Äratabamise käestlastud hetk

Jaanus Kulli

Miks meid äratundmine alati alles siis tabab, kui on juba hilja?  

“Võikõllane üü”: Roosa – Helle Kuningas, Gerhard – Indrek Taalma, Leontiine – Carmen Mikiver. ANTS LIIGUS

 

Jaan Kruusvall, “Võikõllane üü”. Elupilte kahes vaatuses. Lavastaja Enn Keerd, kunstnik Silver Vahtre, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Renate Valme (külalisena).

Mängivad Indrek Taalmaa, Carmen Mikiver, Lauri Kink, Helle Kuningas, Lii Tedre. Esietendus 14. X  Endla küünis.  

 

Jaan Kruusvalli “Võikõllane üü” on kirjutatud 1985. aastal ning ühtpidi justkui selgelt ja olustikuliselt kinni tollases ajas, kui kolhoos lüpsis inimest ja inimene kolhoosi (kõik, mida andis kõrvale tõsta või ära virutada, seda teed ka läks), kui maainimese pidetuse tunne (et kellele ma siis ikka rügan) keeras peresuhted kraavi ja otsima lohutust pudelist. See kõik on Kruusvalli näidendis olemas. Ent, oma inimlike karakterite, tegelastevaheliste suhete ning argipäevaga asetub see mööndusteta ka tänasesse päeva. Kolhoosid on küll kadunud ning Brežnevi pilti keskuse kontoris asendab Ilvese oma ühistu direktori kabineti seinal, aga maaelu sisu on ju endine.

Ning just seda ajastuvälist, ennekõike inimsuhteid on Kruusvalli näidendis püüdnud otsida ka Enn Keerd. Siin-seal on kõlanud õigustatud küsimus, et miks “Võikõllane üü” on pidanud oma aega nii kaua ootama? Miks teda varem pole lavale toodud? Selge see, et “Võkõllane üü” ei kannata välja võrdlust Mikk Mikiveri lavastuses ja õige ajastatusega eesti teatrilukku kirjutatud panoraamsete ning ajaloo sõlmpunke puudutavate “Pilvede värvide” ja “Vaikuse vallamajaga”. Kuigi kõnealusel dramaturgial pole eelmainitute üldistusastet ja mastaapsust, hämaraks jäävad mõned süžeeliinid ning näidendil pole ka selget ja tugevat lõppu, on Kruusvalli tegelased siingi luust ja lihast, omamoodi igaüks kiiksuga ja samas lakooniliselt välja joonistatud karakteritega. Lisaks on kõigi kolme peategelase elusaatuses miskit, mis kõiki eestlasi lähiminevikus vähem või rohkem puudutanud.

Küüditatud Gerhard (Indrek Taalma), kes tagasi tulles leiab eest vaid kodu paljakspõlenud seinad. Leontiine, elu ja meeste pärast kibestunud lesk, kelle hoolitseda peaaegu et voodihaige ema Roosa (Helle Kuningas) ja ainus laps Uudu (Lauri Kink), kes omakorda Leontiine pimeda armastuse alatult ära kasutab. 

Lavastust vaadates turgatas korraga pähe, et Gerhard  on justkui äraspidine Nipernaadi. Käib talust tallu ja otsib samuti oma õnne nagu Nipernaadi, ent kedagi unistama panna ja unest äratada – seda pole Gerhardile antud. Selleks seisab ta liialt tugevalt kahe jalaga maa peal. Nii ei kerki kas või hetkekski tema jalad maast, et palgivirnast või katkisest aiaväravast kaugemale vaadata. Aga polekski vaja kaugemale kui vaid Leontiine silmadesse. Leontiinel ei pruugiks muud kui heita korraks ümbert kookon, millesse ta pugenud, ja jalast sõnniku järele lõhnavad kummikud. Leontiine ja Gerhard on kui silmaklappidega ratsahobused, kelle elu vaid kindlat ja sissejoostud rada mööda lõpu poole veereb. Vaid üks samm kõrvale, vaid üks puudutus, et Leontiinest ja Gerhardist oleks saanud mees ja naine. Aga ei, üks rassib nagu vana Andres tööd teha ja teine pritsib selle peale vastu vaid külma sappi. Kuid küllap on selle pealtnäha materialistliku ja ratsionaalse kooselu taga ka mingi nähtamatu niidistik, mis siiski endist rännumeest Gerhardit siit enam lahti ei lase. Leontiine ükskõiksusele ja külmusele ning Uudu alatustele vaatamata ei hoia talus kinni meest mitte parandamist nõudev aiavärav või lehmalaut või reha, aga just pea alati torisev Leontiine. Selle kinnituseks on kas või lavastuse üks väheseid tundehetki, kui Gerhard õpetab Uudule Hendrik Adamsoni luuletust “Võikõllane üü”, mis andnud pealkirja ka näitemängule ning kui meeste luuletuselugemisega liitub ka Leontiine. See on hetk, kus võib aduda, kui valusalt on elu talle jala peale astunud ning et kõik miskitpidi omavahel seotud on.

Sel hooajal Tartust Pärnusse kolinud Indrek Taalma teeb otsekohe rolli, mis jääb meelde. Küsimus pole isegi sedavõrd suures õnnestumises (lihtsalt väga korralik osatäitmine), kuivõrd selles, et Taalma Gerhard on sootuks erinev nendest macho’likest tüüpidest ja kantpeadest, keda tal on tulnud palju mängida.

Gerhard on tööloom. Täna öeldakse sellise rabaja kohta, et töönarkomaan. Vaevalt jõuab ta uues peatuspaigas koti maha poetada, kui pingi kaenlasse haarab ja seda parandama kukub. Eriti esimeses vaatuses tatsab Gerhard mööda lava ringi, viibutab aina vasarat ja koksib ettejuhtuvaid palgiotsi. Teater on oma põhiolemuselt tinglik. Tinglikkus on teatri suurimaid võimalusi ja vabadusi. Kruusvalli näidendi puhul saab rääkida lausa avatud tinglikkusest, sest Gerhard vaid markeerib töötegemist. Kops! ja aiavärav on parandatud, kõps! ja majale kerkib katus. Ainult et see tinglikkus keset taluhooneid markeerivad püstkodasid (kunstnik Silver Vahtre) ei taha hästi töötada, sest haamer on nii ehe ja Gerhard keset tinglikku taluõue on nii ehe. Tundub, et ega Taalma ka ise tea, mis ta selle haamriga täpselt tegema peab, kust kopsida… ja et üleüldse on tal selle töö markeerimise pärast natuke piinlik.

Kleenuke, pearäti ja kummikutega Carmen Mikiveri  Leontiine on karm ja piiratud silmaringiga naisterahvas. Ta vist ju ka ise tunnistab, et on käinud koolis vaid mõned klassid. Elukool on aga andnud valusa õppetunni. Vaid karjalauda ja kodu (“millal ma viimati linna sain?”) vahel kurseeriv elu on teinud oma töö. Selles mõttes kummaline, et Kruusvall pole püüdnuki teda miskitpidi muuta või murda, kui Leontiine tallu (aga mitte ellu) asub elama justkui taeva kingitus Gerhard.  Selline heasüdamlik, kuldsete kätega mees, kes ei suitseta ega joo, rabataks isegi linnas esimese nurga taga lõa otsa. Aga Leontiinel oleks justkui ükspuha, kas mees on majas või mitte.

Ei aita ka Leontiine ema Roosa ärgitamisest, kes erinevalt tütrest haistab kohe, millise mehega tegemist.

Leontiine viie klassi haridusega ja joodikust poeg Uudu on see tegelane,  kes toob näidendisse ja lavastusest lähtuvalt siis ennekõike lavale mažoorseid noote. Purjus tegelast mängida ja sellise tegelasega publikut naerutada on alati noa tera peal kõndimine ja libe tee. Lauri Kingi lakku täis Uudu on just selline harimata maapoiss, kelle taaruv kuju ja paar repliiki esimesel hetkel isegi suu kõveraks kisub, kuid kellest seejärel üpris kiiresti vabaneda tahaks. Selles mõttes on tema imetabane ümbersünd näidendi finaalis kuidagi kunstlik ja kistud. Pätt ja joodikust Uudu, kes Gerhardit äsja peksnud ja mõnitanud, saab korraga nägijaks ning läheb metsa elama, et alustada seal hoopis uut ja paremat elu.  

Samavõrd dramaturgiliselt abituks jääb Lii Tedre Matilde episoodiline ilmumine. Kas siis tõesti suudab aastakümnete tagant minevikust kui ilmutus Gerhardi ette astunud endine abikaasa ühe hetkega Leontiine äratundmiseni viia, mida mees talle tegelikult tähendab? Võib-olla. Või on see siiski rohkem omandiinstinkt, harjumus ja  hirm üksinduse ees, mis Leontiine korraga üles äratab ja ta mehest küüntega kinni haarab.  

Lõpupildis, kus Gerhard kui nurka surutud hiir küpsist nagistab, ja Leontiine, suunurgas kerge muie, tema kõrval istub, paistab tunneli lõpus siiski ka nõrk kuma. Kuid miks alles nüüd, kui Gerhard on sant ja mõlema elu on tegelikult käte vahelt pudenenud? Miks meid äratundmine alati alles siis tabab, kui on juba hilja?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht