Ristikivilik rüütlimäng Pivarootsis

Meelas Karutald

Loone Ots on kultuuriloolise närvi ja eruditsiooniga kirjanik ning Ristikivi juba ammusest ajast tema lemmik. Juurika talu „Karl Ristikivi põlev lipp”, autor Loone Ots, lavastaja Raivo Trass, kunstnik Jaak Vaus ja muusikaline kujundaja Feliks Kütt. Mängivad Mait Joorits, Merilin Kirbits, Veljo Reinik, Kaarel Targo, Sulev Teppart, Terje Pennie, Kiiri Tamm, Eduard Salmistu, Pirjo Levandi, Kristjan Sarv ja Maarius Pärn. Esietendus 18. VII Hanila vallas Pivarootsi külas Juurika talus. Karl Ristikivi sajandal sünniaastal on kirjanik taaselustatud nii järjejutus kui ka näitemängus. Maalehes käib vist suvi otsa Janika Kronbergi järjejutt avastusretkest Kreekasse ja Itaaliasse kirjaniku jälgedes, Läänemaal Juurika talus mängitakse aga lavastaja Raivo Trassi käe all Loone Otsa näidendit „Karl Ristikivi põlev lipp”. Olgu hakatuseks öeldud, et mõlema žanriga on ka Ristikivil endal olnud väheke pistmist: sellitööd tegi noor Ristikivi just mitme ajalehe sabadesse ning ta on ka sõja ajal Tartus sõber Bernard Kangro pealekäimisel draamateksti proovinud – Vanemuise lavalaudadele „Kenametsa noore Mihkliga” küll jõudmata. Juurika talu on aga kohaseim paik kirjaniku enese elustamiseks: just sealt algas tulevase häitsmemehe ja pärlipüüdja tee suurde maailma ning eneses Rooma koja kodaniku äratundmine.

Esmalt tekstist, niivõrd, kuivõrd see lavalt kõlanuna meelde haakus. Loone Ots on kultuuriloolise närvi ja eruditsiooniga kirjanik ning Ristikivi juba ammusest ajast tema lemmik, nii et kokku segada kirjaniku eluloolised seigad loominguga ja serveerida seda isikupäraste kujutelmadega vürtsitatud kastmes on täiesti tema stiil. Ristikivile enesele kirjandusloolaste tuhnimine tema lapsepõlves ei meeldinud ning selles mõttes olid sõber Kangro Lundis ja Oskar Kruus Tallinnas mõlemad samal tõrjutaval pulgal, ja ka Loone Otsal olnuks siin libastuda lihtne. Kõige enam isaduse küsimuses. Kahest enam-vähem võrdse kaaluga Ristikivi isa versioonist on sedapuhku valitud üks – Tänava Juhan. Teine sama intrigeeriv versioon on Nehatu mõisnik, aga toda me näitemängus ei kohta. Kolmas võimalus olnuks panna Tänava Juhan ja Nehatu mõisnik oma isarolli pärast kemplema, eriti pärast Karla tunnustatud kirjanikuks saamist, et kumb siis saaks uhke olla poja loorberitele! Aga säärane intriig olekski juba liialdatud ülevindikeeramine, milleta Loone Ots on õnneks toime tulnud. Laenatud on teksti või motiive äratuntavalt nii „Õige mehe kojast”, „Hingede ööst”, „Mõrsjalinikust”, luulest kui mujaltki. Kõige rohkem aga ootuspäraselt „Põlevast lipust”, milles kui ajaloolise sarja esimeses romaanis juba lugejale ka võti antud. Ja mille tegelastele nüüd lavastuses leitud vasted kirjaniku lapsepõlvest.

Paarist apsakast. Kavalehel on mainitud Ristikivi arvatavasti inspireerinud lasteraamatut „Konrat puhub tornist”. Aga see on oma kujunemisloo mitut puhku läbi leierdanud Bernard Kangro varasemaid katsetusi, katkend isegi ilmunud Oskar Jooniste nime all 1932. aasta „Kirjanduskunsti jõulualbumis”, ja võis paar aastat nooremat Ristikivi mõjutada küll. Kõrvu kriipima jäi, et kui ühe stseeni tegevus öeldakse toimuvat 1927. aasta jõulude ajal, siis ei saa Ristikivi enam kuidagi olla 14aastane, nagu hetk hiljem väidetakse. Aga sellele lapsusele võiks lavastuse käigus lihtsalt punasega pähe anda.

Tulemus on Loone Otsa mõne varasema näitemängu mõrkjaid järelmaike hajutavalt balansseeritud taktitundelise peenusega: nagu korralikule kokale kohane, on kõrvale jäetud sidrunipipar ja ketšup, tšilliga pole liialdatud, kodumaistele rannaürtidele lisaks aimub järelmaitses vahemerelist basiilikut ja punet nagu lavastuse lipuvärvides sinist õitsvat lavendlitki.

Mängust ja rollidest. Mait Joorits Kaalu ehk poisikese Kaalu ehk Karl Ristikivi rollis on suurepärane, samuti Terje Pennie mängitud ema Liisu, kes oleks nagu Ristikivi ema ainsalt fotolt maha astunud, petetud ja seetõttu umbuskliku moega rannanaine, kuid erakordselt aus ning vajalikul hetkel ka särtsakas ja toimekas. Sulev Teppart Tänava Juhanina on asjalik, kuid kaksikrollis kirjanikuna tüübilt mitte nii sarnane kui Mait Joorits. Aga ehk ei peagi – on ta ju kavalehel ka Ristikivi viimase romaani „Rooma päevik” pidaja Kaspar von Schmerzburgina välja kuulutatud. Kolmas kiri proua Agnes Rohumaale teise vaatuse alguses mõjub tema esituses soliidselt.

Poisid mängivad selle rustikaalse kamba, mille keskelt esialgu tagakiusatuna kerkib liidriks tulevane, end rüütliks ja kuningas Konradiniks kujutlev kirjanik, jõuliselt lahti. Mõnes kohas läheb veidi kisaks, aga labaseks veel mitte. Pulli pulli pärast, nagu vabaõhulavadel mõnikord tavaks, selles näitemängus järelikult ei tehta. Kuigi see, et kord verekausiga, kord puskaripunsuga teisi tegelasi motiveeriv mõisavalitseja Jaanus (Kristjan Sarv) kargab vigast mõisapreilit (Pirjo Levandi), kõige enam sinnapoole kaldub. Aga just nende kahe mängitud vastavalt vargaks osutuv matsisoost tõusiklik macho ja mõisapreili (kaksikrollis Siena Katarinaga) loovad kohustusliku dramaatilise konflikti, milles praaliva pasatski ja õilsa naispühaku rollid jõuliselt kontrasteeruvad. See, et noor Kaalu ei teeni oma loorberid mitte mõisapreili ihu vallutades, vaid tema Spatzierstock’i ausalt ära rääkides, on õilis ja rüütellik tegu samavõrd, kui on Jaani sulitemp Juurika talu peremehe Kaarli (Eduard Salmistu) rahakoti pihtapanemine, mille viimane aga alatult Kaalu süüks käänab. Ilmselt pastakast välja imetud episoodid, aga küllaltki usutavad ja vajalikud eelkõige Kaalu ausa rüütliloomuse esiletoomiseks. Tandem Sarv-Salmistu tuleb sellega hästi toime.

Lisada tuleb, et lavastuses kaasa mängivad hobused on hästi kasvatatud ja hirnatasid õigetel kohtadel. Aga kõige efektsema etteaste tegi esietendusel õigel ajal üle lava lennanud pääsuparv. Kuidas Raivo Trass küll sellega hakkama sai!? Loodus ja miljöö mängivad võimsalt kaasa ning vabaõhulavast hoolimata mõjub kogu näitemäng pigem ristikivilikult kammerlikult kui suure vaatemänguna ajaloo pöördlaval, mis ju teisel plaanil etendub. Aga see teine plaan ongi looja kujutlus ning etendub pigem alateadvuses või Uue-Varbla mõisa pööningul ja on seega loo endaga sobivas sümbioosis. Kammerlikkust vabaõhulaval rõhutab, et näitlejate hääl kannab, diktsioon on ka rabelemisstseenides selge ja hakkama saadakse ilma suud vooderdava tülika mikrivärgita.

Aga peamine on see, et lippu ei põletata ning lipud ja vimplid lehvivad näitemängu võidukas finaalis romantilisele vaimule kohase uljusega Juurika talu õues ja katuselgi rüütlite tugevates kätes loojangupäikse lõõmas. Au ka kunstnik Jaak Vausile.

Teekond Juurika tallu näitemängu vaatama on nii Tallinna kui ka Pärnu poolt tulles pikk ja osalt tolmune – seega, nagu vanasti! –, aga retk tasub ennast ära. Kui mitte Rooma ega kirjaniku hauale Rootsi, siis Pivarootsi jõudmine võiks igale palverändurile Ristikivi 100. aastal jõukohane olla. Aga kirjaniku enda kodumaa mulda ümbermatmise jutu asemel võiks kohalik omavalitsus või Karl Ristikivi Selts kirjaniku ema Liisu hauda Paadrema surnuaial paremini korras hoida. Vähemalt esietenduse õhtupoolikul põles metsastunud kalmistunurgas roostes risti ees rohtunud kalmusamblas kaks küünalt. Kuid kauaks neidki.