Robotite muster inimtarvititele

Kairi Prints

Absoluutselt kontrolli all süsteem on võimatu, aga kas süsteem suudab ilma inimeseta luua sisemise harmoonia?        Hendrik Kaljujärve installatsioon „Iseorganiseeruv süsteem”, teostajad Hendrik Kaljujärv, Ahto Vaher ja Taavet Jansen. 11. – 16. VII NO99 Põhuteatris.  Ikka ja jälle on tagasi pöördutud idee juurde, et ehk on võimalik luua süsteem, mis oleks harmooniline, mõistuslik ja loomulikku veaprotsenti võimalikult madalaks viiv, ja seda väljaspool praegust inimühiskonda, kuid samas inimest arvesse võttev ning teda ikkagi oma plaanidesse kaasav.    Kes sattus juuli teise täispika nädala mõnel õhtupoolikul pahaaimamatult Skoone bastioni  kanti jalutama või Põhuteatri terrassile teed jooma, imestas kindlasti kummaliste helide ja vibratsioonide üle, mis paistsid maja seestpoolt painavat. Kui selgus, et teatris tegutsevad robotid – „Ise-organiseeruva süsteemi”-nimeline heliinstallatsioon –, kujutleti arvatavasti hiiglaslikke, vähemalt maast laeni ulatuvaid põlevate silmadega ja hirmsaid hävitajaid. Või hoopis pisikesi kiilitaolisi lennuaparaate, kes vilet lastes üksteist taga ajavad. Oleneb sellest,  milline installatsiooni osa parajasti „mängis”. Võimalik ka, et juhuslik kuulja ei kujutlenud üldse mitte midagi, vaid torises kaaslasele, kuidas „purkisittujad” keeravad jälle kokku uusi fekaalieksperimente: „Sest see on ju seal mingi alternatiivteater. Raha millelegi targemale kui see põhumonstrum kulutada ei oska, ja siis teevad seal oma „suurt kunsti”, mis nagunii kedagi ei huvita”. 

Võimalik pealtkuulja on siin puhtalt minu meelevallas tegutsev subjekt, keda ma oma fantaasia meeleheaks võin kui vaha kõikvõimalikeks kujunditeks vormida. Sama ei saa öelda Hendrik Kaljujärve, Ahto Vaheri ja Taavet Janseni robootikainstallatsiooni kohta. Võim masina üle ei saa kunagi olla piiramatu. Absoluutselt kontrolli all süsteem on võimatu, aga kas süsteem suudab inimesest sõltumata luua sisemise harmoonia ja seda oma kontrolli all hoida? Kas ta suudab kohaneda muutusega mustris?       

Meie mehaaniline robot on seega sisuliselt täpselt samas seisus, nagu iga suvaline inimene. Oleme andnud talle ette kindla mustri, ta täidab seda, ja kui mustris toimub mingi muutus, siis muutust mustrisse ei kaasata, vaid püütakse iga hinna eest vana mustrit edasi täita, nägemata ette, et kui seda teha, siis kukub ta üle ääre alla. Niisiis, Martin, kuidas lahendada see ilmvõimatu olukord? Alustuseks tuleb põhuväravast sisse astuda ja vaadata, mis elukad seal ringi toimetavad. Reas seisab viis nii umbes muruniiduki mõõtu masinat: rattad all, kõlarid seljas ja lambid peas, juhtmepuntrad kõrvadele teibitud. Vaiksed ja tagasihoidlikud, ootavad nad kannatlikult, millal kogu publik sisse astub ja omale nende  ümber kohad leiab.       

Installatsioonlavastuse kavaleht ei ütle, mis nüüd toimuma hakkab, vaid lajatab kuus lehekülge tihedas kirjas teksti müstilisest „liikumisest” sellega seotud inimeste valitud elujuhtumite ja dialoogide kaudu. Esitatud voolavas  ilukirjanduslikus vormis ning kergitades ja langetades vaba tõmbega saladuskatet milleltki suurelt ja oluliselt, kuigi „tegelikult ei tohiks seda lugu ilmuda”. Nii see, eelnevad kui ka kõik järgnevad tsitaadid pärinevadki installatsiooni kavalehelt. Tekst on täismahus olemas ka Põhuteatri kodulehel. Eri filosoofiliste uurimuste, utoopiliste unistuste või ühiskondlike analüüside puhul on seda teemat muidugi alati puudutatud, kuid mis on praeguse  „liikumise” – jutumärgid on siiski kohased – puhul teistsugune, kui kõikvõimalikes ja loendamatutes õpetustes, on rakenduslikkus. Viis robotit on nii kaua tasa, kuni kolm meest nad tsooni lükkavad. Käivad kordamööda, T-särgid seljas ja nokkmütsid peas, ning annavad robotitele hoo sisse, ise sellise lavamehe oleku ja näoga: „Ei, mind ei ole tegelikult siin”. See, mis järgneb, tuletab mulle meelde mõne aasta tagust aega, kui mu pojale pakkusid puldiga  juhitavad autod veel pinget. Kui meid juhtus olema koos viis inimest, siis suutsime pultide abil tekitada umbes samasuguse liikumismustri. Kohmakas ja puine, vaid üksikutel hetkedel mingi süsteemi loov muster, eredamateks hetkedeks kokkupõrkamised, mida vastupidiselt ootustele polnudki nii lihtne tekitada. Piirid, mis on puldiga autole manööverdamiseks ette antud, pole laiad, kuid meile ometi kättesaamatud. Me ei saa masinalt seda,  mida me tahame, kui tema „ei taha”. 

Ka lihtne algoritm on keerukas ja jäik struktuur (seesama, millest me vabaneda püüame).   

Nii need iseorganiseeruva süsteemi tekitamise potentsiaaliga robotidki teevad kohe pikka aega arvuti juhtimisel oma kohmakaid piruette. Paar kokkupõrget tuleb ka ära, aga enamalt jaolt pöörlevad väikesed muruniidukid  katkendlikul sammul ümber oma telje ning pilgutavad hämmeldunult oma säravaid lampsilmi. Siin ei saa mööda masinate inimesestamisest: nad näevad välja kui maailma paisatud algelised olendid, kes ei ole iseseisvaks eluks veel valmis. Nad ei näe oma juhti. Aga maailm ei jäta ühtegi hämmeldunud olendit juhita. Pikkamisi langeb laest alla mikrofon, mille silmamisel iseorganiseeruvad robotid tema ümber uudistavasse ringi. Kui on  kuulaja, tuleb hakata rääkima. Robotite hääleharjutusi ümber mikrofonjumala summutavad mõnevõrra aga etenduse kutsumata (või kes teab, äkki siiski kutsutud) külalised – sääsed, kelle (näivalt) kaootiline tiirlemine mikrofoni ümbritsevas valgusvihus on üks ilusamaid etteasteid, mida ma nende verd imevate värdjate esituses kunagi olen näinud. Kuidas nad kaitsetult lasevad valgusvihul end aina ülespoole meelitada ja lendavad viimaks vabisevail tiivul prožektorisse, kust nad enam kunagi tagasi ei tule.       

„Viktor …” ütles direktor siis kohmakalt, kuidagi puiseltki. „Te teate, miks te siin olete?” Viktor otsustas mitte vastata. Ta nägi direktori ebamugavust ja aimas juba, kuidas kogu vestlus lõpeb, ning tal ei tekkinud mingit soovi oma ülemust hädast välja aidata. Ebameeldivad jutuajamised on direktorite palga sees. 

Kogu see poeesiapood pannakse aga mingil hetkel kinni, sest robotid on valmis näitama, mida elu on neile õpetanud. Üks robot alustab tiirlemist oma „sisemise” muusika rütmis ja teised panevad oma ebamugavustunde helidesse, mis hakkavad aegamisi tiirleja rütmiga kaasa mängima. 

Ta oli tähelepanu äratanud. Kuid aastaid hiljem oma toonaseid artikleid üle lugedes pidi ta tunnistama, et juba siis kumas neistki – puhtalt tehnoloogiale keskendunud lugudest – läbi mingi kummaline rahutus, nõutus või isegi peataolek. Ja ilmselt just see oli tõmmanud tema juurde Viktori. 

Etendus kulmineerub viie roboti peadpööritava tiirlemisega oma telje ümber. Muusika ja valgus, mille nad palavikulise kiirusega publiku teadvusse tulistavad, nõuavad vastuvõtvalt subjektilt teatavat ise-vaba organiseerumist – ning Ise isolatsioonirike võib kaasa tuua lühise. Robotitel on nii palju rääkida, neist on saanud robotjumalad, kes mikrofonjumalat enam ei mäletagi. Kui inimtarvitite takistus lubab, saab lühisest määdžik. Kuni kõik järsku lõpeb: inimjumal vajutab nuppu ja robotid mattuvad pimedusse, ühe hetkega vaibub võim ja ekstaas.

 

***

Viktor avas silmad. Martin oli tema ette asetanud kohvitassi. Teise võttis Martin endale. „Palun.” „Ma tänan.” Mõnda aega püsis vaikus. Siis köhatas Viktor hääle puhtamaks ning jätkas.       

Hendrik Kaljujärv, mida need robotid nüüd edasi oleksid teinud, kui sa oleksid lubanud?       

Nad on võimelised tiirlema kümme korda kiiremini, kui nad seda just tegid. Nad saavad hakkama paljuga, aga sa pead oskama anda neile õigeid ülesandeid. Samamoodi on muusikat kirjutades: sa pead selle õige koodi kokku panema. Arvo Pärt on rääkinud muusika loomisest, et see on nagu telefoninumbri valimine. Kui valid vale numbri, siis ei võta keegi vastu ja ei ole mingit tulemust. Aga kui valid õige numbri, siis toru juba hargile ei jää. Muusika on puhas matemaatika: kui valid õige kombinatsiooni, siis on see ilus ja poeetiline, sellel on tähendus.         

Ilu on puhas loogika? Kas kõik ilusad asjad saab matemaatiliselt välja arvutada?

Selles ma olen üsna veendunud. Ilu on harmoonia, kokkukõla. Olgugi et ka tormine meri võib olla ilus. Aga see on pole ilus iseeneses, vaid ilus sellepärast, et ma kujutan ette, kuidas see jõud tekitab minus mingeid teisi mõtteid või teisi olekuid.  Ilu mõiste on muidugi läinud rändama. Tihti tahetakse, et asi oleks üles pimbitud. Aga ilu pole tihti üldse vaja üles pingutada. Kui teed muusikat ja kuuled näiteks mingit bassiheli, siis mõtled, et peaks tõstma seda niimoodi ja siis saaksin täpselt selle õige heli – aga see on asi, mis sulle on pähe pandud, et see bassiheli peaks niimoodi kõlama. Tegelikult ei pea. See on nagu naisterahvad, kes käivad iluoperatsioone tegemas ja lasevad  endale suured rinnad panna, sest neid peetakse mingil põhjusel ilusaks. Samamoodi on heliga. See pimpimine jätkub nii, et pead hakkama ka teisi helisid klapitama nende suurte rindadega – ja tulemus ei ole ilus. Ma usun, ilu allub alati mingile struktuurile, aga ei saa öelda, milline struktuur ilu tingib ja milline mitte.     

Kas nägite palju vaeva, et teie iseorganiseeruv süsteem tekitaks ilu?       

Me lasime asjadel olla, tähendusel – ja sellega kaasneval ilul – ise tekkida. Üritasime iga hinna eest vältida igasugust teatraalsust. Prooviperioodil saime vahepeal aru küll, et teater hakkab jälle sisse peksma. Hakkasime nii palju lavastama, et saime aru, see on juba  võlts. Õigupoolest pole nende inimeste tegevuses midagi erakordset. Nad lihtsalt tahavad muuta maailma. Ja nad on jõudnud päris kaugele.     

Kas sul on missioon?       

Kui sa võtad endale missiooni, siis paned ennast natuke lukku, lahterdad ennast ära – seda ei taha ma mitte mingil juhul teha.       

Aga ikkagi: kas see, mida sa teed, muudab maailma? 

See, mida ma teen, ei muuda maailma küll mitte mingil moel, aga see võib muuta seda, kuidas siin maailmas olla. See on küll mu missioon: mul ei ole meeletut kirge muuta inimesi ja öelda neile, et te peate just nii asju nägema või nii tegema – see ei saagi missioon olla –, aga kui midagi lood, siis see lootus ju ikkagi tekib, et äkki need, kes tulevad seda vaatama ja kuulama, äkki nad kuidagi suhestuvad sellega ja paigutavad selle enda maailmas 
mingisse konteksti.     

Kas iseorganiseeruv süsteem tekitab meis hirmu? Või lootust?  Küsinud Kairi Prints

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming