Rosencrantz ja Guildenstern ei olegi surnud …

Maris Peters

Seriaal „Kontor” või poliitiline thriller Taani võimupartei peakorteris? Projektiteatri Kell Kümme „Hamlet”, autor William Shakespeare, lavastaja Roman Baskin ja kunstnik Ervin Õunapuu. Mängivad Üllar Saaremäe, Indrek Saar, Peeter Tammearu, Kersti Kreismann, Epp Eespäev, Kersti Heinloo, Tõnis Mägi, Velvo Väli, Kärt Johanson, Tarvo Sõmer, Robert Annus, Eduard Salmistu jt. Esietendus 16. VII Rakvere linnuses.

Eestlased on kummalised inimesed. Kogu pika aasta elavad nad poliitilise jagelemise-nägelemise, tüli ja taplemise keskel. Kiruvad võimulolijaid ning sarjavad neid, kes ei ole, aga tahaksid olla. Siis tuleb suvi ja rõõmsal meelel minnakse kõigele seesugusele veel kord kaasa elama.

Kuigi Shakespeare’i „Hamlet” ei ole vahest üks tema näidenditest, mis suvelavastustele mõeldes kõige esimesena pähe turgatab, on sedapuhku valik langenud just sellele. Muidugi, eks ole Shakespeare’i teisigi tragöödiaid mängitud Eestis suvelavastusena, seejuures on „Hamlet” teada-tuntud kui näidend, mis just poliitiliselt keerukatel ja murrangulistel aegadel on vaatajat kõnetanud. Eks ole „Hamleti” lisaväärtus selleski, et täpselt samamoodi, kui me kõik oleme väikest viisi poliitikud ja teame, kuidas peaks, oleme kõik ka tuttavad „Hamletiga” ja teame, mis värk on. Ilmselt oleks keeruline (päris noored ehk välja arvatud: kes seda täpselt teab, kuidas ja mida nad teavad ja mõtlevad) leida inimest, kes ei oleks käinud kas või kordki elus valimas või kunagi lugenud ja/või teatris näinud „Hamletit”. Ja mõlemast ometi ju piisab ekspertsuse tarvis?!

Nõnda siis sukeldubki publik rõõmsal meelel ja omast vabast tahtest kontrolli all ja väsitava infomüra ja valimiskampaania maailma, kus kellegi nupulevajutus otsustab, kes ja mida näeb ja kuuleb. Tegevuse nüüdisajastamine loob soodsa võimaluse tehnikaga askeldamiseks, mängu tulevad nutitelefonid ja arvutid – mõnda asja publikuga jagatakse, teisi mitte. Küll on etenduse jooksul neid hetki, kui pilk tahtmatult suurele teleriekraanile libiseb, oodates, et rahvas kaasatakse selle millegi nägemisse, mis helendab lavastuses tegelaste arvutiekraanidel. Aga poliitika on valiv, laiade rahvahulkadega millegi jagamine on kontrolli all.

Lavastuse lähenemisnurgast tingitult on ka näidendi õuestseenid (näiteks Ophelia matused) edastatud videosalvestusena, teleriekraanilt jälgime vana Hamleti surmale järgnevat Claudiuse (Indrek Saar) pressikonverentsi ning isegi Hamleti ja Laertese võitlust. Viimane püsib küll salvestusena täpselt senikaua, kuni olukord kontrolli alt väljub. Üks kõnekamaid poliitilise manipulatsiooni hetki saabub aga etenduse lõpus, kui lavastust niidina läbinud Led Zeppelini „Kashmiri” heli keeratakse põhja. Publiku aplaus muutub vaevukuuldavaks. Solvang ja ebaviisakus? Ei, mitte näitlejate põlastus oma vaatajate suhtes. Sest täpselt niipalju poliitikuid rahva arvamus huvitabki, täpselt niipalju rahva „häält” kuulda võetaksegi. Aga rahvas on ikka rõõmus ja aplodeerib edasi … The King is dead, long live the King!

Poliitikute juttu ei maksa puhta kullana võtta ning tegelikult pole see ka Shakespeare’i „Hamlet”, mida meile pakutakse. Shakespeare’i „Hamletist” on Roman Baskini lavastuses alles jäänud vaid selgroog ehk põhisüžee ja mõned lihakäntsakad (suvi on ju grillimise aeg!) tekstilõikude kujul selle külge. Kõik muu on mutatsioon ja mugandus, kelle oma just, sellest parteiprogramm ehk kavaleht paraku vaikib. Teksti on kärbitud ja ümber tõstetud („faktidega manipuleeritud”) üsna lennuka sulega ning ei saa öelda, et loo seisukohast kehvasti. Tundub siiski, et vaataja seisukohalt tuleb kasuks näidendi algkuju ja mitmete nüansside tundmine. Nii näiteks võiks muidu panna kukalt kratsima see, mis asja üks Üllar Saaremäe tegu mehemürakas muidu oma isa nii väga taga nutab. Kui oled rahva seas populaarne (selle põgusa märkuse suudab ilmselt pigem kogenud kõrv kinni püüda), siis küll valitakse. Algne troonipärimisloogika päris üks ühele praeguse poliitika loogikaks ei näi muganduvat ning kui siit edasi mõelda, siis kui aus ja läbipaistev oleks issi poolt pukki upitatud mitte enam nii väga noore Hamleti skeem.

Poliitiline thriller Baskini lavastuses võtab igatahes üles sootuks tempokamad tuurid kui „Hamleti” lavastused tavaliselt. Thriller’ist jääb siiski puudu mõningane üllatusmoment, sest tegelikult me ju teame, kuidas Hamleti lugu kulgeb ja lõpeb. Seda enam on põnevust neil, kes Shakespeare’i näidendit tunnevad ja Baskini lavastusest ahhaa-hetki leiavad või jäävad etenduse lõppedes ootamatute lahenduste plusse ja miinuseid kaaluma. Hea küll, üks väike nõks näiteks on selles lavastuses ka lõpus sees ning vihjena võiks vaadata siinse kirjatüki pealkirja.

Lavastuse hoogu võtab mõningal määral siiski maha see, et tempoka tegevuse vahele on jäetud pikki värsilõike, mis kindlasti on reveranss Meridele (nii Georgile kui ka Lennartile). Teatrigurmaanidel on kindlasti põnev kuulata ja arutada, kuidas teksti ümber on tõstetud või mida kärbitud ja kärpimata jäetud, kuid sellel keskmisel vaatajal, kes ka mõnele etendusele jõuab, võib tekkida probleem neis kohtades tähelepanu asja juures hoidmisega, sest loo tempo aeglustub paratamatult ja tähelepanu peab koonduma aktiviteetidelt sõnale.

Ka ei saa öelda, et alles jäetud tekst uue näo ja teo saanud tegelaste suust alati usutavalt kõlaks. Näiteks Ophelia (Kersti Heinloo) ahastamine Hamleti „üleva vaimu varisemise” teemal (õnneks on välditud hullumist, mis mõjunuks täiesti kohatult, ning sellele on leitud aseaine joomises!) või Gertrudi (Epp Eespäev) kurtmine, et Hamlet toob tema hinges mustad plekid esile. Aga taas, mõlemal puhul võib kontrast osutada ka poliitikaringkondade osavalt õpitud retoorikale, mis lähemal vaatlusel ei saagi usutavalt kõlada.

Kahju on mõne stseeni kadumisest või teisenemisest: näiteks laseb Hamlet Poloniuse maha lava taga ja Claudius esitab pika kahetsusmonoloogi osaliselt rõdult (seejuures ei ole tegemist enam palvetamispüüdega, millele Hamlet peale satub). Selgusetuks jääb, mis põhjusel on Horatio salvestanud selle, kuidas Hamlet surnuaias pealuuga kõneleb. (Eelarve)kärped on osaks saanud ka paljudele tegelastele ning osaliselt on väiksemaid tegelasi ka kokku koondatud. Näiteks toimetab Osric (Indrek Appinis) selles lavastuses oma toimetamisi kogu etenduse jooksul ning temasugused jäävad lõpuks ka ellu. Muidugi võiks arutada ju näiteks seda, kas sellisel peakorteris askeldaval Osricul ikka jääb aega Prantsusmaal (tõenäoliselt Rivieras) Laertese järele luurata, aga kindlasti on siinkohal olulisem nuhkimise fakt ise.

Levinumatest kärbetest rääkides on näiteks Fortinbras välja jäetud (kuigi võib ju muidugi aimata, et viimased telefonikõned ja sündmuste videosalvestused võiksid olla temaga seotud) ning lisaks ei saa meile osaks au kohtuda vana Hamleti vaimuga, kelle hääl (Lennart Meri?) kostub meie kõrvu Horatio kõneposti jäetud teatena. Hoopis teistmoodi on aga see, et hiirelõksu näidendi näitetrupist on saanud populaarsed lauljad. Lavastusse integreeritud Tõnis Mägi ja Kärt Johansoni kontsert on kindlasti väärtus omaette ja moodustab samasuguse terviku nagu „Hamletis” näiteseltskonnaga seonduv. Üsna kindel, et Gennadi Tanieli ja Helmi Karjahärmi „Laul verelilledest” kõnetab Tõnis Mäe esituses tänapäevast vaatajat palju rohkem kui Shakespeare’i näidendis leiduv lõik Hecubast: viimane pisarat enam silma ei too, esimene võib seda aga väga vabalt teha.

Muidugi on lavastuses veel palju muud, mida kanda kadude või võitude poolele. Mõned asjad jäävad ka vaevama. Nagu see, et Saaremäe väärinuks (vääriks) ühte adaptsioonita Hamletit. Kindel on aga see, et Eesti on saanud rikkamaks ühe põneva „Hamleti” lavastuse võrra. Milliseid „Hamleti” adaptsioone ja millistel lavadel toob aga eelolev sügis ja talv?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming