Romantiline kurbmäng sodoomilises soustis

MARGOT VISNAP

?Romeo ja Julia? Sadamateatris: Kiviräha hundid söönud, Undi lambad terved Kitsepreili Julia (Kersti Heinloo) ja lambakarjus Romeo (Tambet Tuisk) ühtivad kirglikult salatilehti maiustades.RENA PUUSEPP

Andrus Kivirähk, ?Romeo ja Julia?. Lavastus, lavakujundus ja muusikaline kujundus Mati Unt.  Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, valguskujundaja Tõnu Eimra, lavastaja assistent Kais Adlas. Osades Tambet Tuisk, Kersti Heinloo, Lembit Eelmäe, Aivar Tommingas, Margus Jaanovits ja Indrek Taalma.  Esietendus 22. aprillil Sadamateatris.

Sadamateatri fuajees määgivad väikeses aedikus ärimees Rein Kilgi lambad, kelle suisa röökiv eneseväljendus mõjub ebainimlikult räigelt ja kõlab otsekui halba ennustav sissejuhatus sodoomilisele orgiale, mis võimendab Kiviräha Shakespeare?i tragöödia parafraasi olemust eriti ilmekalt. Algamas on lugu nõrgamõistusliku Romeo ja magusa kitse Julia traagilisest armastusest. Lavastaja Mati Unt filosofeerib enne esietendust lammaste kommunikeerimisvajaduse üle: millist informatsiooni võiksid küll pröökavad lambad ja uted üksteisele või inimestele edasi anda? mis on nende sõnum meile, maailmale?

Olgu hakatuseks kohe öeldud, et vähem kui pooleteisttunnise lavastuse puhul ei pea pettuma ei Kiviräha- ega Undi-friigid. Mõneti isegi kammerlikus ja terviklikus stiilis lavastuses on säilinud Kiviräha vastupandamatu absurdihuumor, mis mis ei halasta justkui millelegi ilusale-loomulikule siin maailmas, ent säilitab ometigi eestlase olemusele vaimukalt sotsiaalkriitilise vaate, mis vähemalt esietenduse publiku homeeriliselt naerma nakatas. Kuid kohal on ka nn. krestomaatiline Unt oma romantilis-sentimentaalse emotsiooni, leebe iroonia, avangardlikult julge tekstitundlikkuse, feminismilembuse ja kohustuslike aksessuaaride-tsitaatidega varasemast loomingust: kirglik armutants, punane valgus, melomaanlik muusikavalik ja, mis peamine, näitlejaid inspireeriv mänguihalus, mille tulemuseks Undi paremates lavastustes on alati olnud rutiinivaba näitlejalooming.

Kuigi esietenduse eel pesitses hinges kartus, et Unt on Kiviräha pöörasele ideele mehe ja metskitse armastusest veel ühe räige vindi peale keeranud, siis just sellest loobumist võib pidada seekordse õnnestumise eelduseks. Unt keskendub siiski romantilisele kurbmängule, krestomaatilisele loole noorte suurest armastusest, mille vanemate igipõline vihavaen (Kivirähal siis Montecchide ja Capulettide asemel eesti kolkaküla kolhoosiveterani ja kitsede vahel valitsev vaen) õnnetu lõpuni viib: veetlev kitsepreili Julia ja nõrgamõistuslik Romeo ühinevad loo lõpus traagiliselt süldipajas. Kummalisel moel lisab Undi keskendumine pealtnäha vaid noorte armastusloole lavastusse mitu metatasandit. Rööbiti kõlab kõrvus nii Shakespeare?i kuulus alustekst (mida toetab situatsiooni absurdsusest hoolimata Kiviräha ülev-poeetiline stiil ja üksikud tsitaadid vanalt Williamilt endalt).

Ent samal ajal tõuseb esile ka mandunud eesti külaühiskonna teemas: alles jäänud on vaid seniilsed raugad ja mõned imbetsillidest noorukid, kes öösiti uttedega suguliselt maiustamas käivad. Ühel hetkel sugeneb lavastusse ka Kitzbergi libahundi teema; Kersti Heinloo kitseneiust Julia, ühtaegu nii ilu kui ka loomuliku tarkuse ja looduslapseliku metslase kehastus, näib seda liini (võib-olla alateadlikult?) toetavat. Ja kõige laiemas kontekstis vormub vaatajate silme ette siiski ka meie, eesti rahva lugu (oma ajalooliste finessidega nii positiivses kui kurbloolises tähenduses). Undi loominguloole tagasivaatavat aspekti juba mainisin. Kummaline, et üks pisut üle tunni kestev lavalugu nii palju kihistusi võis luua.

Lavastuse mitmekihilisuse aluseks on kindlasti Kiviräha-Undi stiiliga unisoonis mõtlevad-mängivad näitlejad, kes ühest küljest säilitavad Kiviräha kohati ropu võllahuumori, ent suudavad selle kokku sulatada shakespeare?liku kõrgstiiliga. Kuigi pea kõikide rollide puhul on oht kalduda groteski ja klounaadlikku jämekoomikasse, pole näitlejad sellele pinnale libastunud. Armastajapaar Tambet Tuisu Romeo ja Kersti Heinloo Julia suudab zoofiilsest vahekorrast hoolimata, säilitada puhta ja kirgliku armastuse-teema. Armunute stseenidest üheks kaunimaks on noorte esimene armuöö, kus kitseke ja lambakarjus kirgliku salatisöömise käigus räsitud raamatulehtede kuhilas püherdades lõpuks ühtivad (lavastajalt lausa geniaalne leid). Ent omaette üllatuse pakub nn. kõrvaltegelaste galerii, näiteks Lembit Eelmäe Romeo isa. Endise kolhoosiesimehena loob Eelmäe paroodiliste rahvalike ja soveetlike lõõtspillilugude saatel seniilse, konkreetse reaalsusega kontakti kaotanud vanamehejõmmi. Või Aivar Tomminga kohtlane külavanem Rein (Shakespeare?i vend Lorezo ?alter ego?), kelle kujus ühineb inimlik, kivirähalikult absurdne ja samas kurbtraagiline mõõde (Tomminga pausi, mil ta silmi pungitades midagi meenutada püüab, võiks paigutada nn. generaalpauside varamusse). Margus Jaanovitsi külakarjus Joosep lisab Romeo truu kaaslasena (Mercutio siis) kilplaslikule seltskonnale veel ühe värvi (üheks vaimustavaks hetkeks Liivi luuleridade ?Kui mina olin veel väikene mees?? ettekandmine). Vaid Indrek Taalmaa Romeo yuppie?st venna Aivarina on piirdunud pisut lihtsustatud kli?eega, aga tema roll on näidendis mõneti marginaalsem, kuigi just Aivari hingele jääb Julia (ja seeläbi ka vend Romeo) õnnetu surm.

Kui millegi kallal norida, siis vahest lavastuse lõpu üle. Näis, nagu oleks Unt äkki umbusaldanud teatrivahendite piiramatuid võimalusi ja vaatajate kujutlusvõimet, viies Julia ja Romeo süldikssaamise (keetmise) loo lava taha. Eelnev ju tõestas, et ka traagiline süldiroog võinuks valmida vaatajate silme all.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming