Ronga viimane lend üle lavaaugu

Jaanus Kulli

Salapärane needus, puhas mängurõõm ja improvisatsioon.

Võib-olla on Andres Laasikul isegi õigus, kui ta Päevalehes “Ronga” esietendust arvustades kirjutab selle liiga vähese temperamendi Eesti jaheda varasuve arvele, mis ei pannud eestlasele  harjumatut teatrivormi elama. Küllap tõesti nõuab “Ronk” just sellist lõunamaist suveõhtut, millist loodus pakkus eelmisel nädalal. (Siis ei tarvitseks ka publikul avastseenis, kui öösärgis Pantalone lavale ronib ja kausitäie külma vett krae vahele saab, õlgu väristades näitleja tervise pärast muretseda, vaid asuks otsekohe seda jämekoomikat, mida lavastaja ju teadlikult vaatajat vastavale lainele viies pakub, vastu võtma). Kuuldavasti oli ka “Ronga” peaproov hoopis temperamentsem ja tundlikum kui esietendus ning seda suuresti tänu publikule, kellest enamik olid lavalolijatele kolleegid.

Nähtamatu võluniit saali ja publiku vahel on igivana teema, kuid see side on eriti oluline ja lausa vajalik rahvalikust laadapalaganist välja kasvanud commedia dell’arte puhul. Mäletate Nüganeni Pantalone publikuga suhtlemist “Apelsinides” – kas tahate näha vaatust teist või minna kohe kolmanda juurde? Nii, juba olemegi “Apelsinide” juures tagasi, kuigi lavastaja rõhutas ammu enne esietendust, et väär oleks püüda tõmmata “Ronga” ja omaaegse menulavastuse vahele mingisuguseidki paralleele. Oli see avalikkuse eksitamine või teadlik mängimine või on lavastaja oma põhimõtetest/taotlustest taganenud, aga igatahes juba esietendusel kõlasid selged vihjed “Apelsinide” suunas, kui küsimus oli selles, kas saada kokku kivi juures ja kas neiu tuleb ikka ühelt poolt või tuleb kaks neiut kahelt poolt. Aga mis siis mängimisel selliste tsitaatidega, mis rahva seas lausa lendlausete staatusesse tõusnud, halba on?

Seda enam, et kahte lavatööd ühendaval kolmel märksõnal (Gozzi, commedia dell’arte ja Nüganen) on sedavõrd suur võlujõud, et rahvas, kellel pealegi igal aastal korra telekast näidatava “Apelsinide” tõttu on lavastus silme ees ja lausa peas (nagu näiteks ka “Viimne reliikvia”), ei saagi “Ronga” etendusele ennast puhta lehena kuidagi istutada. Selge ju, et Gozzi tekst on väga mänguline, võimaldades ja lausa nõudes improvisatsiooni. Seega võiks vihjeid “Apelsinidele” veelgi lisanduda, kuigi küllap teatud piirini. “Apelsinide” lavaelu aeg oli täis pöördelisi punkte Eesti poliitilises elus. Õhk saali ja lava vahel lausa särises, kui laval pingpongitati päevapoliitiliste naljadega. Seda kroonis üks putšiaegne etendus, kui Nüganeni Pantalone igal võimalikul lavavabal hetkel kardinate taha tormas, et, krapp kõrva ääres, kuulata sündmuste arengut Moskvas, ning mis päädis kuulsaks saanud lausega: “Putšistid lahkuvad lendavate luudade seljas.”

Vahepeal juba igavaks heaoluühiskonnaks tembeldatud Eesti koges saatuse tahtel just nüüd, enne “Ronga” esietendust, et kaugeltki kõik pole siinses ühiskonnas nii muinasjutuline, nagu oleme juba harjunud arvama.

Nii nagu peitus Goldoni esimese näidendi “Armastus kolme apelsini vastu” lihtsakoelise muinasjutusüžee taga satiir tollase olustiku, ühiskonna ja Goldoni kaasaegsete aadressil, nii ei puudu samuti muinasjutulises “Rongas” ideoloogiline satiir. Salapärase ronga needuse taga on nähtud isegi dramaturgi vihjet stabiilset ühiskonda varitsevale ohule. Ometi oleks liialdus öelda, et just “Ronk” on nüüd see näidend, mis hetkel meie ühiskonnas eriti kõnekalt kaasa räägiks. Kuigi, “Ronga” osa tegelaskujude tekst lausa eeldab improviseerimist, mida Linnateatri trupp lavastaja käe all kindlasti kasutamata ei jäta. Iseküsimus, kas peab just pronksmehe või pronksiööni jõudma, kuid ei pane imeks, kui ministrid Dottore ja Tartaglia võtaksid oma leksikasse sellise sõna nagu “kuluhüvitis” ja sellega seonduva. Elame, näeme.

Esietendusel domineeris siiski ennekõike puhas mängurõõm ja improvisatsioon teenis sõnamängu (ronk – kaaren – kaabel – juhe), commedia dell’arte reeglitest lähtuvalt tegutsesid laval aga paika pandud tegelaskujud – armastajapaarid, teenrid ja koomilised vanamehed, keda siinkohal esindavad ministrid, aga ka tuvid.

Ja muidugi muinasjutt ise, mis räägib suurest vennaarmastusest, kus prints Jennaro (Elisabet Tamm) toob maade ja merede tagant oma vennale, Frattombrosa kuningale Millole (Alo Kõrve) naimiseks Damaskuse printsessi Armilla (Ursula Ratasepp).

Kuna Millo on kunagi jahil ronga tapnud ja seejärel needuse alla langenud, saab ta abielluda vaid tütarlapsega, kel on läikivmust juus, verevpunane suu ja marmorvalge ihu. Just selline kaunidus on Armilla, kelle Jennaro viimaks pettuse abil röövib. Õnnetuseks aga on Armilla isa toosama võlur Norando, kes Millole needuse peale pani.

Muinasjutt muinasjutuks, aga siin on ka dramaatikat, suuri tundeid, eneseohverdust. Ometi, nagu muinasjutule kohane, lõpp hea, kõik hea: kurjus saab võidetud ja armastajad paari pandud. Jah, lavastuses on hingesuurust ja samas alatust, suurt armastust ja kättemaksu, ülevust ja hävingut, ent ometi ei raputa see tunnete skaala läbi. Lavastuses on palju uhkeid stseene, vaimukaid misanstseene ja toredaid rollilahendusi, kuid ometi jääb “Ronk” pelgalt muinasjutuks, suutmata saavutada sellist üldistusastet või metatasandit (vabandust taas võrdluse pärast) nagu omal ajal “Apelsinid”.

Reeglitele toetuvalt saavad enam mängu- ja improvisatsiooniruumi nn koomiliste rollide kehastajad nagu teenrid ja ministrid, kuninglikust soost tegelased peavad piirduma etteantud tekstiga. Viimased vastavad commedia dell’ arte traditsioonile: ei kanna maske ning räägivad üllast keelt, andes ja kandes edasi loo traagilist poolt. Siit ka need paratamatud käärid, mis kerkivad tahes-tahtmata näitlejate lavavõimaluste ja -vabaduste vahele, sest kui ühtesid (Kõrve, Tamm, Ratasepp) nende seisus ja sellest johtuv tekst pigem kammitseb, siis teised (Tõnn Lamp, Veiko Tubin, Priit Võigemast) saavad torust lasta niipalju kui tuleb. Nii sünnivad lavastuse eredamad ja erksamad hetked ikkagi siis, kui Gozzi tekst lubab improvisatsiooni. Tõsi, siin on oht libastuda (mida minu meelest nii sõna- kui reaalne mäng ämbritega juba natuke näitas), aga teades, kui tugev, ehk isegi autoritaarne on lavastaja, siis loodetavasti seda üldjuhul ei juhtu.

Lavastuse ühe eredama rolli teeb kindlasti Veiko Tubin, kelle kokutav minister Tartaglia on ühtaegu heasüdamlik ja juhmard ning kelle üks säravamaid stseene on (vangitorni treppidel?) turnides Jennaro hukkamispaberi ettelugemine ja samas improviseerimine à la “tunni aja pärast võetakse pea maha, kõige tähtsam on mitte pead kaotada. Orkester on vaja tellida, kirst…”. Kui, siis vaid kraadi võrra jääb Tubinale alla minister Dottoret kehastav Tõnn Lamp, aga temagi koomikuanne väärib tunnustust. Korraks kangastus tema tegelaskuju varjus midagi priitpedajalikku, keda Lamp ju varemgi parodeerinud.

Kindlasti üllatas Priit Võigemast, eriti toaneitsi Smeraldinana, aga ka teener Brighellana, Argo Aadli Truffaldino jäi ilmselgelt selles teenrite paaris alla. Üleüldse tundus Aadli mäng veel natuke rabe. Ning kindlasti oleks tahtnud näha rohkem täpsust stseenis magava Milloga. Truffaldino soleerimine sääsestseenis oli jällegi nauditav, samuti hetk, kui ta pärast pikka kõrgstiilis riimitud ilukõnet korraga kui kivi alla prantsatab: “Nüüd sai inspiratsioon otsa.”

Improviseerivate ja rahvast naerutavate teenrite ja ministrite kõrval ei ole Alo Kõrve, Ursula Ratasepp ja eriti Elisabet Tamm eriti kadestamist väärt olukorras. Neil on ennast laval maksma panna tunduvalt keerulisem. Õilishing Jennaro on üleüldse tänapäeva teatrilaval erandlik tegelane. Seda enam peavad nad ennast sisemiselt suureks mängima, ilma et laskuks õõnsasse pateetikasse. Kõige paremini tulebki sellises situatsioonis oma osaga toime ehk Tamm, kelle üllus ja ausus maksma  pääseb. Lisaks tuleb tal ju kehastada printsi. (Mina selle soorollide vahetamise taga mingeid vihjeid ei otsiks.) Enam ekspressiivsust oodanuks ka Ursula Ratasepalt, kuigi saan aru, et Armilla seisus ei luba noore neiu tundeil väga välja paista. Armilla eneseohverdusstseen võinuks olla efektsem või väljamängitum, aga see märkus on pigem lavastajale.

Pantalone jääb korrakohaselt kuskile jämekoomikat pakkuvate teenrite ja kuninglikust soost tegelaste vahele. Muide, Pantalone on just kuju, keda agaralt ekspluateerib Hollywoodi filmitööstus: peategelastele/kangelas­tele sekundeerib tüütu, kuid heasüdamlik tegelane, kelleta jääks ometi hätta ka kõige mõjuvõimsam peakangelane. Just sellist, siin rõhutatult isalikku kuju mängib ka Indrek Ojari. Ja teeb seda hästi. Ning teeks veelgi paremini, kui paaril korral poleks kumanud sealt läbi Elmo Nüganeni Pantalone.

Kõige vähem mänguruumi on antud Mart Toomele kurja võlur Norandona, seda enam lustib ta aga näidendi lõpul needusest vabanenult “tundmatule” idamaade keelele üle minnes kuningat mängida. Siis avaneb ka Toome koomikuanne.

Kui fantaasia ühildub andekusega (kunstnikud Iir Hermeliin ja Rosita Raud), on lavaauk nii kujunduse kui mängulisuse mõttes nagu lõputu külluseaed. Seal, kus kunagi galopeerisid musketäride hobused, seilab nüüd Pantalone ja tema meeskond galeeril. Uhke galeer, kahuripaugud, kõuemürin ja tuleleekide vahel ekslev Jennaro on efektsed ja võimendavad vabaõhulavastuse õhustikku.

Teatrihoovi majaakendel on varemgi mängitud, küll aga mitte katuseviilul, kus Tõnn Lamp ja Veiko Tubin kõhukate Tuvidena vaimukalt kudrutades nii Jennaro saatust kommenteerivad kui viimaks finaalis vaimukusi à la “lendame parematele jahimaadele, kus meid ootavad palju suuremad väljakutsed kui need väiksed kõrvalosad siin katusel”. Lisaks annavad nad kogu loole teatud raamistiku, sest meenutavad oma suurte pugudega kangesti avastseenis kahte akendel kõõlunud ja Pantalonet itaaliakeelse sõimuga hurjutanud vanamutti, keda nad muide samuti ise kehastasid.

On isegi kuidagi sümboolne, et heas mõttes paadunud romantik Nüganen “Kolme musketäriga“ lavaaugus alustas ja muinasjutuga seal ka lõpetab. Nüüd jääb vaid loota, et lavaaugu tulevikuga seonduv saaks muinasjutust reaalsuseks, mis jälle annaks tulevikus tarkadele põhjust nostalgiliselt õhata, et kus seal alles tehti teatrit… mis pole ju vale.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming