna mehelikul sammul pesukorvi juurde. Nuusutab üht ja teist paari ning tõmbab lõpuks ühed püksikud jalga. Asetab pähe ka loori. Keegi viskab riisi (ikka nii, et on visatud) ning siis tuuakse lavale tolmuimeja, et naine kogu selle läbu ära saaks koristada.

 

“smaller-poorer-cheaper” koosnebki kolmest monoloogist. Esimeses on vaataja ees naine, kes kõigi oma stereotüübikohaste ootustega hakkama püüab saada. Muidugi vana ja leierdatud teema, kuid vähemalt mina pole seda akrobaatiliste numbrite vormis jutustatuna varem näinud (muide, see, kuidas ta viskas tagurpidi saltosid nii, et maandus justkui pea peale, murdmata sealjuures kaela, paneb mind siiani võpatama). Acrobat ühendabki osavalt trikid ja lood nii, et vaataja ees on ikka seesama tsirkus, kus iga õnnestumise peale aplodeeritakse (kõige klouni- ja trikilikum oligi viimane etteaste, millel pikemalt ei peatu), kuid samas väga intiimne pihtimus (vaatamata suurele tsirkusetelgile, kuhu mahtus sadu inimesi).

Lavale tuleb rõõmus-rõõmus mees. Palja ülakehaga, aga jalas on püksid ja veel midagi. Entusiastliku muusika taktis end liigutades võtab pealmistest pükstest kollase räti, topib selle oma vasemasse peopessa, siis hops!, ja publiku poole vaatavad kaks tühja peopesa. Ta võtab püksid jalast (tegelikult oli see hoopis särk) ja leiab järgmistest pükstest taas kollase räti. Taas hops!, ja tühjad pihud. Ja nii edasi, kuni ühtki paari pükse pole enam jalast võtta. On see lõpp? Sugugi mitte! Ikka sama rõõmsalt võtab ta tagumikust järgmise räti, kuid sel korral on see punane. Naeratus mehe näolt kaob, kui tagaseinale ilmub kiri: “blood up my cocking ass”.

 

Jällegi, kellegi HIV-staatus pole uus teema, kuid kui mees lõpuks end mööda sõna otseses mõttes verd pritsivat köit aina üles lae alla kerib, et kukkuda ikka ja jälle alla, mõne sentimeetri kaugusele maast, siis on see kujund kogu oma paljususele vaatamata mõjuv ning mõtlemapanev, seda enam, et tsirkuselt seda justkui ei ootaks.

 

 

Kolmas ristumine: vabadus ja ettekirjutus

Nagu ehk eelnevast isegi juba järeldub, oli festivali programmis koomikal ja naljal päris suur tähtsus, kuid pea kõigis lavastustes kasutati koomika sõna otseses mõttes ära selle kaudu pahaaimamatule vaatajale hinge pugemiseks. Mis seal salata, eespool nimetatud olid komöödiad minu maitse järgi ja ehk selles peitubki festivali edu saladus, ikka mainstream-publiku seas. Nägin põhiprogrammi lavastustest kolmandikku, neid kõige reklaamitumaid, ja seega julgen selliseid järeldusi ka teha. Muidugi, mitte iga teater ei püüdnud kogu aeg maailma päästa, oli ka lihtsalt väga häid meelelahutuslikke etendusi. Nagu näiteks Club Fiski “Forestillinger”.

 

Lavale tuleb kaks noort naist, üks pikk, teine lühike. “Tere. Me seletame nüüd, mis siin juhtuma hakkab,” ütleb esimene. “Me töötame konkreetse ülesandega: võtame mingi kehaosa ja nihutame ta siis tsentrist välja,” lisab teine, kirjutades pabertahvlile suurelt BODY, tõmmates sellele kasti ümber ning nooled sealt välja näitama. “Mina,” võtab esimene sõnajärje üle, jooksvalt markeriga öeldut illustreerides, “alustan siit, siis liigun väikese kaarega siit tagant läbi siia, kus ma teen väikese peatuse, ning jätkan lamenurkse diagonaaliga lava tahaossa ja lõpetan siin.” “Mina,” ütleb teine markerit haarates, “alustan siit, liigun veidi eeslava poole, siis diagonaalis paremale taha ja sealt lameda diagonaaliga vasemale taha ning lõpetan seal.” “Tänan tähelepanu eest!”

 

Ja nii kolm korda: kõigepealt dressides noorte tantsijatena, siis pornounelmatest pärit lateksteenijanna ja -medõena, piitsad käes, ning lõpetuseks ülisuurtes jänese- ja karukostüümides. Ja iga korra ette täpselt sama jutt ning iga kord täpselt ette joonistatud teed pidi liikudes. 20 minutit naeru garanteeritud. Suur kunst? Vaevalt. Geniaalne meelelahutus? Kindlasti.

Kokkuvõtteks. Mulle tundub, et järgmist aastat tasub oodata, sest tegemist on festivaliga, mis muutub ilmselgelt iga aastaga läbimõeldumaks ja olulisemaks, meelitades nii ligi üha suuremaid nimesid, kuid jäädes truuks oma teemapüstitusele “theatre & crossover”, mis laseb läbi elada nii mõnegi põneva esmakohtumise.