Repliik. Silmitsi tundmatu ohtliku loomaga

Mari Bassovskaja

Mudaseks trambitud rada viib must-kollase kilelindi juhatusel publiku etenduspaika. Mitte nii, nagu saab tavaliselt taluhoovi, et suurelt teelt sada meetrit ja kohal, käänakute läbimiseks tuleb varuda hoopis kilomeetri jagu pikka meelt. Kannatus võiks lollitamise peale katkeda, aga ei katke – ja mis muud võimalust siis ongi!? Murda reegleid eirates otse läbi padriku kohe siitsamast kostvate häälte suunas? Nii kaoks viimnegi lootus näha metslooma, kelle eest väljapandud liiklusmärgid pikaks kujunenud tee ääres hoiatavad – vaba ja metsik loom inimestele end ju nii naljalt ei ilmuta. Nii nagu ka anima, mida inimese eest varjavad maskina tema enda sotsiaalsed rollid ja segavad tal saamast tõeliseks. Vaino Vahingu Spiel’ist on saanud müüt, millele ei leia ühest ja ammendavat selgitust. On ainult tema kaasaegsete mälestuste põhjal kujunenud oletused. Kasu, mida mäng võib anda, on igaühele ihaldusväärne. Inimene võib mängides jõuda tuumani, iseenda põhiolemuseni, misläbi muutub ta elu sügavamõtteliselt teadvustatuks. Kui inimene on kunstnik, siis aitab iseendani jõudmine tal saada kontakti kollektiivse alateadvusega, mis omakorda laseb tal luua midagi tõelist. Vajadus jõuda sisuni viib psühhiaater Johannese tundmuseni, et ürgses ja asustamata kohas võib kõige paremini vabaneda ahistavatest maskidest. Kamp kirjanikke ja näitlejaid järgneb talle, lootes saada tõeliseks. On imetlusväärne, kui hästi ja kui teostatavalt kõlab psühhoanalüüs abivahendina. Niisamuti tekitab imestust, kuidas küll saab see praktikas toimida. Kuidas kõike korraldada ja saada peidetut välja mängima?

Johannesest saab mängujuht ja teiste käivitaja. Ühtki võrdväärset vastumängijat talle ei leidu ja nii on ta ise endale partneriks. Kõik muu teiseneb olnud aegade hüplikuks ja pealtvaatajale naeru pakkuvaks virvarriks, mis tõukab Johannest lärmakalt ja vankumatu kiirtempoga lõppmänguni. Teiste mängijate äratuntavad prototüübid jäävad meeleolu edasi andvaks unenäoliseks täidiseks. Nende tähenduseks on terrori jõuga demonstreeritud loogikanihe, mille keskel pole aega mõtelda, filosofeerimisest rääkimata – rahu ei ole hetkekski.

Johannes mängib Vahingut ja Vadi toimib omal ajal raadiosaates Vahingult saadud vastuste järgi: „Mina olen ikka sellel seisukohal, et patograafiat ei tule häbeneda ja patograafia peaks olema lubatud. Kunstniku kohta eriti, kui ta on juba surnud ja miks siis mitte. … Kui tahetakse, siis miks mitte, kui ta on seotud ka loomeprotsessiga. … Nii et selles mõttes loomingupsühholoogiliselt on minu meelest patograafia õigustatud”.

Üllar Saaremäe hajameelne kärsitus väljendab Johannese heidetust: ta võttis riski mängida Vaino Vahingut, ent see ebaõnnestus. Ta vajub maski raskuse all kokku. Või on see trierilik loodus, mis iseendaks saamise asemel laseb ohtlikul ürgelukal välja murda ja muudab Johannese puruks pekstud persona’ga vaimuhaigeks.

Ja kus sa siis enam oma metslooma püüad või veel vähem enda kasuks tööle paned. Veel kiire pilk hoiatusmärgile ja minema koos oma maskiga, sest nii on kindlasti turvalisem olemas olla. Tühja sest tõelisusest!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming