Rõhk on rõhututel

Doris Kareva

Iwan Brioc: mulle on rõhutute teater ennekõike signaal solidaarsusest.        Walesis Cardiffis elav Iwan Brioc on rakendusteatri konsultant ja praktik, kes on õppinud filmindust, humanitaarteadusi, draamateraapiat ja kunsti ning tegutseb praegu Cynefini teatri kunstilise juhina. Ta on teinud aastate jooksul üle veerandsaja lavastuse, kasutades enda loodud labürintteatri meetodit. Samuti on Brioc juhendanud üle 20 aasta töötubasid ning teda peetakse üheks kogenumaks rõhutute teatri asjatundjaks maailmas. Brioc on olnud ka rahvusvaheliste võrgustike Drums for Peace ’trummidega rahu nimel’ ja The Republic of the Imagination ’kujutluse vabariik’ kaasasutaja. Aprilli viimastel päevadel osales ta koolitajana Tartus III Eesti foorumteatrite festivalil „Koostee”.    

     

Esmalt ehk mõni sõna rõhutute teatri tekkeloost?         

Rõhutute teater on saanud alguse Brasiiliast, selle algatas 1960. aastatel näitleja Augusto Boal, kes tahtis asendada traditsioonilise teatrimonoloogi dialoogiga lava ja saali vahel. Tema kontseptsiooni kohaselt on dialoog kogu inimsuhtluse liikumapanev jõud, seda igatsevad kõik ja kõik on selleks ka suutelised. Boal eksperimenteeris interaktiivsete teatritega: talle polnud teater miski, mida ühed teevad teistele, vaid ta väitis, et „me kõik oleme teater”.  Teater on kõigile inimestele kuuluv varandus, et lisaks oma reaalsuse peegeldamisele üritada seda ka muuta.       

Teie olete Augusto Boali õpilane?         

Jah, õppisin tema ja Adrian Jacksoni juures, kes on Boali raamatute tõlkijana mulle ehk lähedasemgi.         

Kust on pärit rõhutute teatri mõiste?       

Boali veendumus oli, et niipea kui dialoog muutub monoloogiks, tuleneb sellest rõhumine. Igasugune võim on enamasti monoloog. Brasiilias valitseva türannia tõttu läks Augusto Boal õppima New Yorki. Kui ta sealt tagasi oli, tahtis ta teha teatrit rahvale, revolutsioonilist teatrit. Nii et algul oli see väga poliitiline ja mõnes mõttes on seda tänini – üleskutse dialoogiks. Rõhutute teater esindab rõhutuid, samas kui  valitsevate klasside teater võib esindada pigem rõhumist.     

Kas rõhutute teater vastandub peavoolule või meelelahutusele?       

Pigem on see alternatiiv. Rõhutute teatris kasutatakse kogu võimalikku võttestikku, et ühtlasi meelt lahutada, leida mängulisel teel strateegiad rõhumisest vabanemiseks. Draama põhineb konfliktil ja teatris lahendatakse need meie eest. Rõhutute teater aga initsieerib ja aktiveerib publikut ise lahendusi pakkuma. Juba kreeka teatrist pärineb katarsise mõiste, puhastumise ja vabanemise kogemus, mis võib  laieneda ühiskonnale. Revolutsioon võib alata teatrist ja kanduda üle tänavatele. Neid kahte ei pea tingimata ühendama, aga praeguseks on Brasiilias olemas Töölispartei. Viimase viie aasta jooksul on olukord tõesti muutunud.   

Milline tähendus on Augusto Boalil praegu Brasiilias ja maailmas?     

Kummalisel kombel on Boal Brasiilias tuntud ja hinnatud ennekõike oma konventsionaalse teatri pärast. Samas sai ta esitatud Nobeli rahupreemia kandidaadiks ja mujal maailmas tuntakse teda eeskätt rõhutute teatri rajajana, kirjaniku ja teatrijuhina. Kui Augusto Boal kandideeris  parlamenti ja sai kõige rohkem hääli, siis asutas ta koos oma teatritrupiga seadusandliku teatri. Ja selle tulemusena võeti Brasiilias vastu ligi kolmkümmend uut seadust. Üks tema sõber ja kolleeg tegi sama Portugalis – teatritegevus viis seaduste muutmiseni. Boali loodud foorumteatril on palju gruppe üle kogu maailma, nüüd ka Eestis.   

Mis on foorumteater? 

Nimetus tuleneb Vana-Roomast, kus see tähendas linnaplatsi, avalikku ruumi, kuhu koguneti probleemide arutamiseks. Oma olemuselt on see draamavorm, mis ajendab provotseerival  viisil olukorrast aru saama ja õppima leidma lahendusi. Foorumteater on interaktiivne: see on osalusteater, mis loob rõhumise või väljakutsetega toimetulemiseks nii üksikisikut kui ka gruppi abistavaid strateegiaid. 

Millist materjali foorumteatris kasutatakse? Klassikat, müüte, spetsiaalselt selleks kirjutatud tekste?   

Kogu materjal seisneb kohapeal osalejate läbielatus, põhineb tõestisündinud lugudel  isiksuse või kogukonna konfliktidest ja nende lahendamisest. Need on lood ebaühtlaselt jagunenud võimust. Iga lavastus on ennekõike näidendi vormis provokatiivne küsimus, mis võimaldab Boali kirjelduse kohaselt uurida teisi isikuid, teisi viise ja võimalikke strateegiaid, et selles olukorras omandada teistsugune käitumismall. Ennekõike tuleb leida sundolukorras tegutsemiseks isiklikku jõudu, et seeläbi rõhutusest vabaneda. See on see, mida foorumteater teeb – probleemist kujundskulptuuride, liikumatute piltide loomine, nende uurimine ja lahtimõtestamine, ning seejärel võimalike liikumissuundade ning lahenduste leidmine. Kujundite teater kasutab inimese keha vahendina tunnete, mõtete ja suhete väljendamiseks.         

Mismoodi see õieti toimub?         

Enamasti väga vabas, lustakas ja kõiki kaasahaaravas mängulises vormis. Kõigepealt räägib keegi oma loo – noorte seas on levinud näiteks sotsiaalse tõrjutuse teema –, mis esitatakse lühistseenidena või ka liikumatute piltide elluäratamise vormis, seda juhatab foorumteatri juht ja etenduse läbiviija Jokker. Kui hakatakse  seda teist korda läbi mängima, on igaühel pealtvaatajaist õigus sekkuda, näiteks suvalisel hetkel hüüda „Stopp!” ja etendus peatada, et pakkuda välja oma vaatenurk või vahetada näitlejaga kohad, et stseeni muuta. Tegevuse võib peatada ka Jokker, pöördudes pealtvaatajate poole palvega olukorrale lahendusi pakkuda. Seda võetakse enamasti vastu väga lõbusa mänguna. Eesmärk seevastu on väga tõsine: liikuda suurema vabanemise ja õigluse poole.  Et inimesed, kes tunnevad end rõhutuna, olgu siis perekonnas, grupis või ühiskonnas, õpiksid mis tahes olukorras tegema valikuid, haarama oma elu ohjad iseenese kätte, et nad leiaksid selleks endas jõudu ja julgust.     

Kes rõhutute teatrit loovad või selles osalevad?       

Need võivad olla professionaalsed näitlejad koostöös mõne tugigrupiga, aga ka pedagoogid või psühholoogid, kes töötavad rõhututega – variante on palju. See pole aga sugugi kerge töö. Teatris ju üritatakse tabada imet. Aga mis on ime, jääb publiku otsustada. Näiteks keegi  pakub välja, et ta leiab linnupesast kuldmündi. Keegi pealtvaatajaist aga hõikab: „See pole mingi ime, minuga on niimoodi juhtunud!”. Järelikult tuleb midagi muud välja mõelda. Foorumteater on omamoodi laboratoorium, mis ei kohusta millekski, vaid pakub võimaluse ise otsustada.     

Kas pealtvaatajail on õigus protestida väljapakutud lahenduste või arenguteede vastu?     

See ongi asja mõte – ärgitada vaidlust, dialoogi. Aga kõigil osalejail on võrdne õigus, võim jaguneb ühtlaselt. Jokkeri osa on üksnes  vahendada, hoida toimuv teatri raames. Ta annab võimaluse tulla kellelgi publiku hulgast lavale asendama rõhutut (peategelast), et näidata, kuidas nemad tema asemel selles parajasti mängitavas konfliktolukorras toimiksid. Ja jälgida, et keegi ei võtaks laval rõhuja rolli, ei identifitseeriks end temaga. Sest siis tekib kiusatus kujutada rõhujat kui iseenesest kena inimest, see aga ei vii olukorra lahenduseni, kuna rõhutule ei ole see elus nii lihtne.   

Millises kontekstis rõhutute teatrit kõige sagedamini rakendatakse?   

Kindlasti mitmesugustes kinnipidamisasutustes, nagu vanglad või vaimuhaiglad. Viimasel ajal on sel teemal küll tekkinud väga elav eetiline diskussioon, kuna selline teater annab osalejatele julguse, jõu ja enesekindluse – aga kas  see on neis asutustes õieti soovitav? Väga populaarne on rõhutute teater muidugi koolides, aga ka tööliste hulgas, pärast sellist kogemust on nad suutelised enda eest välja astuma, tegema samme oma elutingimuste parandamiseks. 

Millisest vanusest alates on rõhutute teater soovitatav? 

Kõige nooremad, kellega mina olen töötanud, olid kümneaastased, käsitlesime nendega muinasjutte. Aga huvitav on, et paljudes muinasjuttudes rõhumine ei lahene, see lihtsalt paigutub ümber. Lapsed loovad aga meelsasti omaenda muinasjutte, enese elu põhjal. Vanusepiirangut ei ole.   

Kas rõhutute teatrit rakendatakse ka isiklike või ühiskondlike traumade leevendamiseks?     

Jah, ja väga mitmel viisil. Konfliktide maandamisel on sellest suur abi. Minu kolleeg Iisraelis töötab näiteks endiste Palestiina ja Iisraeli sõduritega. Aga mis puutub rõhumisse, siis võib see olla nii välispidine kui toimuda ka inimese sisemuses. Teater toimib ka sisima rõhutuse, takistatud tahte puhul, nagu see, mida Boal on nimetanud eri tehnikate kompleksiks „Soovide vikerkaar” – ta oli ka hea luuletaja. Või teine tüüpiline juhtum, „Politseinik peas”,  olukord, kus inimene on halvatud ülemäärase enesekontrolli poolt, hääl teadvuses korrutab kogu aeg, mida ta teha ei tohi või mis tal niikuinii välja ei tule. Eesmärk on siis kõigepealt teisendada sisemine rõhumine väliseks – kes on need reaalsed figuurid välises maailmas, kelle kaudu need sisendid meisse on tulnud? – ja seejärel jätkata tavapärasel viisil foorumteatriga.   

Olete õppinud draamateraapiat. Kuidas suhestub sellega rõhutute teater?   

Siin on paljugi sarnast, näiteks „Soovide vikerkaare” ja psühhodraama puhul, aga ka põhimõtteliselt erinevat. Kui psühhiaater keskendub patsiendi isiksusele, siis teater on suunatud ennekõike grupile, mitte üksikisikule. Ja just selline grupi kaudu lähenemine mõjub sageli vabastavalt. Rõhutute teatril võib olla küll teraapiline toime, aga see ei ole teraapia. See teater püüab leida universaalseid lahendusi  inimese olukorrale selles maailmas. 

Mis on olulisim, mida töös rõhutute teatriga olete õppinud või selle kaudu avastanud?   

Olen kuulnud Jokkeritelt väga palju lugusid, mis pärit eri maadelt, eri kultuuridest ja eri  taustaga inimestelt. Minu soov oleks need kõik kokku koguda ja avaldada. Tegutseme kolleegidega üksteisest sõltumatult, oma parema äratundmise järgi. Selle töö tähendust võib määratleda mitmeti, mulle on rõhutute teater ennekõike signaal solidaarsusest.   

Küsinud Doris Kareva

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming