Reipad orvud, maheanarhistid ja mootorsaag

Pille-Riin Purje

Rünno Saaremäe – Üllar Saaremäe “Käpipuu vennaskond” teatris ja raamatus.  

“Käpipuu vennaskonna” värvikas tüüpide galerii.

Käpipuu – Anneli Rahkema, Veerev Munamees – Liisa Aibel.

“Käpipuu vennaskond”. Esietendus Rakvere teatris 13. IV. Lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Vadim Fomitšev, helikujundajad Tarmo Linnas ja Peeter Volkonski. Osades Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Liisa Aibel, Ülle Lichtfeldt, Margus Stalte, Marii Ingriin Saaremäe või  Anne-Marie Suomalainen, Erik Ruus, Peeter Jakobi, Dajan Ahmet.

Üllar Saaremäe, Rünno Saaremäe, Käpipuu vennaskond. Kujundaja Dan Mikkin, illustreerinud Vadim Fomitšev. Tänapäev, 2006. 214 lk.

 

Hiljuti arvas üks kriitik lasteteatrit vaagides, et lapsed ise ju lastenäidendeid ei kirjuta. See on tõsi ja ei ole ka. Lastele kirjutaja kuulatab ja usaldab last oma hinges. Mõnikord saab lasteraamatu või -näidendi idee alguse lapselt endalt.

Salapärasest Käpipuust kõneles Üllar Saaremäe õhinal juba viis aastat tagasi, sest tema väike tütar oli toda puud ilmsi kohanud. Siis mahtus Käpipuu kolme lausesse, nüüd on ta peategelane nii teatrilaval kui raamatukaante vahel, autorid vennad Üllar ja Rünno Saaremäe. Ja nagu pajatab raamatu eessõna, on teisedki vennaskonna liikmed pärit eri eas inimeste lapsepõlve fantaasiametsast.

“Käpipuu vennaskonna” põhiväärtus ongi originaalne tüüpide galerii, kellele värvika välimuse andnud kunstnik Vadim Fomitšev. Vennaskonna asutavad ravijavõimetega Käpipuu (Anneli Rahkema, uuel hooajal ka Marin Mägi) ja ta väike õde, istik Käpik (keda armsalt mängib idee autor Marii Ingriin Saaremäe), universaalprofessor Habepea (Peeter Rästas) ja sinirebuline Veerev Munamees (Liisa Aibel), maheanarhist röövel Rull (Margus Stalte) ja üksikhing Külmking (Ülle Lichtfeldt). Pahade leeriks ohmuvõitu metsavaraste kolmik. Raamatusse, mis näidendi edasiarendus proosas, mahub tegelasi rohkem. Ka sisaldab proosatekst huvitavaid õpetlikke tõiku loodusest. Käpipuu raamat on kui ühe hooga kirja pandud, ladus, vaimukas ja vilgas. Sõnakoomika pääseb lugedes paremini mõjule, lavastuse kirev välisjoonis ei anna alati mahti tekstinalju kuulata. Aga keeleline huumor on teoses väga oluline, eriti vastupandamatu Veereva Munamehe umbisikuline käskiv kõneviis (“Mindagu minu juurde, joodagu teed ja oldagu rõõmsad!”), milleks, muide, snitti võetud Mati Undi suhtlemisstiilist.

Üllar Saaremäe lastelavastus jääb tavapärasemaks kui algmaterjal. Ehkki tegevuspaigaks mets ja sõnumiks loodushoid, ei täida lava tasakaal ja rahu, hoopis rõõmus rahmeldamine vahva muusika rütmis. (Puht-Saaremäelik “punk-krutski” on Habepea loitsimislaul.) “Käpipuu” kompositsioon sobib romaanile rohkem kui draamale, mitu seiklust segiläbi veavad loo harali. Lavastuse kärsituse võib mõelda taotluseks. Reipa huumori alla peidetakse hell läbiv teema: enamus tegelasi on orvud või lahkuläinud peredest. Veereva Munamehe isa “klopiti vahule”, Käpipuu vanemad raiuti maha, Külmking kasvas lastekodus… Seega on tegelased katkise saatusega iseseisvad lapsed. Sõbralikud ja elurõõmsad, valvsad ja haavatavad, vajavad nad üle kõige ühtekuuluvustunnet. See motiiv, kuis me kõik oleme omavahel seotud, kõlab röövel Rulli monoloogis seeneniidistikust. Iseasi, kas keevalises lavametsas tõsisem tekst pärale jõuab.

Vadim Fomitševi lavakujundus pole sama põnev kui tegelaste välisilme: lavapilt on küll ilus värviline, aga oma tinglikkuses ka kohmakas. Tõsine puudus on tähtsa tegelase, vana Kännu-Stjopa lahendus pelgalt fotona lamesirmil. Kui koloriitne kännulahmakas ei ole päris, kaob ehe suhtlemine, misanstseenid vajuvad longu.

“Käpipuu” tegelaste hingeseisundit iseloomustab kujund “mets mootorsae ootuses”. Lavastuses manab Käpipuu esile ähvardavalt vinguva mootorsae – surmaheli ajab metsa paanikasse, puud tuleb maha rahustada. Eks see olegi me pidetu, loomulikust loodusest kaugenenud maailm, kus meid iga päev “maha raiutakse” või “vahule  klopitakse”, kus igatseme hingerahu ja kasvuruumi.

Näitlejad mängivad lustiga. Loodetavasti ei kao mänguhasardis hapram osavõtlikkus rollide suhtes. Kõige täpsemad, ausalt lastepärased olid kevadhooajal Liisa Aibel ja Margus Stalte, salapära väljendas Anneli Rahkema Käpipuu-naeratus. Vahvad karakterid loovad ka Ülle Lichtfeldt ja Peeter Rästas, ent mõlemad peaksid hoolega jälgima rollide isikupärast siserütmi, siin-seal tekib oht sõnadest-mõtteist üle sõita. Õpetlik oli näha etendust, kus Habepead mängis autor-lavastaja Üllar Saaremäe. Laval viibis järsku osatäitja, kes veatult valdas näidendi struktuuri, täpselt vahendas lingvistilisi mänge ja improviseeris lisa, partnerid ja publik haakusid rõõmuga. Too erandlik mängukord näitas halastamatult kätte nn reaetenduste vajakajäämised, sündmustest üleludistamised, tühirabelemised.

“Käpipuu vennaskonna” ilmumine kaduva teatrilavastuse ja jääva raamatuna on tore nähtus. Lühikese ajaga juba teine seda laadi asi, ilmus ju äsja Aarne Mäe ja Aare Toikka raamat “Ruudi” koos mängufilmiga, mõlemal teosel oma iseväärtus, ent ka koosmõju.

Vennad Saaremäed lõpetavad raamatu Käpipuu lootusrikka lausega: “Ega sellega meie seiklused ometi lõpe…” Oldagu loovas pinges ja kirjutatagu lisa!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming