Revolutsioon elutoas ehk Poska tänava Poska

Maris Johannes

Kuna sündmused on mastaapsed ja maja ise väike, pole publikut palju, igal etendusel veidi üle 30 pealtvaataja.          Vana Baskini teatri „Jaan Poska saaga”, autor Loone Ots, lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Tiiu-Ann Pello. Mängivad Andres Lepik, Liina Tennosaar, Raivo E. Tamm, Andres Raag, Jüri Aarma, Kaia Skoblov, Egon Nuter, Janek Sarapson. Esietendus 28. II Jaan Poska majas.          On üks ilus maja, kus vahakuju nurgas ja memoriaalnurgake tagakambris. Majas on kena mööbel ja lihvitud parkett. See on Tallinna linnavõimu esindushoone Kadriorus. Seekord oodatakse  sinna inimesi teatripiletiga. Enne seda on lubatud majja frakkide ja püssidega näitlejad, et mängida XX sajandi alguse eestluse lätteid, sõjaseisukorda, Estonia teatri avamist, võitlusi Uuel turul, Patarei vanglat ja Tartu rahu – teisisõnu Eesti Vabariigi sündi. See kõik peab ära mahtuma ühte tuppa. Kuna sündmused on mastaapsed ja maja ise väike, pole publikut palju, igal etendusel veidi üle 30 pealtvaataja. Läheksid nagu salasekti koosolekule! Aga teiselt  poolt on näitlejaga silmitsi olemine publikule pühapäev!     

Dokumentaalsusele tendeeriv näitemäng tekitab ootust ja kõhedust. Õilis küsimus huulil  (kuidas nad meie suuri surnuid seekord kamandavad?) ja kollase uudishimu magus maik suus (kuidas nad elasid ja olid, armastasid ja kaklesid?) – andke meile verd, pisaraid ja äratundmisrõõmu. Inimlike nõrkuste kõrval on dokumentaalmaterjalis varjul ka ajalootund. Tuleb pähe uitmõte, et Päts ja Tõnisson on nii vägevad sümbolid, et eestlased ise ei mõista neist jutustada, peame lugema sõprade soomlaste monograafiaid. Seevastu Jaan Poskal on ka Eestis  eestkõnelejaid. Küllo Arjakas on kokku pannud 500-leheküljelise Poska raamatu ja arvab Loone Otsa näitemängus üht-teist ära tundvat ka oma kogumiku materjalidest. Mina lasen ennast ainult lavastusest mõjutada ja võtan kõike, mida näen, puhta kullana, sest teater ei ole ajalooteadus. Seda enam, et ajalooteadus ise on osutunud minu põlvkonnale pahatihti teatriks.   

Andres Lepik Poskana teeb elusa osa, väike mees mängib suurejoonelist mängu. Näitleja välimus on kenasti ära tuunitud, tehtud Jaan Poska nägu. Ta on väga liikuv, kõneleb kiiresti, tekitab tunde, et ideid on peas rohkem, kui neid välja suudab pritsida. Poska jookseb ja lendab – tema tormamine on unisoonis lavastuse tempoga. Kogu aeg on jube kiire, nagu jääksime rongist maha. Kas on see ääremaa inimese soov modernse metropoliga sammu pidada? Või hingab kuklas ohutunne: kui ei sebi, siis sebitakse sind ennast isiksusena, rahvusena olematusse! Tempovalik on lavastaja Ain Mäeotsa tehtud ja lavastuse võti. Näidendi tegelaste reas on Jaan Poska kõrval tema naine, keda mängib Liina Tennosaar oma sihvakuses. Esialgu veidi koomiline kaaslane Poskale, aga kui läheb mänguks, pole  jälgegi groteskist, kõik on aus ja suure armastuse tähe all. Veel on mängus teener Sander (Andres Raag), kes õpetab nii publikut kui ka Poskat, ning abielupaar Lenderid. Väike suts on Konstantin Pätsilt (Raivo E. Tamm). Ja siis mingid madrused. Kui istud Poska salongis ja loed kavalehelt seda nimekirja, ootad ikka perekonna lugu. Mida need madrused saavad korda saata ühes korralikus kõrgema keskklassi häärberis? Ainult midagi ära lõhkuda, … pärast pühib Sander  pürstiga killud kokku ja elu läheb edasi. Kodanlist idülli on omajagu. Maailma naba on edukas advokaadihärra, teda ümmardab abikaas. Igal sammul pistetakse midagi head põske, Aufschnitt’id ees ja taga. Poskade majas valitseb küllus, isegi kinnisvaraarendajast insener Lender, kes on kosinud endale sinisukast naise, tuleb siia pruukosti võtma. Mängitakse mõnuga. Insener Lender (Jüri Aarma) on jäik, nagu oleks joonlaua alla neelanud, tema noor  naine (Kaia Skoblov) on kena XX sajandi alguse tibuke, kellest peab kasvama koolijuht.   

Jutt käib eestlase majanduslikust tõusust: kui oled jõukas, on sul võimu juurde asja. Poskade-Lenderite tõusuhoog viib eestlased Tallinna volikokku. Millised on valijate nimekirjad, kes hakkab linnapeaks, kes ehitab maju, kes teenib raha, kes matab ennast volikogusse – see meeste jutt on mulle igav nagu koosolek.  Skeem paistab läbi, ka naljad Pätsi aadressil ei suuda sellesse elu sisse puhuda. Tuleb tunnistada, et kui loos oli piisake naiste argipäeva väikekodanlikus kastmes, mõjus see elusamalt ja võluvamalt. Ja kui Poskad endale Poska (toonasele Liiva) tänavale maja ostavad, tahaks koos nendega lapselikus õnnes elektrilüliteid klõpsutada. Lugu ärkab jälle ellu. Ja koos sellega ka 1905. aasta revolutsioon. 

Kõik „Jaan Poska saaga” revolutsioonid tehakse ära kahe madrusega ning see on teksti autori Loone Otsa ja lavastaja Ain Mäeotsa õnnelik leid. Kuidas salongis riigipööret  või mäsu markeerida? Kahest võõras keeles rääkivast robustsest tüübist on ühe peegelsaali kohta küll ja küll. Kui ühele madrusele veel frakk selga upitatakse, on see jälle hea kujund. Sobib mees nii kuberneriks kui ka Tartu rahu saadikuks (Egon Nuteri emotsionaalsed minietendused). Ja taas kord meeldetuletus: ei saa sa kunagi kindel olla, millal võõras vägi su söögitoast läbi kappab ja oma reeglid kehtestab.       

Poska ja Lenderi vanglastseen on kirjutatud naise käekirjaga: meestele pajuki saatmine,  nende kojuootamine on emotsionaalsem, vanad ise jõmistavad konjakit ja on kuidagi teisejärgulised selles revoluutsias. Poskade sõprussild Venega on mängitud laia joonega uljaks peoks. Ükski vahend pole paha ega kanna kriitikat, kui huvid mängus – seekord on mängus tallinlaste huvid. Samas, naiste jauramine kooli ja õppekeele üle on sel hetkel tüütu nagu ristpistering. On see nüüd minu oma kiiks või väsis lavastus selle koha peal ära, ei julge ühekordse  vaatamise pealt otsustada. Sellele vene-eestisaksa ristpistetunnile järgneb lahe eesti pidu – Estonia avamine. Lõbusalt lavastatud, paras annus eestlase eneseirooniat vürtsiks juurde lisatud. Aga enne seda saab Poskast uus linnapea, sest linnapea Lender ei tunne šnitti, ei oska õigesti konjakit juua, ei mõista SuurTallinna ideed! Aarma ja Lepik mängivad selle võimuvahetuse stseeni nappide vahenditega efektselt välja.   

Aga see, mis järgneb üürikesele rahuajale, on tohuvabohu – sõda ja segadus. Parim, mida võiks kogeda, on näha Poskat kui suure perekonna  pead Tallinna ja Eesti eest seismas, aga selleks ei anta aega, nii et meelde jääb üks suur tormamine. Müra, millest sõnu ja mõtet raske meenutada, väga ebateatraalne koht näidendis. Ainult üksikud emotsionaalsed repliigid on meeles, lugu jutustada ei oska (kui ei võta abivahendina appi ajalugu). 

Lavastuse lõpp on see-eest elegantne: Andres  Lepik Poskana ja Egon Nuteri mängitud frakis madrus Joffe rollis vastamisi laua taga Tartu rahu sõlmimas. Vähe sõnu, aga emotsioonidest pungil. Janek Sarapsoni madrus viskab vindi üle, Nuter tõmbab tagasi. Ja olukorda hoiab kontrolli all tema kõrgeausus Poska oma konjakipudeliga. Vaata nagu diplomaatia kooli! See on tõesti finaali vääriline stseen, kus sõnadest olulisem on pilk ja kehakeel. Kihvt lõpp! Hakkasin seda juttu kirjutama rahvusvahelisel teatripäeval taas imestades, et teater on eestlasele nii tähtis. Nagu memmed-taadid muiste jutustasid rahvalauludes kangelaslugusid, nii jutustame meie oma ajalugu. Suuline kultuur – teater – on au sees, nagu polekski me vahepeal lugema-kirjutama õppinud. Kuuldavasti on Loone Otsal terve seriaal lugusid Poska tänava majade kohta. Kui leiduks teater, rahastaja ja lavastaja, võiks lausa Poska tänava festivali maha pidada: igas majas revolutsiooni  teha või armastust jagada. Tahan uskuda, et Poska vaimule oli „Jaan Poska saaga” meeltmööda, aga miks asjamehed teatrikülastajale Poska vahakuju ei tihanud näidata, sellest ma küll aru ei saa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming