Reis Pranglile, reis ajalukku

Ajaloole osutamine on nüüdisaegse raamistikuga „Eestiranna“ lavastuse kandvamaid külgi ja tänuväärselt tuuakse välja ka kohalik eluviis.

EVA-LIISA LINDER

„Eestirand. Lootuse kursil“, autor Piret Saul-Gorodilov, lavastaja Eva Kalbus, kunstnik Riin Maide, helilooja Silver Sepp. Mängivad Egon Nuter, Külli Reinumägi, Hanna-Ly Aavik, Ingrid Noodla, Mattias Nurga, Miika Pihlak ja Reemus Tõniste. Esietendus 20. VII Prangli sadamakuuris.

Samal ajal kui Viinistul kütab kirgi Pätsi-lavastus ja Tapa raudteejaamas ärkavad ellu 1940. aastad, on Prangli poolprofessionaalne suveteater võtnud ette saare tähtsündmuse: 1941. aastal toimus seal Eesti ajaloo suurim merepäästeoperatsioon. Kuumal suvel tegeleb Prangli teater ajaloo külmavärinatega.

Lavastuse aluseks on sündmused, mis kulmineerusid Teise maailmasõja ajal 77 aastat tagasi. Paar nädalat enne Leningradi blokaadi kohtusid 24. augustil Soome lahel eestlased, sakslased, venelased ja soomlased. Sakslaste eest taganevad Nõukogude väed olid haaranud oma konvoi koosseisu Eesti kunagise suurima kala- ja kaubalaeva Eestirand, mis pidi viima Kroonlinna koos Nõukogude sõduritega üle kolme tuhande sundmobiliseeritud eesti mehe.

Laeva pommitas Saksa lennuk. Poolsada meest hukkus plahvatuses, sajad hüppasid merre. Kolm tundi hiljem lendas laeva kohale haakristimärgiga Soome lennuk, mille piloot sihtis pommid laevast mööda ja näitas teed Prangli randa. Nõukogude poliitjuht käskis jätkata sõitu Venemaa poole, kuid eesti kapten keeldus. Ta juhtis lekkiva laeva Prangli lähistele, kus sõitis 300 meetri kaugusel rannast madalikule. Kohalike abiga päästeti laevalt umbkaudu 2700 meest, nende seas dirigent Neeme Järvi ja ajaloolase Mati Õuna isa. Hiljem võtsid eestlased Pranglil võimu enda kätte ja heiskasid kõrge männi tippu Eesti Vabariigi lipu.

Nii dramaatilist, isegi teatraalset ajalugu on raske üle mängida. Seda saab ette mängida ja välja mängida. Need sündmused väärivad korralikku uurimist. Seda enam et siit saab tuge eestlaste ohvrimentaliteedi asemel kangelas- ja kangekaelsusmentaliteet. Ajaloole osutamine on ka nüüdisaegse raamistikuga „Eestiranna“ lavastuse kandvamaid külgi. Teiseks toob lavastus tänuväärselt välja Prangli eluolu. Tänapäeva teatrile kohaselt tõuseb tekstist olulisemaks kontekst.

Saja püsielanikuga Prangli saare suveteatri eesmärk ei ole mitte ainult tähistada riigi aastapäeva, vaid panustada ka mereriigi kuvandisse ja ranna­rahva kultuuri hoidmisse. Juba neli aastat on Pranglil tehtud suvelavastusi, kokku ligi 1800 vaatajale. Seekordne lavastus on toonud väikesaarele veelgi elevust, sest juubeliaastaks oli tellitud aja- ja kohalooline näidend. Auhinnatud näitekirjaniku Piret Saul-Gorodilovi draamat „Mereplekid“ mängiti sealsamas menukalt paar aastat tagasi.

„Eestiranna“ puhul raamistab ajaloosündmusi metateatraalne võte: noored teatrihuvilised korraldavad Pranglil draamalaagri, et leida ainest uueks lavastuseks. Noorterühmast joonistuvad välja tuttavad tüpaažid: tragi tüdruk Kaisa (Hanna-Ly Aavik), enesekindel elumees Sten (Miika Pihlak), närvis nohik Marko (Reemus Tõniste), püüdlik poiss Reimo (Mattias Nurga) ja tarmukas tots Jaanika (Ingrid Noodla). Nutimaailma seltskonda tasakaalustavad elukogenud kohalikud: sõbralik lesk Vilma (Külli Reinumägi) ja vana kalamees Jakob (Egon Nuter).

Noori mängivad Tallinna 32. keskkooli endised ja praegused teatriõpilased, kes on õppinud „Eestiranna“ lavastaja Eva Kalbuse käe all. Nii peidab lavastus teatripedagoogilist sala­missiooni õppetükina ja võiks kanda pealkirja „Täna mängime Eestiranna päästmislugu“.

Kui algul on noored tegelased skeptilised – kuidas leida Prangli saarel piraadiloo masti põnevuslugu? –, siis pärast vana päeviku avastamist hakkavad ajalugu ette mängima. Lõpuminutiteks jagunevad kaardid vastupidi: sarkastilisest elu­mehest saab siiras ajaloohuviline.

Sadamakuuri väikeselt lavalt liiguvad tegelased kiiresti 1941. aasta sündmustesse ja tagasi tänu napile ja paindlikule kujundusele (kunstnik EKA üliõpilane Riin Maide). Lauast saab sadamat tähistav kast. Eestiaegne kübar pähe – ja tüdruk saadab noormeest laevale. Loetakse päevikukatkeid ja mängitakse sõjasündmusi. Jutustatakse, kuidas 24. augustil hakkas konvoi liikuma. Pommitabamusel sai poolsada meest paugupealt surma. Meri oli veripunane. Soomlaste ülelennul kahtlustati saksa saatanaid. Selgus, et hoopis soome ingel näitab teed.

Kui draamaringi noorte puhul on tunda distantseeritud suhet ajalooga, siis Nuteri ja Reinumäe tegelased ongi otsekui rannakülast pärit. Nuteri merekäre hääl kannab randlase stoilist elutunnetust. Saar kaitseb ja päästab. Prangli on päästesaar. Vilma õhkab mitut puhku: „Siin saarel oled nagu vanajumala selja taga.“ Saareelanike elukogemuse esilemanamisest kujuneb lavastuse tugevamaid külgi. Mõtlused üldistavad eestlase ürgset meditatiivset meelelaadi, mida toetab Silver Sepa mererahulik muusika. Samal ajal tormavad lained sadamakuuri seina taga ja tuletavad meelde, et avamerel on alati külm. Ajaloo tuulte käes.

Nii toob lavastus kokku kolm ajalookäsitust. Sündmused annavad ainest kangelaslooks. Noored otsivad põnevuslugu, aga saarerahvale on tegu päästetööga selle kogu proosalisuses: ulualuse pakkumine, toitmine, laipade matmine, hiljem krussis närvidega meeste joomahimu. Ka lavastus lainetab temaatiliselt tänapäeva ja ajaloo, dramaturgiliselt noorte slängi ja vanade elufilosoofia, mängutehnilise professionaalsuse ja harrastuslikkuse vahel. Kuid hoolimata eri tasanditest kannab allhoovusi õhin ja asjaarmastuse jõud.

Nii nagu traagiliste ajaloosündmuste taustal hakkab mängima väiksemgi romantiline vihje, jääb lavastuse lõppu kandma lootus. Saareinimesed Vilma ja Jakob vaatavad teineteisele vallatult otsa. Sama seis on väikesaartega: kuni on armastust, on elu.