Ristuv, põimuv ja segunev sõnateater

Luule Epner: „Eesti teater on aina mitmekesisem: seda teatrite, truppide ja tegijate poolest, samuti žanriliselt, lisandub uut ja erisugust esteetikat.”

TAMBET KAUGEMA

Luule Epneri sõnul ei saa eesti teatrit enam kirjeldada lavastajateatrina, pigem on kerkinud esile näitleja kui teatriprotsessi subjekt.

Luule Epneri sõnul ei saa eesti teatrit enam kirjeldada lavastajateatrina, pigem on kerkinud esile näitleja kui teatriprotsessi subjekt.

Peeter Langovits / Pm / Scanpix

Eestis tehakse üha rohkem ja mitmekesisemat teatrit ning vaevalt tuleb kunagi tagasi aeg, kui teatrikriitik, -teadlane või muidu -huviline sai öelda, et ta on teatriaasta jooksul vaadanud ära peaaegu kõik esietendunud uuslavastused. Inimvõimetel on lihtsalt piir: kõigi uuslavastuste äravaatamiseks ei piisa enam isegi sellest, kui igal teisel õhtul – ja niimoodi aasta ringi – teatris istuda. Seda väärtuslikumaks saavad vahendatud kogemus ja inimesed, kes oma tööülesannete tõttu ja kindlasti ka huvist vaatavad tavapärasest palju rohkem teatrit ning saavad seetõttu seda kogemust jagada. Lõppevat sõnateatriaastat nõustus iseloomustama teatriuurija ja õppejõud Luule Epner, kes kuulub praegu ka Eesti teatri aastaauhindade sõnalavastuste žürii koosseisu.

Põllumehed, põlised rikkad, oskavad täpselt öelda, kas oli hea kartuliaasta või mitte. Teatris on seda keerulisem mõõta, ent siiski. Kuidas tundub, kas lõppev teatriaasta oli hea, keskpärane või kehvapoolne?

Luule Epner: Mõistagi saan rääkida vaid teatri ja teatriaasta sellest osast, mida olen näinud. Kuna kuulun Eesti teatri aastaauhindade sõnalavastuste žüriisse, siis olen näinud peamiselt sõnateatrit. Selle aasta muusikateatri lavastusi pole ma peaaegu üldse vaadanud ja tantsulavastused on ka suuremas osas kahjuks nägemata – sõnalavastuste žürii on nõudnud kogu aja.

Sõnateatris nähtust tegin kaks nimekirja: ühes on lavastused, mis andsid mulle midagi, neid oli huvitav vaadata ja ma ei kahetse, et neid nägin, ning teises on need, mille oleksin võinud jätta vaatamata, sest tagantjärele tundub see kaotatud aeg. Esimene nimekiri tuli teisest kaks korda pikem, seega, minu arvates oli see hea teatriaasta. Ei julge öelda, et väga hea, küll aga hea.

Kas Eesti 2014. aasta teatrielust saab ja on põhjust tuua esile mingeid eredamaid ühis- ja eraldusjooni, suundumusi ja protsesse?

Aasta on tegelikult väga formaalne mõõtühik, teatriprotsessid kulgevad pikemalt ega hooli aastavahetusest. Kui küsida, kas lõppevast aastast tuleb esile mingeid ühisjooni, mille järgi tunneme hiljem ära, et teatriaasta 2014 oli just nii- ja naasugune, siis mina ei oska oma vaatamise pealt neid välja tuua. Küll on aga mitmeid pikemaid protsesse, mis kestavad juba mõnda aega ja iseloomustavad ka seda aastat.

Eesti teater on aina mitmekesisem: seda teatrite, truppide ja tegijate poolest, samuti žanriliselt, lisandub uut ja erisugust esteetikat. Esteetiline muutmine ongi kõige põnevam. Ühelt poolt traditsiooniline sõnateater ristub, põimub ja seguneb visuaalkunstidega, tekivad performance’i ja teatrikunsti hübriidvormid, katsetatakse väga laias spektris. Palju tuleb ette ka uue meedia kasutamist: video on muidugi juba tavapärane, aga sellel suunal on palju kõiksugu ideid ja eksperimente. Esteetiline mitmekesistumine on üks pikem protsess, mis oli selgelt näha ka 2014. aastal.

Teine silmatorkavam protsess: eesti teatrit ei saa enam kirjeldada lavastajateatrina, pigem on kerkinud esile näitleja kui teatriprotsessi subjekt. Paljud näitlejad on hakanud lavastama, aga nad lavastavad ikkagi pisut teiselt positsioonilt kui lavastaja, samuti tehakse palju rühmatöid ja sooloprojekte-monolavastusi. Tekkinud on uusi nähtusi, näiteks Kinoteater, mis sündinud näitlejate initsiatiivist.

Seega, ei saa öelda, et 2014. aastal oleks olnud murrang või revolutsioon, kuid pikemad ja suuremad muutused ja nihked kestavad üha edasi, teatripilt on hoopis teistsugune kui viis aastat tagasi.

Vanemuine ja Eesti Draamateater, meie kaks suurt, kes mõlemad ihaldavad rahvusteatri tiitlit, on mehitatud väga heal tasemel näitlejatega, kuid nende lavastused on juba mõnda aega jäänud enamasti korralikule keskmisele tasemele. Mida peaks tegema, et neilt kahelt tuleks rohkem kunstilisi üllatusi? Või polegi see nii oluline, piisab suurest külastatavusest ja publiku valdavast rahulolust?

Küsimus „Mida peaks tegema?” tuleb adresseerida pigem neile teatritele, seal on olemas nii teatrijuhid kui ka loomenõukogu, mina retsepti anda ei oska. Mis puutub aga publikusse, siis teatri suur külastatavus ei ole tegelikult mingi sisukas näitaja. Küsida tuleb hoopis seda, mida vaatajaskond teatrist saab. Kas neil lavastustel, mida nii massiliselt vaadatakse, on üldse mingi laiem ja sügavam mõju inimesele ja ühiskonnale? Teatrite tõhusust ei saa mõõta publiku hulgaga. Ülipopulaarseid meelelahutuslikke muusikale on samuti vaja: inimene vaatab selle ära, tunneb ennast hästi ja unustab. Mõni teine lavastus, mis kogub vähe publikut, võib aga mõjutada vaatajaid nii sügavalt, et see muudab nende elu ja sealtkaudu ühiskonda. Külastatavust ei maksa fetišeerida.

Kui tulla nüüd Vanemuise ja Eesti Draamateatri juurde, siis minu arust on need erisugused nähtused. Eesti Draamateater asub Tallinnas, siin on tal ümber ja kõrval palju katsetuslikke teatreid (NO99, Von Krahli teater, teisigi), ta võib lubada endale natuke alalhoidlikumat joont, midagi ei juhtu. Eesti Draamateatril on olemas oma missioon, see hõlmab eesti dramaturgiat, mille toel tegeldakse eesti identiteedi, ajaloo, kultuuri teemadega: sari „Esimene lugemine”, Kivirähk, Kõiv, Õnnepalu jt. Priit Pedajase Kõivu-lavastused ja Hendrik Toompere jr klassikalavastused ajavad oma rida, on näha, et lavastajatel on mingi oma programm ja mõte. Eesti Draamateatri pärast ma nii väga ei muretse, seal on ka huvitavaid tegemisi.

Õigupoolest ei muretse ma praegu väga ka Vanemuise pärast. Vanemuise positsioon on küll hoopis teistsugune: sisuliselt ollakse Tartus monopol, sest Tartu Uue teatri publiku hulk ei ole Vanemuise omaga võrreldav. Ei ole saladus, et Vanemuise väga suur külastatavus tuleb eeskätt muusikalide (sealhulgas lastemuusikalide) ja koguperelavastuste arvelt. Häda on aga selles, et kõige selle kõrval on liiga vähe katsetuslikku ja kunstiliselt põnevat repertuaari. Vanemuine kipub unustama, et Tartu on ülikoolilinn. Tähtis pole kvantiteet, vaid see, et oleksid rahuldatud kõigi publikurühmade ootused.

Vanemuise osas teeb mind praegu lootusrikkaks asjaolu, et sealse sõnateatri kunstilist ilmet kujundavad draamajuht Tiit Palu ja lavastaja Andres Noormets – nendesse ma usun. Andres Noormetsal ideedest puudust ei tule ning Tiit Palu on teinud huvitavaid lavastusi, tal on oma esteetika. Neile tuleb anda lihtsalt natuke aega ja õnneks ei kavatse nad kahekesi Vanemuise sõnateatrit muutma hakata, vaid on kutsutud ka noori külalislavastajaid (olgu nimetatud või äsja „Estoplasti” lavastanud Sander Pukk). Kevadel esietendub kadrinoormetsa tekstil lavastus „go neo und romantix” (lavastaja Andres Noormets), millest võib oodata kõike muud kui konservatiivsust. Midagi Vanemuises justkui liigub, nüüd on tähtis, et sellel kõigel oleks ka administratiivne tugi ega hakataks kohe vaatajate arvu taga ajama.

Tallinna Linnateatri, NO99 ja Von Krahli teatri puhul saab rääkida uue põlvkonna tulekust, kohati isegi põlvkonnavahetusest. Ka Vanemuise teatri draamatruppi lisandus sellel sügisel korraga ports äsja lavakunstikooli lõpetanuid. Kui jõuliselt on noored hakanud oma teatri nägu kujundama?

Jällegi erineb see teatriti küllaltki palju. Tallinna Linnateatrisse tuli rühm noori 2012. aastal, nende seas ka tugevad dramaturgid ja lavastajad Diana Leesalu ja Paavo Piik, kes on teinud koos oma kursusekaaslastega mitu päris oma lavastust („Offline”, „Lantimiskunstnikud”). Tallinna Linnateatri noor seltskond on näidanud ennast ka Kinoteatri kaudu. Muidugi on nad silma hakanud ja nähtaval, kuid loomulikult ei saa öelda, et nad on pööranud oma koduteatri täiesti uude suunda. Pigem need noored rikastavad Tallinna Linnateatri ilmet, toovad sinna uusi värve, võimalik, et ka rohkem noort publikut. Samuti on nad lisanud sellele teatrile sotsiaalset tundlikkust.

Von Krahli teatrisse tulid uued noored 2012. ja 2013. aastal ning kuna teater on väiksem, paistab nende tulek ka paremini silma. Samuti tutvustasid nad end väikelavastuste sarja „Külgkorv” kaudu. Siiski tundub, et nad ei ole end veel väga tugevalt kehtestanud. Üks põhjusi on võib-olla see, et Viljandi kultuuriakadeemias neid koolitatigi Von Krahli teatri tarvis ja keegi ei ootagi, et nad teeksid midagi väga teistmoodi, kui seni on tehtud. Ei ole olemas ka mingit väga selget ja reljeefset Von Krahli teatri stiili, sest selles teatris on teinud ja teeb tööd palju eriilmelisi külalislavastajaid. Tänavu sügisel manifesteeris Von Krahli teater uut algust ja toodi välja lavastus „Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella” (lavastaja Peeter Jalakas), kus tegevad üksnes hiljuti trupiga liitunud noored. Ootan huviga, mis hakkab juhtuma: kas uus ja vana trupp jätkavad tegevust kahes liinis või sulatatakse need siiski jälle kokku. Üks eeldusi noore seltskonna esiletõusuks on ka oma lavastaja. Jim Ashilevi pole seni seda rolli eriti enda peale võtnud (v.a paari aasta tagune „13”), ehkki ta võiks seda teha ja võib-olla teebki. Või kerkib esile keegi teine.

Teatri NO99 noored näitlejad liitusid trupiga alles tänavu sügisel (jätan kõrvale diplomilavastused, mida NO99 egiidi all mängiti), mistõttu see, kuidas ja kas nad muudavad NO99 nägu, on veel täiesti ebaselge. Praegu on nad mänginud peamiselt koos vana trupiga, aga selle poolest on olukord huvitav, et uusi tulijaid on praegu rohkem kui vanu olijaid. Märkimisväärne osa trupis on küll vahetunud, kuid noorte puhul on tegemist siiski Tiit Ojasoo kursusega lavakunstikoolist, mistõttu jätkavad nad ilmselt sama esteetikaga, mingit suurt suunamuutust ei oska ette näha. Ka Vanemuise draamatruppi läks hulk noori inimesi tänavu sügisel. Millegi muutmiseks on see liiga lühike aeg, aga iseenesest väärib kiitust, et teatrisse võeti korraga suur rühm noori inimesi.

Teater NO99 on toonud sellel aastal lavale mitmeid omapäraseid ja tugevaid lavastusi, kuid üllatavalt polegi nende kõigiga tihedalt seotud teatrijuhid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Kas selles võib näha tendentsi, NO99 avanemist, muutumist isikuteatrist pigem programmiteatriks?

Vaidlen vastu, mina olen tajunud NO99 kogu aeg programmiteatrina. Oma seisukoha tõestuseks tegin natuke statistikat. Tänavu esietendus teatris NO99 seitse uuslavastust, millest Ojasoo ja/või Semper on olnud seotud neljaga – seega, pisut üle poole. Võtsin võrdluseks kõrvale NO99 kümme esimest lavastust ja nägin, et need jagunevad pooleks: Ojasoo ja Semper tegid viis, kuid lavastanud olid ka Anne Türnpu, Saša Pepeljajev, Andres Noormets, Anu Lamp ja Sebastian Hartmann. Kogu aeg on käinud külalislavastajaid, kusjuures neid ei ole kutsutud juhuslikult, vaid programmipõhiselt, silmas on peetud teatri esteetilisi taotlusi, sotsiaalsust jms. Ojasoo ja Semper lavastavad teatris NO99 muidugi palju, ent mitte ülekaalukalt palju. Külalislavastajate kõrval on tehtud palju ka rühmatööd, kus dramaturgi ja näitetrupi panus on märkimisväärne. Seega ei ole ma nõus väitega, et NO99 on või oli isikuteater. Iseasi, et sellel aastal on andnud ehk tooni rohkem külalislavastajad, kuid peagi esietendub poliitiline muusikal „Savisaar” (lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo) ning me veel ei tea, kuidas see pilti muudab. Selles mõttes on aasta tõesti liiga lühike aeg.

Sügisel avati Tallinnas Telliskivi loomelinnakus Vaba Lava etenduskunstide keskus. Kui suur ja milline on selle uue teatrimaja mõju? Kas senisest veelgi mahukam ja kirjum teatrimaastik ei vii liigse killustumiseni, nii et teatrivaatajal kaob üldse järg käest ära?

See kaob tal käest niikuinii, sest Eestis tehakse teatrit lihtsalt nii palju. Vaba Lava maja minu meelest pigem aitab seda pilti koondada, see on kui platvormi, kuhu tulevad kokku eri teatrite lavastused või üksikprojektid. Vaatajail on neid lihtsam üles leida. Vaba Lava mängukava pole suvaliselt kirju, pole kokku pandud põhimõttel „igaühele midagi”, vaid esindab kuraatorite valikut. See häälestab vaatajat ja aitab tal orienteeruda.

Kiiduväärt, et on tekkinud koht, kus teatrid-trupid saavad realiseerida oma kõige erisugusemaid ideid ning et sealjuures toetatakse neid raha, ruumide ja ajaga. Eesti teatris pole ideede puudust, mõnikord on lausa ideede uputus, küll on aga mõni kord puudus rahast, ajast ja jõust, et need ideed tõepoolest lõpuni läbi töötada ja vääriliselt teostada. Vaba Lava aitab seda olukorda kindlasti parandada. Mulle meenutab Vaba Lava mõneti kunagist Tartu Teatrilaborit, mis lõpetas küll kahetsusväärselt ruttu oma tegevuse. Loodetavasti läheb Vabal Laval paremini.

Kas eesti teater on praegu sotsiaalselt piisavalt tundlik?

Aeg-ajalt, eriti nooremate teatrikriitikute seas, kohtab ikka nõudmisi, et eesti teater peaks olema sotsiaalselt teravam, poliitilisem ja käsitlema rohkem ühiskonnale olulisi teemasid. Võimalik, et teater peabki seda rohkem tegema. Minu arvates lisab lootusrikkust see, et noored lavastajad ja näitlejad, kes on praegu teatrisse tulnud või sinna tulemas, on üsna ärksad: nad tajuvad ennast kodanikuna ega taha sulguda vaid puhtkunstilistesse teemadesse. Nimetagem mõned: Kertu Moppel, Sander Pukk, Kinoteatri rahvas jt. Sinna juurde mitmete näitlejate ülesastumised väljaspool teatrit. Ei maksa karta, et eesti teater vajub mingisse eneseimetluse sohu.

Kas on jäänud silma mõni teater või lavastaja, kes liigub postdramaatilise teatri võidukäigu ajastul julgelt vastuvoolu, tehes hästi „vana head” psühholoogilist teatrit? Milline meil üldse on praegu psühholoogilise teatri seis?

Psühholoogiline teater on väärt ja huvitav siis, kui ei järgita lihtsalt vana traditsiooni, vaid tuuakse sisse ka midagi uut: uusi näitlejalikke väljendusvahendeid, uusi esteetilisi lähenemisnurki või miks mitte uusi psühholoogilisi mustreid ja mudeleid. Kõik see võib sündida dramaatilises teatris näidendit lavastades, kuid näidend ja lavastus peavad pakkuma midagi uut, mitte järgima tuntud käitumismustreid, karakteritüüpe ja psühholoogilise teatri stereotüüpe ega olema ilmtingimata läbinisti realistlikud. Või käsitletakse inimsuhteid, aga tuuakse sisse veel midagi muud, mingi vertikaaltelg, sotsiaalne, metafüüsiline või religioosne mõõde, miks mitte ka teatriesteetiline mõõde, näidates psühholoogilisi suhteid värskel moel. Seda värsket tüüpi psühholoogilist teatrit on teinud näiteks Andres Noormets, tänavustest lavastustest meenub tema Pärnu Endlas lavastatud „Mandel ja merihobu”. Samuti Lembit Peterson, nii suvel Esna mõisas etendunud „Häältes” kui ka nüüd Theatrumis mängitavas „Joobnutes”.

Millised on teie lõppeva teatriaasta lemmiklavastused?

Ma ei nimetaks neid lemmikuteks, pigem on selles nimekirjas lavastused, mis on mind kõige rohkem huvitanud, pannud mõtlema, üllatanud, olnud olulised ja põnevad. See aga ei tähenda, et oleksin neid tingimata otsast lõpuni nautinud. Mõni lavastustest on tekitanud ka kriitilisi mõtteid, kuid see on lõppkokkuvõttes ju hea. Minu valik lõppevast aastast on selline: teatri NO99 „Muuseas: ma armastan sind” (lavastajad Ene-Liis Semper ja Lauri Lagle), „Kadunud sõbra juhtum” (lavastaja Juhan Ulfsak) ja „Tõde, mida ma olen igatsenud” (lavastaja Vladislavs Nastavševs), Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri kaksiklavastus „Varesele valu …” ja „Harakale haigus …” (lavastajad Paavo Piik ja Mari-Liis Lill), Tartu Uue teatri „Zebra” (lavastaja Ingomar Vihmar), Theatrumi „Joobnud” (lavastaja Lembit Peterson) ja Rakvere teatri „3 õde” (lavastaja Andres Noormets). See nimekiri võiks olla pikem, sest nägemata on mul veel Eesti Draamateatri „Keskmängustrateegia” (lavastaja Priit Pedajas) ja VAT-teatri „Brand” – ka nende suhtes on mul suuri ootusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming