Revolutsioonikatse pullitallis

Jaak Allik

Tšiili sotsiaalpoliitiline skeem on asetatud eesti materjalile liiga kõva kriginaga. R.A.A.A.Mi „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma”, lavastaja Marco Layera (Tšiili), kunstnik Keili Retter ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mängivad Margus Prangel, Nero Urke, Marilyn Jurman, Jüri Tiidus ja Leino Rei. Esietendus 11. VII Jäneda Pulli tallis. Kui 1990. aastal lõppes Tšiilis Pinocheti diktatuur, oli tulevane lavastaja Marco Layera 12aastane. Juba vabas Tšiilis õppis ta õigusteadust, omandas ka teatrihariduse ja asutas 2008. aastal oma teatri, mis koosnevat tuntumaist Tšiili teatrikoolides hariduse saanud noortest, kelle arvates olevat teatritöös hädavajalik suur poliitiline vastutus. Selle teatriga lõi Marco Layera lavastuse „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma”, kus näidatakse mandunud ja taas diktatuuriteele kalduvast ühiskonnast metsa põgenenud teatrirühma, kus on kujunenud veendumus, et nende (1990. aastal revolutsioonilised) vanemad väsisid poolel teel ning on end rasva söönud ja omaenese oksesse lämbumas. Ennast tunnetavad nad aga põlvkonnana, „kes on ilma oma sihita ning kellega pole kunagi midagi juhtunud”. Seltskond võtab sihiks luua näitemäng, mis muudaks maailma, ent upub seda luues vaidlustesse teatriloome meetodite üle ega suuda enda hulgast isegi lavastajat valida (nendega koos metsa tulnud lavastaja on, paraku, surnud ning kogu tants käibki tegelikult ümber tema haua).

Kui 1991. aastal lõppes Eestis kommunistlik diktatuur, oli Raivo Põldmaa 29aastane ja Märt Meos 21aastane. Juba vabas Eestis sai mõlemast teatrijuht. 2012. aasta algul nägid nad Argentinas teatrifestivalil Marco Layera kõnealust tööd ning üks neist kutsus lavastuse Eestisse festivalile „Talveöö unenägu”, teine aga lavastaja kordama oma Tšiili-lavastust meie oludes. Kuigi Raivo Põldmaa ning Märt Meos vaevalt saavad väita, et nad kuuluvad põlvkonda, kelle elus poleks midagi juhtunud, nägid mehed järelikult mingeid paralleele Tšiilis ja Eestis viimase kahekümne aasta jooksul asetleidnu vahel.

Jäneda Pullitalliteatris juulis ja augustis mängitav lavastus on linnapildis äratanud tähelepanu oma anarho-radikaalse punamusta plakati ning sealt meile otsa vaatavate Che Guevara silmadega. Plakati idee autor Pablo De La Fuente Gálvez kindlasti ei teadnud, kui halvasti arvas üks Eesti revolutsiooni „isadest” Mart Laar mõned aastad tagasi inimestest, kes meil Che särke kannavad või müüvad. Semiootika on igas ühiskonnas erisugune ja originaaltekstis kõlava sõimusõna „fašist” asendamisest sõnaga „kommunist” kogu tähenduste süsteemi muutmiseks muidugi ei piisa. Sõltumata aga konkreetse Guevara konkreetsetest tegudest, tuleb tunnistada, et temast on saanud revolutsioonilistele noorusideaalidele surmapõlgavalt truuksjäämise üleilmne sümbol. Tundub, et tšiili lavastaja uuribki, kas ja kuivõrd on selline revolutsiooniline idealism võimalik ja tõsiseltvõetav.

Meile esitatav eesti variant tundub pigem paroodiana võimalusele, et teater võiks maailma muuta. Kas selline oli aga ka lavastaja algidee, selles ma pisut kahtlen. Inimkonda vapustavat lavastust luua püüdev trupp töötab Artaud’ pildi all ja Stanislavski raamatutega veheldes, kasutab proovimeetodina nii Irdi „paarisrääkimist” kui ka Hermaküla nõuet „mitte mängida, vaid olla”, laseb saali tossu, kisub ennast alasti ning proovib ka publikut tegevusse haarata. Sõnaga, demonstreerib peaaegu kogu nüüdisteatri võttestikku – ja kuigi selliselt on katsetatud juba neli aastat, välja neil ikkagi midagi ei tule. Ühe tegelase väited, et „sotsiaalne teater lakkab olemast, kui see on esteetiliselt mannetu” ning „maailma suudab muuta vaid kunstipärane” kõlavad ainuõigetena, aga just esteetilise armetuse ületamisega metsajooksnud seltskond hakkama ei saagi. Näitetrupi ummikseis võimendub veel sellegi läbi, et kui „tegelikust” maailmast saabub lõpuks sõnum kuritegeliku parempoolse klikivalitsuse asendumisest demokraatlike valimiste (mitte revolutsiooni!) teel vasakpoolsega, kes on koguni vabakutselistelegi näitlejatele andnud õiguse riiklikule toetusele ning seetõttu oleks paras aeg metsast välja tulla, siis „revolutsionäärid” ometi seda kirja ei usu, vaid „dešifreerivad” selle üleskutsena kangelasliku vastupanu jätkamiseks. „Ei ühtegi sammu tagasi, isegi mitte hoovõtmiseks!” on nende loosung.

Kontrastina sellele kuuleme 13aastase tütre läkitust oma lavastajast isale, et neiu on „välja üürinud” oma emaka, sest vaid armastus päästab maailma ja inimesi peab saama rohkem. Lavastuse lõpus kõlab aga Tõnis Mäe kirglikult kostev „on jälle aeg selg sirgu lüüa” koos Jüri Tiiduse esitatud monoloogiga „kadunud põlvkonnast” vapustavalt nüüdisaegse üleskutsena kõigega otsast peale hakata. See võiks mõjuda koguni mõne praeguse eesti noore näitetrupi tõsiselt võetava manifestina, kui me ei teaks, et selle taga on kauge külalislavastaja ja ka vähemalt pool näitlejaist pole ise sugugi „kadunud põlvkonnast”.

Keda või mida selles lavastuses siis uskuda? Sündivas segaduses pole kindlast süüdi eesti näiteseltskond, kes mängis kaasakiskuvalt ja huvitavalt, kusjuures eriline rõõm oli Leino Rei ja Jüri Tiiduse üle, kellel kokkupuude temperamentse ja nõudliku lavastajaga on aidanud välja murda nende senisest, mõneti sordiini all olnud mängulaadist. Marco Layera näol on meil nüüd kindlasti jälle üks välislavastaja rohkem, kes võib rääkida eesti näitlejakooli kõrgtasemest. Küll aga paistab, et lavastaja ei suutnud meie näitlejaid siiski (õnneks!) lõplikult uskuma panna sellesse, et emotsioone peab ehitama ilma põhjustest aru saamata, n-ö tühja koha peale, nagu ta oma intervjuus väitis.

Teha sotsiaalset teatrit ilma lõpuni mõistmata, mida õieti jaatatakse ja mida eitatakse, tundubki olevat selle lavastuse peamine häda. Just selle poolest see erinebki nii NO99 töödest kui ka Uku Uusbergi „Karjäärist” Vanemuises, millega R.A.A.A.Mi seekordsel toodangul on kõige rohkem sarnasust. Erineb nagu tudengite hoogne esimene katsetus küpsete loojate läbimõeldust. Kuivõrd on selles süüdi lõunamaise lavastaja võimalik loomupärane irratsionaalsus, seda näitab ehk tutvumine talvel kohale saabuva „tšiili originaaliga”. Tõenäosem on aga, et tšiili sotsiaalpoliitiline skeem on asetatud eesti materjalile liiga kõva kriginaga ning täpsema ja tõsisema kohaliku materjali leidmiseks (ja lavastajapoolseks mõtestamiseks) on aega ja jõudu nappinud. Selline katsetus oleks ehk vajanud ka eesti dramaturgi (milliseid nüüd ju teatrikoolis toodetakse lausa hulgakaupa), mitte vaid lootust proovi käigus ja paratamatus keeltepaabelis sündivaile kildudele.

Märt Meose riskantne otsus tuua Eestisse teistsuguse käekirja, kogemuse ja temperamendiga kõrgprofessionaalseid lavastajaid (Iraan!,Venemaa!, Tšiili!) on aga selgelt kiiduväärne ning andnud lisaks huvitavaile lavastustele ühele meie teatrile nüüdseks ka välismaise kunstilise juhi. Ootame huviga, mis saab edasi!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming